Sotsiaalajalugu

Sotsiaalajalugu on ajalooteaduse haru, mis uurib inimühiskonda ja selles toimunud suuri protsesse, keskendudes eriti aset leidnud muutustele ja murrangutele. Sotsiaalajalugu keskendub üldiselt lihtrahvale, ühiskonna enamusele ja selle igapäevaelule, vastandudes nõnda peamiselt eliiti uurivale poliitilisele ehk sündmusteajaloole.

Sotsiaalajalugu kujunes 20. sajandi esimesel poolel tänu mitme huvigrupi olemasolule. Esimestena hakkasid tavainimese ja massi tähtsust ajaloos rõhutama marksistid, kes nõudsid ajaloo uurimist "altpoolt", Karl Marx nimetas rahvamasse tõelisteks ajaloo tegijateks kuningate ja poliitikute asemel. 1920. aastatel asus rahvamasse ja ühiskonda tervikuna uurima ka Prantsusmaa Annaalide koolkond (Marc Bloch, Lucien Febvre, Fernand Braudel jt), mis seadis enda eesmärgiks uurida kõigi inimeste, mitte ainult eliidi ajalugu. 1940. aastatel muutus sotsiaalajalugu populaarseks ka Suurbritannias, kus sellega hakkas tegelema George Macauly Trevelyan. Hiljem sai mõjukaimaks inglise sotsiaalajaloolaseks marksist E. P. Thompson. Saksamaal saavutas sotsiaalajalugu populaarsuse 1960. aastatel, mil sellega asusid tegelema Hans-Ulrich Wehler ja Jürgen Kocka. Sel ajal muutus sotsiaalajalooga tegelemine populaarseks ka Ameerika Ühendriikides.

Tänu tihedale seotusele marksismiga, uuris sotsiaalajalugu esialgu palju töölisi ja töölisliikumist, keskendudes nõnda peamiselt 19. ja 20. sajandile. Alates 1960. aastatest hakkas selle huvisfäär aga kiiresti laienema, hõlmates talupojad, linnaühiskonna, marginaalsed grupid (kerjused, kurjategijad, prostituudid, hulkurid jne), perekonna, soo, vanusegrupid ja mitmeid teisi valdkondi. Klassikalise sotsiaalajaloo kõrgpunkt oligi 1960. ja 1970. aastatel, mil see oli tihedalt seotud majandusajaloo ja sotsiaalteadustega. Esile kerkisid mitmed autoriteedid, nagu Michel Foucault. Sotsiaalajaloo huvisfäär laienes ka ajaliselt: tõsiselt asuti uurima kesk- ja uusaega. Samuti hakati üha enam uurima muutusi võimalikult ulatuslikus regioonis: kui algselt tegeleti üksikute riikide või veelgi kitsamate piirkondadega, siis alates Fernand Braudelist (1950. aastad) tulid mängu tunduvalt suuremad alad, tavaliseks muutus näiteks üleeuroopaline kontekst.

1980. ja 1990. aastatel tabas sotsiaalajalugu aga mõõn. Töölisliikumise uurimine marginaliseerus, samuti hakati kahtlema senise, tihedalt majanduse ja statistikaga seotud uurimismetoodika otstarbekuses. Loobuti ka suurtest sotsiaalteaduslikest teooriatest, mis ajaloolises kontekstis osutusid enamasti mittekonstruktiivseteks. Uus tõus saabus tänu 1980. aastatel tekkinud uuele kultuuriajaloole, mis rõhutas tavainimeste vaimsuse uurimist ja otsis kultuuriilminguid kogu inimtegevusest. Sellega läbipõimunult tekkis ka uus sotsiaalajalugu, mis kultuuriajaloost erineb selle poolest, et käsitleb enam majanduslikku ja statistilist poolt ning uurib siiski eelkõige muutusi ja protsesside arengut ühiskonnas, samas kui uus kultuuriajalugu uurib pigem ühiskonna teatud seisundeid, olles staatilisem.