Stockholmi sündroom
Stockholmi sündroom on pantvangi(de)l vahel ilmnev psühholoogiline sündroom, milles pantvang ilmutab pantvangi võtjale lojaalsust ja poolehoidu, vaatamata viimase põhjustatud ilmsest ohust tema elule. Sageli asuvad Stockholmi sündroomiga pantvangid oma kinnihoidjat abistama või pärast vabastamist teda õigustama ja kaitsma.
Sündroomi kirjeldas esimesena rootsi psühhiaater Nils Bejerot, rääkides 1973. aasta suvel aset leidnud kuuepäevasest pantvangikriisist Stockholmis Kreditbankenis. Selle ohvrid tegutsesid oma vabastamisele vastu, keeldusid hiljem tunnistusi andmast, kogusid raha oma vangistajate advokaatidele tasumiseks jms.
Evolutsioonilise tõlgenduse järgi on abitul inimesel kasulik pöörduda toetuse saamiseks tugevaima olemasoleva inimese poole ja teha temaga koostööd.
Stockholmi sündroomiga sarnane sündroom ilmneb sageli ka seksuaalse ärakasutamise või vägivalla ohvritel, kes asuvad süüdistamise asemel kurjategijat õigustama.
Stockholmi sündroomi nimetatakse vahel ekslikult Helsingi sündroomiks.
Vastupidist olukorda, kus pantvangi(de) võtjad muutuvad vastuvõtlikuks oma ohvrite soovide ja nõudmiste suhtes, nimetatakse Lima sündroomiks.