Sotsiaalliberalism
Sotsiaalliberalism on poliitilise mõtte suund, mille kohaselt isikuvabadustel (liberalism) peaks olema ühiskondlikud alused. Sotsiaalliberalismis püütakse leida tasakaalu indiviidi vabaduse ja ühiskondliku õigluse vahel. Sarnaselt klassikalise liberalismiga pooldab sotsiaalliberalism turumajandust ning kodaniku- ja poliitiliste vabaduste ja õiguste laiendamist, kuid erineb klassikalisest liberalismist, kuna usutakse, et valitsuse legitiimne roll hõlmab tegelemist selliste majanduslike ja ühiskondlike teemadega nagu vaesus, tervishoid ja haridus.[1] Sotsiaalliberalismi kohaselt on ühishüve ja indiviidi vabaduse vahel harmooniline suhe.[2]
Kapitalistlikus maailmas on sotsiaalliberaalsed poliitikad laialdaselt levinud, eriti pärast Teist maailmasõda.[3] Sotsiaalliberaalseid mõtteid ja erakondi peetakse üldiselt tsentristlikuks või vasaktsentristlikuks.[4] Terminit "sotsiaalliberalism" kasutatakse, et eristada seda klassikalisest liberalismist, mis domineeris poliitilist ja majanduslikku mõtlemist mitme sajandi vältel, enne kui sotsiaalliberalism sellest suure depressiooni aegu irdus.[5]
20. sajandi lõpu poole viis neoliberalismina tuntud sotsiaalliberalismi vastane reaktsioon monetaristlike majanduspoliitikateni ja riigisektori pakutavate teenuste vähendamiseni. Sellegipoolest ei naastud reaktsiooni tulemusel klassikalise liberalismi juurde – riigid pakuvad endiselt sotsiaalteenuseid ja on säilitanud kontrolli majanduspoliitika üle.[3]
Algus
[muuda | muuda lähteteksti]Suurbritannia
[muuda | muuda lähteteksti]
19. sajandi lõpuks esitasid majanduslangused, kasvav arusaam vaesuse pahedest, tolleaegsetes industriaallinnades leidunud töötus ja suhteline majanduslik kitsikus ning organiseerunud tööjõu kihutustöö klassikalise liberalismi põhimõtetele väljakutse. Läbi raske töö ja ande ennast ülestöötanud indiviidi ideaal tundus üha väheusutavam. Sotsiaalse tasakaalu üle muret tundnud konservatiivid reageerisid ulatuslikult industrialiseerimise ja laissez-faire kapitalismi vastu. Hiljem sai siiski sotsialismist olulisem muutuste ja reformide suunas tõukav jõud. Mitmed viktoriaanliku ajastu kirjanikud – sealhulgas Charles Dickens, Thomas Carlyle ja Matthew Arnold – olid mõjukad ühiskondliku ebaõigluse kriitikud.[6]
John Stuart Millil oli liberaalse mõtte loole suur mõju. Ta kombineeris klassikalise liberalismi elemente uue (sotsiaalse) liberalismiga. Uued liberaalid uskusid, et lahenduseks on ulatuslikum ja aktiivsemalt sekkuv riik. Inimeste võrdset õigust vabadusele ei saa tagada vaid läbi selle, et indiviidid ei sega teineteist füüsiliselt, või läbi seaduste erapooletu sõnastamise ja rakendamise. Kindlustamaks, et igal indiviidil on eduks võrdne võimalus, oli vaja positiivsemaid ja ennetavamaid meetmeid.[7]
19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul vaidles uute liberaalidena (New Liberals) tuntud briti mõtlejate rühmitus vastu klassikalisele laissez-faire liberalismile ja pidas õigeks riigi sekkumist ühiskondlikku, majanduslikku ja kultuuriellu. Uute liberaalide (kelle hulka kuulusid Thomas Hill Green, Leonard Trelawny Hobhouse ja John Atkinson Hobson) jaoks oli indiviidi vabadus saavutatav üksnes seda soosivate ühiskondlike ja majanduslike tingimuste korral. Nende nägemuses muutsid vaesus, viletsus ja rumalus, mille tingimustes paljud inimesed elasid, vabaduse ja individuaalsuse õitsele puhkemise võimatuks. Uued liberaalid uskusid, et seda seisundit saab parandada vaid läbi kollektiivse tegutsemise, mida koordineerib tugev, heaolule suunatud ja sekkuvam riik.[8]
Lõpuks rajasid Henry Campbell-Bannermani ja Herbert Henry Asquithi juhitud liberaalide valitsused (eriti rahandusministri ja hilisema peaministri David Lloyd George'i tegevuse tulemusena) enne Esimest maailmasõda Suurbritannia hoolekanderiigi vundamendi. Kõikehõlmav hoolekanderiik, mille pärast Teist maailmasõda viisid suures osas ellu leiboristid, oli olulisel määral kujundatud kahe liberaali poolt – John Maynard Keynesi teooria oli selle majanduslikuks aluseks ja William Beveridge kavandas hoolekandesüsteemi.[4]
Saksamaa
[muuda | muuda lähteteksti].jpg)
19. sajandi Saksamaal rajasid vasakpoolsed liberaalid ametiühinguid, mis pidid aitama parandada tööliste töö- ja majanduslikke tingimusi. Liberaalide hulka kuulunud majandusteadlased (nt Lujo Brentano ja Gerhart von Schulze-Gävernitz) asutasid 1873. aastal Sotsiaalpoliitika Assotsiatsiooni (Verein für Socialpolitik) eesmärgiga edendada sotsiaalseid reforme. Sellegipoolest ei leidnud nende mõtted märkimisväärset toetust liberaalidest poliitikute hulgas. Vasakliberaalsete erakondade eesmärkideks olid sõnavabadus, kogunemisevabadus, vaba kaubandus, representatiivne valitsus, võrdne ja salajane hääletusõigus ja eraomandi kaitse ning nad olid tugevalt hoolekanderiigi vastu, kutsudes seda riigisotsialismiks. Hiljem asutas Brentano ja Schulze-Gävernitziga lähedaselt läbi käinud Friedrich Naumann erakonna Natsionaalsotsiaalne Assotsiatsioon (Nationalsozialer Verein), mille sihiks oli ühendada keskklassi liberalismi ja proletariaadi sotsialismi. Uus rühmitus pooldas muuhulgas hoolekannet reguleeriva seadustiku kasvu, streigiõigust ja tööstuses kasumi jagamist. Kuigi partei ei olnud valimistel edukas ja lagunes peagi, olid selle arendatud teooriad saksa liberalismi jaoks jätkuvalt mõjukad.
On neid, kes kirjeldavad saksa liberalismi sotsiaalse liberalismina, kuid teiste jaoks kehtib termin "sotsiaalliberalism" vaid Natsionaalsotsiaalse Assotsiatsiooni propageeritud poliitikasuuna iseloomustamiseks. Saksamaa põhilisteks vasakliberaalseteks erakondadeks olid Saksa keisririigi aegne Saksa Progressi Partei (Deutsche Fortschrittspartei) ja Weimari vabariigi aegne Vaba Demokraatlik Partei (Freie Demokratische Partei). Termin "vasakliberaalne" eristas neid parteisid konservatiivsematest liberaalidest, eriti Natsionaalliberaalse Partei (Nationalliberale Partei) parempoolsest tiivast, mis oli liitlassuhetes konservatiividega.[9][10][11]
Prantsusmaa
[muuda | muuda lähteteksti]Prantsusmaal arendasid sotsiaalliberaalset teooriat Kolmanda vabariigi solidaristidest mõtlejad, sh Alfred Fouillée ja Émile Durkheim, kes ammutasid inspiratsiooni sotsioloogiast ja kelle mõtted mõjutasid radikaalseid poliitikuid (nt Léon Bourgeoisi). Nende seletuste järgi tõi suurem tööjaotus kaasa rohkem võimalusi ja individualismi, kuid ka inimeste teineteisest sõltumissuhted. Nende kohaselt oli indiviidid ühiskonnale võlgu ja nad propageerisid astmelist maksustamist toetamaks avalikke töid ja hoolekande institutsioone. Nende nägemuses pidi riik koordineerima mitte korraldama ja nad julgustasid indiviididevahelisi kooperatiivseid kindlustusskeeme. Nende põhieesmärgiks oli pigem sotsiaalset mobiilsust takistavate tõkete eemaldamine kui hoolekanderiigi loomine.[12]
Ameerika Ühendriigid
[muuda | muuda lähteteksti]1870. ja 1880. aastatel kritiseerisid sotsialismist ja evangeelsest protestantismist mõjutatud ameerika majandusteadlased Richard Ely, John Bates Clark ja Henry Carter Adams industriaalsete tehaste loodud olukorda ja väljendasid oma poolehoidu ametiühinguile. Ühelgi neist ei tekkinud siiski süstemaatilist poliitilist filosoofiat ja hiljem nad hülgasid oma põgusa pilguheidu sotsialistliku mõtte suunas. 1883 avaldas Lester Frank Ward kaheköitelise teose "Dynamic Sociology", milles ta sõnastas sotsiaalliberalismi olulisimad põhimõtted ja ründas Herbert Spenceri ja William Graham Sumneri pooldatud laissez-faire poliitikaid. Ajaloolane Henry Steele Commager pani Wardi ühte ritta William Jamesi, John Dewey ja Oliver Wendell Holmes Jr.-iga ning nimetas teda kaasaegse hoolekanderiigi isaks.[13] 1884. aastast 1930. aastateni kirjutanud John Dewey – Hobhouse'ist, Greenist ja Wardist mõjutatud haridustegelane – pooldas sotsialistlike meetodite kasutamist liberaalsete eesmärkide saavutamise nimel. Hiljem kaasati mõned sotsiaalliberaalsed mõtted suurest depressioonist väljumiseks välja töötatud uue kursi (New Deal) nimelisse reformide kavasse.[14]
Rakendamine
[muuda | muuda lähteteksti]
19. sajandi lõpust alates kasvas hoolekanderiik järk-järgult ja ebaühtlaselt ning kujunes päriselt välja pärast Teist maailmasõda. Segaturumajanduse sotsiaalliberaalsed poliitikad leidsid poolehoidu erinevate maailmavaadetega inimeste seas, kuna nad vähendasid ühiskonna lõhestavaid ja polariseerivaid kalduvusi samas kapitalismile vastu astumata. Ettevõtjad leppisid sotsiaalliberalismiga, arvestades ühiskonnas laialt levinud rahulolematust majandussüsteemi tõusu-languse (boom and bust) tsükli suhtes. See tundus neile võimalikest veelgi vasakpoolsematest valitsustest parem variant. Sotsiaalliberalismi iseloomustas koostöö suurettevõtete, valitsuse ja ametiühingute vahel. Valitsus sai seejuures tugevale positsioonile asuda, kuna sõjaaegse majanduse käigus oli valitsuse võim suurenenud. Erinevates demokraatiates valitsuse roll ja tähtsus siiski erines.[15]
Suurbritannia
[muuda | muuda lähteteksti]Esimene märkimisväärsem sotsiaalliberaalsete poliitikate rakendamine toimus aastatel 1906–1914 liberaalide valitsuse ametis olles. Neid algatusi tuntakse liberaalsete reformidena (Liberal reforms). Reformide käigus viidi sisse pensionid vaestele vanuritele ja Saksamaa varasematel programmidel põhinevad tervise-, haigus-, ja töötukindlustusskeemid. Samuti asutati tööjõuturg ja kehtestati astmeline maksustamine. Varasem almustepõhine süsteem (vaeste seadused (Poor laws), erasektori annetused, avalikud kooperatiivid ja erakindlustus) oli kriisis, mis omakorda tõukas valitsust reformimise suunas. 1906. aasta Liberaale Partei kongressil valitud erakonna juhtkonda kuulus rohkem ametiisikuid, sealhulgas akadeemikuid ja ajakirjanikke, kes olid sotsiaalliberalismi suhtes positiivselt meelestatud. Suurärimehed eelistasid liberaalidele konservatiive, kellest sai ärihuvide meelispartei. Nii ärihuvid kui ametiühingud olid reformidele vastu. Nende reformidega seostatavad liberaalid olid peaminister H. H. Asquith, John Maynard Keynes, David Lloyd George (eriti rahandusministri ametis olles), Winston Churchill (kaubanduskoja juhina) ja riigiametnik William Beveridge.[16]
Saksamaa
[muuda | muuda lähteteksti]
Majandusteadlane Alexander Rüstow pakkus välja esimese saksa variandi sotsiaalliberaalsest majandusest. 1932. aastal Sotsiaalpoliitika Assotsiatsiooni ees esinedes kasutas ta seda sorti sotsiaalliberalismi tähistamiseks terminit "neoliberalism", mis nüüd kannab teist tähendust kui Rüstow' kasutuses. Rüstow soovis leida alternatiivi nii sotsialismile kui ka Saksa keisririigi konservatiivsele majanduspoliitikale. 1938. aastal kohtus Rüstow paljude majandusteadlastega – sh Ludwig von Misese, Friedrich von Hayeki ja Wilhelm Röpkega –, et mõtiskleda, kuidas liberalismi saaks uuendada. Rüstow pooldas tugevat riiki, mis jälgiks vabaturu reeglitest kinni pidamist, ja riigipoolset majandusse sekkumist turutõrgete parandamise eesmärgil. Mises seevastu väitis, et monopolid ja kartellid tulenesid riigi sekkumisest ja protektsionismist, ja et riigi ainus legitiimne roll seisneb turule sisenemise tõkete kaotamises. Mises pidas Rüstow' ettepanekuid turu vabadust eitavaks ja sotsialismiga sarnanevaks.[17]
Pärast Teist maailmasõda võttis Lääne-Saksamaa majandusministri ja hilisema kantsleri Ludwig Erhardi juhtimisel kasutusele Rüstow' "neoliberalismi", mida hakati kutsuma ordoliberalismiks või sotsiaalseks turumajanduseks. Hindade reguleerimine lõpetati ja kehtestati vabaturg. Kuigi nende poliitikate arvele pannakse Saksamaa sõjajärgne majanduslik taastumine, muutus Bismarcki aegu asutatud hoolekanderiik üha kulukamaks.[17]
Muu Euroopa
[muuda | muuda lähteteksti]Ka teised sõjajärgse Lääne-Euroopa valitsused järgisid sotsiaalliberaalseid poliitikaid. Neid poliitikaid viisid põhiliselt ellu Kristlikud Demokraadid ja Sotsiaaldemokraadid, samas kui Euroopa liberaalsete erakondade tugevuse tipp jäi 19. sajandisse.[18]
Ameerika Ühendriigid
[muuda | muuda lähteteksti]Erinevalt Euroopast ei võtnud Ameerika poliitiline diskursus liberalismi sotsiaalsesse suunda pöördumist omaks. Ehkki Uue kursi poliitikad tundusid keinsiaanlikud, jäi ära liberaalse teooria revideerimine suurema riigipoolse initsiatiivi suunas. Kuigi USA-s puudus tugev sotsialistlik liikumine, tajuti Uue kursi poliitikaid tihti radikaalsena ja nad olid parempoolsete rünnakute objektiks. Kaasaegse liberalismi teistest erinevas arengus on nähtud Ameerika erilisuse (American Exceptionalism) ilmingut.[19]
Suunavahetus
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast 1970. aastate majandusprobleeme toimus sotsiaalliberaalse mõtte muundumine. Keinsiaanlikku majanduse juhtimist nähti vabaturu toimimisse sekkuvana ja varem kõrgete maksude toel rahastatud hoolekandekulud tekitasid hirme, et need põhjustavad investeeringute ja tarbijakulutuste vähenemist ning kutsuvad esile "sõltuvuskultuuri" (dependency culture) tekkimise. Ametiühingutega kaasnesid tihti kõrged palgad ja streigid, samas kui täieliku tööhõive saavutamist hakati pidama jätkusuutmatuks. Hayekist mõjutatud majandusmõtlejad nagu Milton Friedman ja Samuel Brittan propageerisid sotsiaalliberalismi ümberpööramist. Nende neoliberalismi nime all tuntud majanduspoliitikaettepanekutel oli oluline mõju Lääne poliitikale, eriti Suurbritannia peaminister Margaret Thatcherile ja USA president Ronald Reaganile, kelle juhtimisel vähendati majanduse reguleeritust ja riigi kulutusi sotsiaalteenustele.[3]
Osaliselt kukkus sotsiaalliberaalne koalitsioon 1970. aastatel kokku ka valitsusest sõltumatult tegutseda saanud finantshuvide tegevuse tõttu. Teine põhjus oli organiseerunud tööjõu allakäik – see oli küll kolmepoolse koalitsiooni osa, kuid toetas samuti vasakpoolseid ideoloogiaid, mis liberaalse konsensusega nõus ei olnud. Sellega oli seotud ka töölisklassi eneseteadlikkuse vähenemine ja keskklassi suurenemine. Ka see, et sotsiaalliberalismi kõige leppimatumalt suhtunud USA nõudis kaubavahetuse liberaliseerimist, vähendas toetuspinda.
Sotsiaalliberaalsed erakonnad ja organisatsioonid
[muuda | muuda lähteteksti]Euroopas on sotsiaalliberaalsed erakonnad tavaliselt väikesed või keskmise suurusega tsentristlikud või vasaktsentristlikud parteid.[20] Euroopa Parlamendi liberaale (nii sotsiaalliberaale kui turuliberaale) koondab suuruselt kolmas parlamendigrupp Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest (Alliance of Liberals and Democrats for Europe; ALDE).[21] Eestis esindab sotsiaalliberaalseid vaateid Keskerakond.[22]
Sotsiaalliberaalseid mõtlejaid
[muuda | muuda lähteteksti]Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ John Derbyshire (12.07.2010). The origins of social liberalism. New Statesman.
- ↑ Guido De Ruggiero (1959). The history of European liberalism. lk 155–157
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Keith Fauks (1999). "Political Sociology: A Critical Introduction". Edinburgh University Press. lk 71–75.
- ↑ 4,0 4,1 Ian Adams (2001). "Political Ideology Today (Politics Today)". Manchester: Manchester University Press. ISBN 0719060206.
- ↑ James L. Richardson (2001). "Contending Liberalisms in World Politics: Ideology and Power". Colorado: Lynne Rienner Publishers. 155587939X.
- ↑ Richardson. lk 36–37.
- ↑ Roger Eatwell & Anthony Wrighty (1999). "Contemporary political ideologies. Continuum International Publishing Group". ISBN 9780826451736.
- ↑ "The Routledge encyclopaedia of philosophy". lk 599.
- ↑ James L. Richardson (2001). "Contending liberalisms in world politics". lk 37.
- ↑ Bruce B. Frye (1985) "Liberal Democrats in the Weimar Republic: The History of the German Democratic Party and the German State Party". lk 10.
- ↑ John L. Snell (1976). "The Democratic Movement in Germany, 1789–1914". lk 304–334.
- ↑ Roger Eatwell & Anthony Wright (1999). "Contemporary political ideologies". lk 35–36.
- ↑ Henry Steele Commager (toim.)(1967). "Lester Ward and the Welfare State". New York: Bobbs-Merrill.
- ↑ Richardson, lk 38–41.
- ↑ Richardson, lk 137–138.
- ↑ E.J. Feuchtwanger (1985). "Democracy and empire: Britain 1865–1914". London: Edward Arnold Publishers Ltd. lk 273–317. ISBN 0-7131-6162-0.
- ↑ 17,0 17,1 Oliver Marc Hartwich (21.05.2009). Neoliberalism: The Genesis of a Political Swearword
- ↑ Adams, lk 32.
- ↑ Richardson, 38–41
- ↑ Emil Kirchner (2000). "Liberal parties in Western Europe"ää. Cambridge University Press. lk 356–7. ISBN 9780521323949.
- ↑ "ALDE National Delegations". ALDE Group in the European Parliament. (2010).
- ↑ Mis elukas on sotsiaalliberalism. Kesknädal. 20.10.2004.