Spekulatiivne filosoofia
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Spekulatiivne filosoofia (ladina keelest: speculari, jälgima; kreeka keeles: θεωρητικός) on teadmiste saamine väljaspool kogemust, ainult mõistusliku arutelu toel. Spekulatiivses filosoofias püütakse luua kogu olemasoleva hõlmavat seletust, mingi ühe põhimõtte alusel.
Spekulatiivne filosoofia hõlmab tõeväidete süsteeme ehk metafüüsikat nagu: spekulatiivne realism, teoloogia, skolastika, idealism ja muid ainult ettekujutusest pärinevaid arusaamu.
Spekulatiivsele filosoofiale vastandub kogemusteadus, empirism, positivism ja loogiline positivism.
Hegel
[muuda | muuda lähteteksti]Georg Friedrich Wilhelm Hegel käsitas spekulatiivset filosoofiat nii: "Spekulatiivne filosoofia on teadlikkus ideest, nii et kõike käsitatakse ideena; idee, on aga see, mis on mõtetes tõene, mitte paljas kaemus ega ettekujutus. See, mis on mõtetes tõene, on nimelt see, et see on konkreetne, iseeneses lahku läinuna asetatud, ja nimelt nõnda, et lahkuläinu kaks poolt on vastandlikud mõttemääratlused, mille ühtsusena ideed tuleb haarata. Spekulatiivne mõtlemine tähendab millegi tegeliku lagundamist ja selle talle endale niimoodi vastandamist, et erinevused on mõttemääratluste poolest vastandlikud ja eset käsitatakse nende kahe ühtsusena."[1]
Feuerbach
[muuda | muuda lähteteksti]Ludwig Feuerbach nimetas spekulatiivseks filosoofiaks Hegeli filosoofiat, milles ettekujutus mitteesemelisest transtsendentsest Jumalast lagundatakse suletud süsteemis, nii et Jumal kaotab objektiivsuse ning muutub mõtlevaks mõistuseks eneseks: "Spekulatiivse filosoofia olemus ei ole mitte midagi muud kui Jumala ratsionaliseeritud, realiseeritud, selgeks tehtud olemus. Spekulatiivne filosoofia on tõeline, järjekindel, mõistuslik teoloogia." [2] Sellisest spekuleerimisest tahtis Feuerbach lahti saada: "Asju ei tohi mõelda teisiti, kui need tegelikkuses esinevad. See, mis on tegelikkuses lahus, ei tohi ka mõttes identne olla. Mõtlemisele, ideele – uusplatoonikutel intellektuaalmaailmale – tegelikkuse seadustest erandi tegemine on teoloogilise suva privileeg. Tegelikkuse seadused on ka mõtlemise seadused."[3]
Whitehead
[muuda | muuda lähteteksti]Alfred North Whitehead nimetab oma orgaanilist filosoofiat spekulatiivseks: "Spekulatiivne mõistus on oma olemuselt vaba metoodilistest kitsendustest. Selle funktsioon seisneb selles, et lähtudes kitsendatud alustest jõuda üldiste alusteni ning mõista kõikide meetodite kogusust asjade loomuse poolt koordineerituna; seda asjade loomust on võimalik mõista kõiki metoodilisi tõkkeid ületades. Inimese piiratud intellektist ei piisa kunagi selle ideaali tegelikuks saavutamiseks.[4] Spekulatsioon on meetod mõtlemises edusammude tegemiseks, "Spekulatsiooni olemuse juurde kuulub see, et ta läheb vahetult antud tõsiasjadest kaugemale. Tema ülesanne on lasta mõtlemisel loovalt tulevikku mõjutada; ja ta täidab selle ülesande, kaedes ideid, mis vaadeldavat ümbritsevad."[5] Spekulatsiooni sidumine vaadeldavaga on Whiteheadi järgi põhjapanev nõue: "Faktilise prioriteet mõtlemise ees tähendab, et spekulatiivse mõtlemise julgeimateski puhangutes peaks veel olemas teatud määral tõtt."[6] Oma metafüüsilises peateoses "Process and Reality" rõhutab ta, et spekulatiivne filosoofia on seotud loodusteaduslike teadmistega. Ta peab olema nii koherentne kui ka adekvaatne. "Kõik, mida "praktikast" eest leitakse, peab olema metafüüsilise kirjelduse haardeulatuses."[7] Sel taustal on metafüüsika ülesanne luua sekulatiivne terviklik maailmapilt, mis ei saa mingi üksiku loodusteaduse lähenemisest tuleneda. Whiteheadi spekulatiivse hüpoteesina tuleb maailma vaadelda protsessina, mis kulgeb dünaamiliselt maailma võrgus nagu organismis.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ G. W. F. Hegel. Vorlesungen über die Philosophie der Religion I, kd 16/20, stw, Frankfurt am Main 1986, lk 30.
- ↑ Ludwig Feuerbach: Grundsätze der Philosophie der Zukunft, § 5, Kleine philosophische Schriften (1842–1845), Leipzig 1950, lk 87–88
- ↑ Ludwig Feuerbach. Grundsätze der Philosophie der Zukunft, § 45. – Kleine philosophische Schriften (1842–1845), Leipzig 1950, lk 158.
- ↑ Alfred North Whitehead: Die Funktion der Vernunft, Reclam, Stuttgart 1974, 53.
- ↑ Alfred North Whitehead. Die Funktion der Vernunft, Reclam, Stuttgart 1974, lk 68.
- ↑ Alfred North Whitehead. Die Funktion der Vernunft, Reclam, Stuttgart 1974, lk 66
- ↑ Alfred North Whitehead. Prozess und Realität, Suhrkamp, Frankfurt am Main 1987, lk 48.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Journal of Speculative Philosophy
- Johan Siebers. The Method of Speculative Philosophy
An Essay on the Foundations of Whitehead's Metaphysics, väitekiri, 2002, ISBN 978-3-933146-79-3 Veebiversioon
- Andrew Taggart. On the Need for Speculative Philosophy Today. – Cosmos and History: The Journal of Natural and Social Philosophy, 2012, kd 8, nr 1, lk 47–60. Veebiversioon
- Ray Brassier, Paul Churchland, Iain Hamilton Grant, Graham Harman, François Laruelle, Quentin Meillassoux, Reza Negarestani, Alberto Toscano. Realismus Jetzt: Spekulative Philosophie und Metaphysik für das 21. Jahrhundert, 2013, ISBN 978-3-88396-285-6
- Timothy E. Eastman, Michael Epperson, David Ray Griffin (toim). Physics and Speculative Philosophy: Potentiality in Modern Science, 2016, ISBN 978-3-11-045181-8