Mine sisu juurde

Sotsiaalne kollaps

Allikas: Vikipeedia

Kollaps (sotsiaalne) on inimajaloos tsivilisatsioonide ja kultuuride kokkuvarisemine. Tänapäeval kasutatakse üha enam nimetust "ühiskondlik kollaps", mis võib tähendada järsku ühiskonna kollapseerumist (kokkuvarisemist) kui ka pikaldasemat langust ja hääbumist. Kuna tegemist on iga kultuuri ja tsivilisatsiooni jaoks olulise probleemiga, siis on selle mõiste kujunemisel ja käsitlusel pikk ajalugu. "Meile eelnevate tsivilisatsioonide läbi teame me nüüd, et oleme surelikud," ütleb selle kohta Paul Valery.

Uuritava ainesena on kollaps seotud antropoloogia, ajaloo, sotsioloogia, poliitika ja teiste ainevaldkondadega ning viimasel ajal kastruktuuriteadustega. Nende hulgas kompleksseid süsteeme käsitleva süsteemiteooria ja katastroofiteooriaga. Kollapsiga on tihedalt seotud mõisted elutsükkel, kriis, katastroof ja anarhia.

Kollapsi käsitluse lühilugu seda käsitleva kirjanduse põhjal

[muuda | muuda lähteteksti]

Ühiskonna kollapsi teema maailmalõpuna (koos viimsekohtuga) on läbi aegade olnud üks olulistest müütide, mütoloogiate ja religioonide teemadest, aga ka tänapäevase meedia ja kultuuri teemadest. Selle suhtes on oma vaateid avaldanud olulisimad antiikfilosoofid (Aristoteles, Platon) ja ajaloolased (Polybos). Teadusliku ajaloouurimise eelkäija võib nimetada Abd Al-Rahmani (13321406) "Al-Maqaddima" ("Ajaloo sissejuhatus"). Kollapsi käsitlemisele läänes pani toeka aluse Edward Gibbon'i poolt 17761788 avaldatud mahukas uurimus "The Decline and Fall of the Roman Empire". See käsitleb Rooma kollapsit ja selle nelja põhjust. Rooma all pidas ta silmas ka ennast Roomaks nimetanud Bütsantsi.

20. sajandi algul kirjutas Oswald Spengler ringlusseläinud mõistet allakäik kasutades oma raamatu "Õhtumaa allakäik" (inglise "The Decline of the West", 1926; 1928), kus oli juttu juba kaasaegse Lääne ühiskonna allakäigust ja langusest. Üheks mahukaimaks ja selgemaiks – ehkki üldistamisele omase üksikuid eristavate piirjoonte ähmastumiste hinnaga – tsivilisatsioonide käsitluseks on seniajani Arnold J. Toynbee "A Study of History". Töö käsitles ka kollapsi küsimust. 1988 ilmusid Nõukogude Liidu ja idablokki kollapseerumise ajal juba kolm kollapsi loomust käsitlevat raamatut: Norman Yoffee ja George L. Cowgill "The Collapse of Ancient States and Civilizations", Shmuel N. Eisenstadti "The Collapse of Ancient States and Civilizations" ja Joseph A. Tainteri "The Collapse of Complex Societies". Kuidas meie ka kõige paremad plaanid nurjuvad, leidis käsitlemist 1998. aastal ilmunud James C. Scotti "Seeing Like a State: How Certain Schemes to Improve the Human Condition Have". Ühe avarapilgulise multidistsiplinaarse käsitluse on viimaks lisanud ka Jared Diamondi (2005) raamat "Collapse: How Societies Choose to Fail or Succeed". Vaatamata neist enamusele omase süngevõitu, vaid ühiskonna arengu üleminekuaegse pöördsündmuse varjukülge käsitlevatele raamatutele, pole tsivilisatsiooni areng kui selline lõppenud. Just tänu eelnevate tsivilisatsioonide toele ja eeskujule on saanud alguse neid uut moodi ja uuel tasemel jätkanud ja edasiviinud järgnevad tsivilisatsioonid.

  • Diamond, Jared M. (2005). Collapse (book)|Collapse: How Societies Choose to Fail or Succeed. New York: Viking Books. ISBN 0-14-303655-6.
  • Greer, John Michael. (2005). How Civilizations Fall: A Theory of Catabolic Collapse. [1]
  • Homer-Dixon, Thomas. (2006). The Upside of Down: Catastrophe, Creativity, and the Renewal of Civilization. Washington DC: Island Press.
  • Tainter, Joseph A. (1990). The Collapse of Complex Societies (1st paperback ed.). Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 0-521-38673-X.
  • Toynbee, Arnold J. (1934-1961). A Study of History, Volumes I-XII. Oxford: Oxford University Press.
  • Weiss, V. (2007). The population cycle drives human history - from a eugenic phase into a dysgenic phase and eventual collapse. The Journal of Social, Political and Economic Studies 32: 327-358. [2]
  • Wright, Ronald. (2004). A Short History of Progress. New York: Carroll & Graf Publishers. ISBN 0-7867-1547-2.