Stampe et Vertongen SV.5
 Läti eraldusmärkidega Stampe et Vertongen SV.5 foto raamatust "Le Pontential Aérien Mondial 1936" | |
| Tüüp | õppelennuk |
|---|---|
| Tootja | Stampe et Vertongen |
| Riik | Belgia |
| Tootmisaastad | 1933 |
| Toodanguarv | 31 |
| Meeskond | 2 |
| Pikkus | 8,04 m |
| Tiivaulatus | 10,52 m |
| Tiivapindala | 26,7 m2 |
| Tühimass | 890 kg |
| Maksimaalne stardimass | 1340 kg |
| Mootor | 350 hj Armstrong Siddeley Cheetah IX |
| Tippkiirus | 272 km/h |
| Lennulagi | 7150 m |
Stampe et Vertongen SV.5 oli Belgia sõjaväe õppelennuk, mis projekteeriti ja ehitati 1930. aastatel. Lennuk leidis kasutust Belgia ja Läti lennuväes. Läti firma VEF hankis ka litsentsi lennukite ehitamiseks Lätis, kuid valmis saanud lennukite osas valitseb senini ebaselgus.
Arendus ja ehitamine
[muuda | muuda lähteteksti]SV.5 valmis Belgia õhujõudude 1933. aastal esitatud tellimuse alusel kahekohalisele ja kahepinnalisele õppelennukile, mis pidi võimaldama ka vigurlendu. Jean Stampe soovitusel asus konstruktor George Ivanov uuendama firma varasemat RSV.22 õppelennukit. Kuid uue spetsifikatsiooni nõuete täitmiseks tuli selle konstruktsiooni niivõrd palju muuta, et lennukil olid vaid mõningane väline sarnasus oma eellasega. Konstruktsioonilt oli tegemist täiesti uue lennukiga.
Kui varasemad Stampe et Vertongeni firma lennukid olid olnud puitkonstruktsiooniga, siis SV.5 kere oli riidekattega õhukeseseinalistest metalltorudest keevitatud sõrestik. Ülemine ja alumine tiib olid veidi erineva ulatusega. Instruktor ja õpilane istusid üksteise taga, lahtistes kabiinides. Jõuallikaks oli Armstrong Siddeley Serval õhkjahutusega tähtmootor, millel oli Townendi kate. Lennukit võis varustada relvade ja seadmetega laskurite ning pommitamise väljaõppeks.
Prototüüp sooritas esmalennu 1933. aasta septembris ning sama aasta oktoobrist alates osales võrdluskatsetes viie konkurendi vastu: Avro 626, Breda Ba.25, Fairey Fox III, LACAB T-7 ja Renard R-34. Seitsmes katsetel osalema pidanud lennuk Caproni Ca.113 sattus lennuõnnetusse ning seetõttu kõrvaldati võistluselt. Katsetuste käigus selgus, et SV.5 oli kõigist konkurentidest lihtsaim hooldada, samuti oli selle soetusmaksumus madalaim, kuid suuresti poliitilistel põhjustel valiti võitjaks Avro 626.
Stampe et Vertongeni firma aitas välja Läti, kes otsis samuti omale sobivat õppelennukit. Kui Läti lennuväe komisjon oli 1935. aastal lennuki sobilikuks tunnistanud, siis järgnesid läbirääkimised, mille järel Läti ostis 10 lennukit, tasudes nende eest 5700 tonni nisuga. Lätile ehitatud lennukid erinesid konstruktsioonilt prototüübist. Mootoril oli NACA kate, muudeti stabilisaatori kuju ning telikut. Lennukile võis paigaldada nii Armstrong Siddeley Serval V kui Armstrong Siddeley Cheetah IX mootori. VEF ostis õiguse ehitada kuus lennukit Armstrong Siddeley Cheetah IX mootoritega. Üheksa Lätile tarnitud lennukit olid Serval V ja viimane juba Cheetah IX mootoriga.
Peale Läti tehingut otsustasid ka Belgia õhujõud osta omale kakskümmend SV.5 treeninglennukit. Need valmisid 1936. aasta oktoobrist kuni 1937. aasta keskpaigani ning leidsid kasutust kuni 1939. aastani.
Arendused
[muuda | muuda lähteteksti]George Ivanov lõi SV.5 baasil terve rea uusi lennukeid, mida aga sariana ei ehitatud.
- SV.6
- 260 kW (350 hj) Armstrong Siddeley Cheetah IX mootoriga versioon
- SV.7
- 378 kW (507 hj) Pratt & Whitney Wasp Junior mootoriga versioon
- SV.8
- 180 kW (240 hj) Armstrong Siddeley Lynx IV mootoriga versioon
- SV.9
- metallist muutuvsammuga propeller, ülemine tiib nihutatud 2 cm tahapoole
Kõigist neist projektidest valmis vaid üks SV.9, mis väidetavalt müüdi Lätti. VEF ostis koos lennukiga ka ehitamisõiguse. Hoolimata kuulujuttudest puuduvad andmed, et neid lennukeid tegelikult Lätis oleks ehitatud. Võimalik, et SV.9 oli firmasisene nimetus Lätile müüdud Armstrong Siddeley Cheetah mootoriga versioonile, või siis aetakse neid lihtsalt segamini.
Kasutus Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Peale Sonderstaffel Buschmann tegevuse algust 1942. aasta veebruaris otsis Gerhard Buschmann endanimelisele lennuüksusel lennukeid juurde. Kuna tegemist ei olnud ametlikult Luftwaffe koosseisu kuulunud üksusega, siis sai ta arvestada peamiselt sakslastelt saadud trofeedega. Lätist leidis ta neli VEFis litsentsi alusel valmistatud SV.5 lennukit, mis tal õnnestus oma üksusele kaubelda. Teistel andmetel oli tegemist VEFis lõpuni ehitamata jäänud lennukitega, mis ehitati Buschmanni tellimisel lõpuni 1942. aastal
10. septembril 1942 Ülemiste lennuväljal tehtud proovilennul kukkusid ühel SV.5 lennukil alla, hukkusid lennukikonstruktor Rein Tooma ja temaga kaasa lennanud motorist E. Ploomann. SV.5 lennukid tunnistati seejärel lennukõlbmatuteks ning rohkem neil ei lennatud.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Hendrik Arro, "Eesti lendurid lahingute tules", (Tallinn 1995)