Stalag 17
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2024) |
"Stalag 17" on 1953. aasta sõjafilm, mille režissöör oli Billy Wilder. Film esilinastus 29. mail 1953 Suurbritannias Londonis, 6. juunil 1953 USA-s Oklahoma Citys ja 1. juulil New Yorgis.
Film oli nomineeritud kolmele Oscarile: Billy Wilder parima režissööri, William Holden parima meespeaosatäitja ja Robert Strauss parima meeskõrvalosatäitja auhinnale, millest võitis teise. Holden ise aga arvas, et tegelikult väärinuks auhinda rohkem kas Burt Lancaster või Montgomery Clift filmis "From Here to Eternity" ja et ta sai selle lohutusauhinnana, kui ta ei võitnud sama auhinda "Päikeseloojangu bulvari" eest 1950. aastal.
Film põhineb samanimelisel Donald Bevani ja Edmund Trzcinski kirjutatud näidendil, mille aluseks olid nende läbielamised teises maailmasõjas sõjavangidena Austrias Stalag 17B vangilaagris. Trzcinski kehastab filmis ühte vangidest.
Filmimine toimus Los Angeles loodeosas San Fernando oru edelaservas John Snow Ranchi rantšos, kuhu ehitati puidust barakid ja vahitornid.[1] Filmimine toimus veebruaris-märtsis 1952, kui Californias oli vihmaperiood, luues nii piisavalt muda vangilaagri jaoks.[2]
Film filmiti kronoloogilises järjestuses, mida tavaliselt ei tehta, kuna see oleks palju kallim ja aeganõudvam. Näitlejad mainisid hiljem, et nad ei teadnud, kes tegelastest on spioon enne kolme viimast võttepäeva. Peter Graves mainis hiljem, et esilinastus lükkus aasta aega edasi, kuna Paramount ei arvanud, et rahvast huvitanuks film sõjavangidest, kuid 1953. aastal Korea sõja sõjavangide vabastamiseni.[3]
Sisu
[muuda | muuda lähteteksti]Filmi tegevus toimub detsembris 1944 Saksa sõjavangilaagris Stalag 17, mis paikneb "kusagil Doonau ääres" ja ülemaks on ooberst von Scherbach (Otto Preminger). Filmi jutustajaks on Clarence Harvey Cook hüüdnimega Cookie (Gil Stratton), kes tulistati alla 1943. aastal Madgeburgi kohal.
Cookie jutustab, et nende kompleksis oli kokku 630 USA sõjavangi, kõik seersandi auastmeis maaväe õhujõududest (mehhaanikud, insenerid, pardalaskurid). Ta ise oli 4. kasarmus, mille ülemaks oli "Hoffy" Hofman (Richard Erdman) ja turvaülemaks Frank Price (Peter Graves). Ühel ööl üritavad kaks vangi, Manfredi (Michael Moore) ja Johnson (Peter Baldwin) põgeneda laagri okastraataia alt kaevatud tunneli kaudu, kuid teisel pool ootavad neid ees kuulipildujaga vangivalvurid, kes nad maha lasevad. Teised vangid hakkavad arvama, et nende seas on nuhk. Kahtlus langeb J.J. Seftonile (William Holden), kes on mõneti antisotsiaalne küünik ja kaupleb avalikult vangivalvuritega mitmesuguste mugavuste eest. Ta korraldab hiirejookse, destillerib improviseeritud puskariaparaadiga kartulikoortest alkoholi, ning piilub isetehtud teleskoobiga vene naisvange teises laagrikompleksis, lisaks võitis ta põgenemisööl palju sigarette, kui panustas, et Manfredi ja Johnson ei pääse põgenema, mille ta vahetas vangivalvuritele ühe muna vastu. Cookie on Seftoni naiivne ja truu abiline. Kasarmu mehed teevad kõike, et mitte igavusest hulluks minna - kuulates BBCd smuugeldatud raadioga, kasutades antennina võrkpallivõrku. Nende valvuriks on veltveebel (seersant) Johann Sebastian Schulz (Sig Ruman), kes vahetab nuhiga salasõnumeid malelaual seest õõnsate mustade lippude kaudu, lisaks ripub laua kohal lambipirn, signaaliks on sõlm juhtmes.
Ühel päeval tuuakse kasarmusse kaks uut vangi: seersant Bagradian (Jay Lawrence) koos leitnant James Dunbariga (Don Taylor), kes nädala pärast plaanitakse üle viia ohvitseridelaagrisse Sileesias. Dunbar oli enne õhku lasknud Frankfurti lähedal ühe Saksa laskemoonarongi. Sefton tunneb Dunbari ära: nad õppisid koos ohvitseridekoolis, kuid ainult Dunbar sai ohvitseriks. Sefton arvab, et see oli Dunbari pere jõukuse tõttu, mis tekitab nende vahel pingeid. Samal päeval ütleb Schulz vangidele, et vangilaagrit tuleb külastama Genfi konventsiooni inspektor, et jälgida vangilaagri elamistingimusi, ning lisaks ka konfiskeerib raadio. Sefton oli enne andnud altkäemaksu laagri valvuritele, et tal lastaks veeta päev koos vene naiste kompleksis, mispeale hakkavad teised vangid arvama, et Sefton reetis valvuritele raadio asukoha. Õhtul, kui Sefton kasarmusse tagasi tuleb, süüdistavad vangid teda, kuid samal ajal tuleb sisse von Scherbach, et arreteerida Dunbar kui sabotöör. Nüüd hakkavad vangid arvama, et Sefton on nuhk ja peksavad ta läbi.
Jõululaupäeval saabub laagrisse Genfi konventsiooni inspektor (Erwin Kalser) koos Punase Risti pakkidega, milles sisaldub ka 2000 pingpongipalli. Kui inspektor külastab neljandat kasarmut, mainib Hoffy Dunbari äsjast äraviimist. Dunbari hoitakse von Scherbachi juures, kuhu tuleb ka inspektor, kes ütleb, et Dunbari ei saa süüdi mõista ilma asitõenditeta, vastasel korral on see sõjakuritegu. Peale inspektori lahkumist annab von Scherbach Schulzile taas musta malelipu, et ta selle nuhile annaks. Samal päeval on vangid saanud teisest kasarmust grammofoni, kust kuulavad laulu "When Johnny Comes Marching Home". Samal ajal hiilib Price vargsi malelaua juurde, vahetab musta lipu ära, loeb salasõnumi läbi ja sirgendab lambijuhtme. Sefton, lebades naril ja taastudes peksmisest, märkab sirget juhet ja hakkab kahtlustama. Kui vangid väljas hobuserauaviset mängivad, küsib Price Bagradianilt Dunbari ajapommi kohta ja saab teada, et Dunbar peitis süüdatud sigareti tikutoosi.
Õhtul katkestab vangide jõulupidustused õhutõrjesireen, mispeale Schulz siseneb kasarmusse ja sunnib vangid evakueeruma. Seejärel demonstreerib Price Schulzile Dunbari ajapommi kui asitõendit ja sirgendab uuesti lambijuhtme. Sefton, kes tegelikult end kasarmusse ära peitis, näeb seda pealt. Jõulupäeval, kui vangid tähistavad jõule, arutleb Sefton Cookiega nuhi üle: ta arvab, et nuhk ei pruugigi olla Ameerika reetur, vaid Saksa spioon, kes on saadetud topeltagendiks. Kui ta aga nuhi paljastaks, võidaks too saata hoopis teise vangilaagrisse. Vangide jõulupidustused katkestab Hoffy, kes teatab, et SS on tulnud Dunbari Berliini viima ja neil on tõendid. Hoffy on aga välja mõelnud Dunbari päästeplaani koos teiste kasarmute vangidega, Price jäetakse samal ajal Seftonit valvama. Kui SSi mehed viivad Dunbari autosse, tekitavad vangid pingpongipalle tossupommidena kasutades suure suitsupilve. Tekkinud kaoses peidavad vangid Dunbari ära. Hoffy keeldub Dunbari asukohta kellelegi avaldamast. Laagri läbiotsimisel ei suuda sakslased Dunbari leida, mispeale von Scherbach esitab ultimaatumi, et kui Dunbar järgmiseks hommikuks välja ei ilmu, ähvardab ta laagri koost võtta.
Õhtul otsustavad vangid, et üks neist peab öösel Dunbariga laagrist põgenema, mispeale Price pakub end vabatahtlikuks. Kui Price on valmis lahkuma, panustab Sefton nagu filmi alguses Manfredi ja Johnsoni põgenemise ajal, et Dunbar ei pääse põgenema. Sefton paljastab Price'i, küsides talt, millal toimus Pearl Harbori rünnak. Kui Price vastab õige kuupäeva – 7. detsember 1941 –, küsib Sefton Priceilt rünnaku kellaaega. (Pearl Harbori rünnak toimus Havai aja järgi (GMT-10:30) kell 8). Price vastab, et kell kuus, kui ta õhtust sõi, mispeale Sefton ütleb, et kell oli kuus õhtul Berliinis, kuid Clevelandis, kus Price väitis end pärit olevat, oli lõuna. Sefton tõmbab seepeale Price'i taskust välja musta malelipu ja paljastab vangidele Price'i ja Schulzi sõnumivahetussüsteemi. Sefton otsustab nüüd ise koos Dunbariga põgeneda, esiteks, kuna loodab Dunbari jõukalt perekonnalt vaevatasu saada ja teiseks, kuna ta on põgenemise õnnestumises kindel, sest nüüd on tal ka peibutuspart – Price. Sefton hiilib kasarmu põrandas olema augu tõttu välja, vangid annavad talle viis minutit, et Dunbar peidukohast (välikäimla veemahuti) ära tuua, samal ajal seovad nad Price'le jala külge plekkpurgid, et need valvurite tähelepanu ärataksid. Kui aeg on täis, lükatakse Price kasarmu uksest välja ja valvurid vahitornides, pidades Price'i Dunbariks või mõneks teiseks vangiks, lasevad ta maha. Kui valvurite tähelepanu on Price'le suunatud, lõikavad Sefton ja Dunbar laagri okastraataeda augu ja põgenevad selle kaudu. Filmi lõpustseenis arutlevad teised vangid oma naridel lamades, kas Sefton ja Dunbar pääsevad põgenema ja Cookie vilistab "When Johnny Comes Marching Home'i".
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Rowan, Terry (7. märts 2012). WOrld War II Goes to the Movies & Television Guide (inglise). Lulu.com. ISBN 978-1-105-58602-6.
- ↑ Phillips, Gene D. (5. veebruar 2010). Some Like It Wilder: The Life and Controversial Films of Billy Wilder (inglise). University Press of Kentucky. ISBN 978-0-8131-7367-2.
- ↑ Weaver, Tom (2005). "Peter Graves Interview". Earth vs. the Sci-fi Filmmakers: 20 Interviews (inglise). McFarland & Company. Lk 146. ISBN 978-0-786-42210-4.