Mutualism (majandus)

Mutualism (tuletatud ladina sõnast mutuum – 'vastastikune' või 'vahetus') on eraomandit kaitsev anarhistlik (s.t riigi ja partei ülemvõimu vastustav) ideoloogia, mis lähtub sotsiaalse turumajanduse mudelist ja vastustab kapitalistlikule majandusmudeli ebaõiglasi majandussuhteid, mis tulenevad kapitali eesõigustest (fiat- ja võlaraha), oligopolide ja monopolide turumanipulatsioonidest ning korrumpeerunud riigiametnike sätestatud õiguslikest piirangutest ja fiskaalpoliitilistest lahenditest.

Sõna "mutualism" märgib turumajanduslikus keskkonnas vabatahtlikul koostööl põhinevat ettevõtet või organisatsiooni, mille liikmed tegutsevad üheskoos mastaabiefekti saavutamiseks ja riskide maandamiseks ning teenitud tulu jaguneb töö- või osaluspanuse põhiselt. Mutualistlikul põhimõttel tegutsevad ettevõtted pakuvad erialateenuseid (advokaadi-, audiitori- jms bürood), investeerimisvõimalusi, vastastikust kindlustust jms usalduslikku suhet eeldavaid teenuseid.

Mõiste tekkelugu

Selle mõiste võttis kasutusele prantsuse filosoof Charles Fourier (1772–1837), märkides oma 1822. aastal ilmunud kirjutises sõnaga mutualisme vastastikusel kasul põhinevat ühistegevust, mis toimub phalanx'ides (kommuun, millega inimesed ühinevad vabatahtlikult). ^[1]

Ameerikas võeti sõna "mutualist" kasutusele 1826. aastal oweniitide (Oweni õpetuse järgijad) aastatel 1825–1828 välja antud New-Harmony Gazettes. Inglismaal võttis sõna "mutalism" kasutusele kirjanik John Gray oma 1825. aastal peetud avalikus loengus inimlikust õnnest. See avaldati trükitud tekstina Ameerikas aasta hiljem, kusjuures sellele lisati eessõna ja Pennsylvania osariigis Vally Forges asutatud Friendly Association for Mutual Interestsi põhikiri. Aasta hiljem rajati samasugune organisatsioon Ohio osariigis Kendalis. ^[2]

Josiah Warreni poolt kasutusele võetud ajaraha

Praktikas rakendas mutualismi põhimõtet Ameerikas Josiah Warren, kes asutas Cincinnati Ajapoe (tegutses aastatel 1827–1830), millest sai kaupu osta „ajarahaga“. Ajaraha oli alternatiivraha, millega tööandjad maksid tehtud töö eest. 1847. aastal rajas Warren Utoopia nimelise asunduse, mis põhines eraomandil ja turumajandusel, milles vahetusmeediumina kasutatid samuti ajaraha. Projekt toimis 1875. aastani vaatamata kodusõjale ning üldisetele majandusraskustele ja kaubapuudusele ümbruskonnas. Koostöös Stephen Pearl Andrewsiga asutas Warren veel teise samasuguse asunduse New Yorgi osariiki Long Islandile, mis toimis 1860. aastani. ^[3]

Prantsusmaal organiseerusid väikeettevõtjad peale tsunftikorra likvideerimist, industriaalse revolutsiooni käigus domineerivate kapitaliühingute vastu, vastastikuse toetuse seltsideks (Sociétés de secours mutuel), mis oli ainus juriidiliselt lubatud organiseerumise vorm, mille raames töötajad võisid teha koostööd. Sellest tulenevalt hakati neid nimetama mutualistideks. Tuntuim selline oli 1827. aastal Lyonis asutatud kodukudujate ühendus, mis mängis kandvat rolli 1831. aasta siidikudujate ülestõusuajal, mille loosungiks sai sõnum: „Ela tööl või sure lahingus“.

Teoreetiline käsitlus

Pierre-Joseph Proudhon (1809–1865), prantsuse filosoof ja poliitik ei tunnistanud sotsialistlikku riigikorda, milles partei või riigiametnikud juhivad ühisomandit plaanimajanduse põhimõttel. Mutualism oli temal versioon anarhismist, mille põhirõhk asetub majanduslikel uuendustel.

Oma töödes idealiseeris ta spontaanseid turumajanduslikke suhteid, mis põhinevad vabal tahtel ja vastastikusel kasul. Tema suhtumine omandisse oli kahetine ja see väljendus meemis: Omand on vargus, Omand on vabadus, Omand on võimatu. Näiliselt vastuoluliselt eristas ta siiski kahte erinevat omandi vormi:

Omand: näiteks maa, mis on anastatud vägivallaga või kapital, mis on omandatud pettusega tuleb üle anda avalikku huvi esindavale institutsioonile;
Omand, mis on loodud tööga kuulub selle loojale, kuid seda ei saa kasutada teiste töö viljade omandamiseks. Omandit, mida inimene ei vaja, tuleb vahetada millegi vastu, mida ta selle senine omanik vajab või anda avalikku kasutusse.

Proudhon leidis, et turumajandus põhineb toodete vahetamisel lihtsa väärtusseaduse põhimõttel, milles osapooltel on võrdne vabadus tehinguga nõustuda või sellest keelduda. Ta propageeris ühistulist ettevõtlusvormi (s.h panganduses) ja rahasüsteemi, milles tootjatel on võimalik saada krediiti tootmisvahendite hankimiseks, kusjuures intressimäär oleks 0,25–0,5% (halduskulude katteks). Samuti propageeris ta vastastikuse põhimõttel toimivat kindlustussüsteemi. Suurettevõtetes töötavatele palgatöölistele soovitas ta sõlmida tööandjatega vastastikusel kokkuleppel põhinevaid kollektiivlepinguid. Riigikorralduses pooldas ta konföderalismi, subsidiaarsusprintsiipi ja võimude lahusust ning sõltumatut kohtuinstitutsiooni. Tema maksiim „Anarhia on kord“ inspireerituna sündis anarhismi sümboliks kujunenud sümbol: ringjoonega ümbritsetud A-täht. ^[4] ^[5]

Proudhoni õpetuste järgijad ühinesid I Internatsionaaliga ja vastustasid selles algselt marksiste, kuid 1868. aastal III kongressi järel ühinesid anarhokollektivistidega.

Charles Anderson Dana (1819–1897), ameerika riigiametnik ja ajakirjanik, ajalehe New York Tribune peatoimetaja aastatel 1841–1862. Ta kirjutas palju artikleid, mis tutvustasid ja propageerisid mutualismi põhimõttel toimiva vabapanganduse ideed. Anarhist Benjamin Tucker (1854–1939) kogus need artiklid kokku ja andis 1896. aastal välja raamatuna „Proudhon ja tema Rahvapank“ (Proudhon and His Bank of the People).

William B. Greene (1819–1878) ameerika sõjaväelane ja riigitegelane, kellest sai Proudhoni mõjul tõttu Ameerika mutualistliku vabapanganduse propageerija kas sai tuntuks oma teosega „Mutual Banking“, milles propageeriti intressita laenu ja vabapanganduse mudelit. 1850. aastal algatas ta Massachusettsis rahvaalgatuse, mis esitas osariigi Ülemkogule ettepaneku asutada mutual pank. Peale ettepaneku ärakuulamist ja pikka arutelu andis Panganduskomisjon lühida teate: „Lükata tagasi“. (The Radical Deficiency of the Existing Circulating Medium, 1857). Greeni mõtted mõjutasid anarhistliku ajakirja Liberty toimetajat Benjamin Tuckeri. ^[6]

Ezra Heywood (1829–1893), ameerika anarhoindividualist asutas 1872. aastal ajakirja The Word, mis järgneva 20 aasta jooksul propageeris mutualismi ideoloogiat ja tegi koostööd anarhoindividualistlike ringkondadega. 1877. aastast hakkas ta välja andma kvartaalset väljaannet Radical Review (ilmus vaid neli numbrit) ning 1881. aastal ajalehte Liberty (ilmus kuni 1908. aastani) ning oli populaarne ka Euroopas.

Francisco Pi y Margall (1824–1901), katalaani filosoof ja riigitegelane, Hispaania I Vabariigi president (1873) tõlkis Proudhoni tööd ja propageeris mutualismi ideed ladinakeelses maailmas.

Kevin A. Carson (s 1963), ameerika politoloog uuris mutualismi arengut ja andis 2007. aastal välja raamatu „Studies in Mutualist Political Economy“. Selles kritiseeris ta marginalistide töö väärtuse teooriat ning väitis, et paljud mutualistid on loobunud töö väärtuse teooria algupärase põhimõtte järgmisest ja väldivad sotsiaalse mõiste kasutamist. Tema eesmärgiks oli taastada anarhoindividualismi majandusõpetuse aluseks olev mutualistlik poliitökonoomia, lisades sellele viimase saja aasta kasulikud kogemused ja vormistada sellest õpetus, mida rakendades saame me lahendada 21. sajandi majandusprobleemid. ^[7] Oma töös esitab ta ka väite, et praegune kapitalistlik majandusmudel on võimalik vaid tänu feodalistlikele traditsioonidele ja riigibürokraatia sekkumisel majandusprotsessidesse ning just see sekkumine välistab vabaturu arengud. ^[8] Carson leiab, et rikkuse ebaproportsionaalne kontsentreerumine on võimalik vaid seetõttu, et riik on andnud valitud isikutele raha emiteerimise monopoli, piiranud teiste vabadusi patendi-, litsentsi- ja fiskaalpoliitiliste meetmete rakendamisega ning keelanud töötajatel ja tarbijatel ühineda oma huvide kaitseks. ^[9]

Vaata ka

Viited

↑ Fourier, Charles, Traité (1822), cited in Arthur E. Bestor, Jr., „The Evolution of the Socialist Vocabulary“, Journal of the History of Ideas, Vol. 9, No. 3 (Jun., 1948), 259–302.
↑ New-Harmony Gazette, I, 301–02 (14 June 1826) cited in Arthur E. Bestor, Jr., "The Evolution of the Socialist Vocabulary", Journal of the History of Ideas, Vol. 9, No. 3 (Jun., 1948), 259–302.
↑ Warren, Josiah. Equitable Commerce. pp. 77–78
↑ Peter Marshall (1993). Demanding the Impossible. London: Fontana. Lk 558.
↑ Proudhon, Pierre-Joseph (1863). El principio federativo. Consultado el 30 de agosto de 2018. [1]
↑ Greene, William, „Mutual Banking". The Portal. Retrieved on 2018 August 31 [2]
↑ Carson, Kevin (2006). "Studies in Mutualist Political Economy". Mutualist.org. Retrieved 19 December 2019. Archived 21 December 2010 at WebCite. [3]
↑ Carson, Kevin (Winter 2006). "Carson's Rejoinders". Journal of Libertarian Studies. 20 (1): 97–136.
↑ Carson, Kevin (2001). "The Iron Fist Behind The Invisible Hand Corporate Capitalism As a State-Guaranteed System of Privilege". Mutualist.org. Retrieved 19 December 2019. [4]

[1] Fourier, Charles, Traité (1822), cited in Arthur E. Bestor, Jr., „The Evolution of the Socialist Vocabulary“, Journal of the History of Ideas, Vol. 9, No. 3 (Jun., 1948), 259–302.

[2] New-Harmony Gazette, I, 301–02 (14 June 1826) cited in Arthur E. Bestor, Jr., "The Evolution of the Socialist Vocabulary", Journal of the History of Ideas, Vol. 9, No. 3 (Jun., 1948), 259–302.

[3] Warren, Josiah. Equitable Commerce. pp. 77–78

[4] Peter Marshall (1993). Demanding the Impossible. London: Fontana. Lk 558.

[5] Proudhon, Pierre-Joseph (1863). El principio federativo. Consultado el 30 de agosto de 2018. [1]

[6] Greene, William, „Mutual Banking". The Portal. Retrieved on 2018 August 31 [2]

[7] Carson, Kevin (2006). "Studies in Mutualist Political Economy". Mutualist.org. Retrieved 19 December 2019. Archived 21 December 2010 at WebCite. [3]

[8] Carson, Kevin (Winter 2006). "Carson's Rejoinders". Journal of Libertarian Studies. 20 (1): 97–136.

[9] Carson, Kevin (2001). "The Iron Fist Behind The Invisible Hand Corporate Capitalism As a State-Guaranteed System of Privilege". Mutualist.org. Retrieved 19 December 2019. [4]

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]