Soome Relva-SS vabatahtlike pataljon

Soome Relva-SS vabatahtlike pataljon; (Finnisches Freiwilligen-Bataillon der Waffen-SS (saksa keeles)); SS-soomusgrenaderirügement "Nordland" IV Pataljon; IV./Nordland, IV (finn)/Nordland Bataillon ; SS-soomusgrenaderirügement "Nordland" III Pataljon ; III (finn.) /SS-Infanterie-Regiment (mot) Nordland (20.5.1942–10.7.1943)
Tegev	15. juuni 1941– 10. juuli 1943
Riik	Suursaksa Riik
Kuuluvus	Relva-SS SS-Soomusgrenaderidiviis „Wiking“ SS-soomusgrenaderirügement "Nordland"
Haru	Relva-SS
Liik	jalavägi, Soomusjalavägi
Suurus	pataljon
Lahingud	Teise maailmasõja Idarinne
Ülemad
Võtmeisikud	SS-Hauptsturmführer/SS-Sturmbannführer 20.4.42/SS-Obersturmbannführer 20.4.43) Hans Collani (15.6.1941 -23.10.1942); SS-Obersturmbannführer Weitzdörfer (23.10.1942-29.10.1942); SS-Hauptsturmführer Hoffmann (29.10.1942-30.10.1942); SS-Hauptsturmführer Karl Hoy (30.10.42-31.10.1942); SS-Sturmbannführer/SS-Obersturmbannführer 20.4.1943) Hans Collani (11.1942-11.7.1943)

Soome Relva-SS vabatahtlike pataljon (soome keeles Suomalainen Waffen-SS-vapaaehtoispataljoona, saksa keeles Finnisches Freiwilligen-Bataillon der Waffen-SS) oli aastatel 1941–1943 tegutsenud Soome vabatahtlikest moodustatud Suur-Saksamaa Relva-SS pataljon. Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon Narva asendas Soome pataljoni Wikingi diviisis, kui soomlaste pataljoni tegevus lõpetati ja selle sõdurid tagasi kodumaale repatrieeriti juulis 1943. Rügemendi tasemel soomlaste pataljon oli SS-Soomusgrenaderidiviis „Wiking“ SS-soomusgrenaderirügement "Nordland"i osa.

Pärast Talvesõda, nn vaherahu ajal (1940–1941) tihenes Soome ja Saksa julgeolekuline ning sõjaline koostöö. 1941. aasta kevadel pakkus Saksamaa Soomele võimalust saata vabatahtlikke Saksamaale väljaõppesse. Ametlikult oli Soome veel neutraalne riik ja värbamine tuli korraldada salaja. See korraldati koostöös Esko Riekki juhitava riikliku politseiga (Etsivä Keskuspoliisi). Ametlikult korraldas värbamist Insinööritoimisto Ratas ('Inseneribüroo Ratas'), mis saatis mehi tööle (työhönlähtö). Mai alguses olid vabatahtlikud koos ja neid hakati viie korraga Saksamaale saatma. Kokku läks Soomest Saksamaale 1197 vabatahtlikku.

Ideoloogiselt olid vabatahtlikud meelestatud isamaaliselt ja kommunismivastaselt, kuid kõige tähtsam oli tõhusa lahinguüksuse moodustamine. Vaimustav ajalooline eeskuju oli 27. Preisi Kuninglik Jäägripataljon, mis loodi Esimese maailmasõja ajal Soome vabatahtlikest Saksa sõjaväes. Jäägrid moodustasid iseseisva Soome sõjaväe tuumiku ja paljude SS-vabatahtlike isad olid kunagi jäägriliikumises osalenud. Esialgne plaan ja soov oli saada Soome pataljon Wehrmachti alluvusse, aga kuna Saksamaa soovis välismaalasi võtta ainult Relva-SS-i ridadesse, jäi see ainukeseks võimaluseks. Soome soovis saada osa Saksa sõjaväe väljaõppest ja kogemusest. Kuid projektil oli ka välispoliitiline aspekt, mille pärast pataljoni tuntakse ka nimega panttipataljoona ehk pandipataljon – pataljon saadeti Saksamaale nagu pandiks liitluse eest.

Vabatahtlike suuremast osast (u 800 meest) moodustati 15. juunil 1941 õppepataljon nimega SS-Freiwilligen-Battalion Nordost (SS-vabatahtlike pataljon Nordost). Pataljoni komandöriks nimetati kapten Hans Collani.

Sõjategevus Idarindel

Kui Saksamaa alustas 22. juunil 1941 operatsiooni Barbarossa, saadeti rindekogemusega Soome vabatahtlikud (u 400 meest) rindele Germania, Wikingi ja Nordlandi rügementide ridades. 1941. aasta suve jooksul võtsid need mehed osa suurlahingutest, kuni rindejoon peatus Miusi jõe joonel Ukrainas. Soome pataljon sai väljaõppe Viinis, Stralsundis ja lõpuks Pommernis Gross-Borni suures õppelaagris. 13. septembril 1941 sai pataljon nime Finnisches Freiwilligen-Bataillon der Waffen-SS. Vande andmine ja pataljoni lipu õnnistamine toimusid 15. oktoobril 1941. Detsembris 1941 transporditi pataljon läbi Poola Ukrainasse Vinnitsasse ja sealt edasi Miusi jõele, kus pandi kõik soomlased kokku. Suvel 1942 võttis pataljon osa suurrünnakust Lääne-Kaukaasias Maikopi suunas. Kaukaasia lahingutes olid pataljoni kaotused suured ja sügisel saadeti pataljoni täienduseks 201 uut vabatahtlikku Soomest. Sügise ja varatalve jooksul edenes SS-Soomusgrenaderidiviis „Wiking“ SS-Rügement "Nordland" Soome pataljon Groznõi lähiümbruseni. Sealt taandus pataljon koos teiste Saksa vägedega ning viimased rünnakulahingud peeti Ukrainas veebruaris 1943. Pärast seda järgnesid ainult väiksemad tõrjelahingud.

Pataljoni likvideerimine

Soomlased olid sõlminud kaheaastase lepingu Relva SS-iga. Hakati korraldama pataljoni tagasitõmbamist. Pataljon saabus tagalasse 11. aprillil 1943 ja lahutati Wikingi diviisist 24. aprillil 1943. Üleviimine Saksamaale algas 29. aprillil 1943. Saksamaale saabus pataljon 7. mail 1943. Pärast nädalast puhkust Baieris viidi pataljon rongiga Tallinna ja sealt edasi laevaga üle lahe Hankosse, kuhu saabuti 1. juunil 1943. Ametlikult saadeti pataljon laiali 11. juulil 1943 Hankos. Pärast seda paigutati mehed Soome sõjaväe erinevatesse üksustesse. Kokku võitles Soome pataljonis 1407 meest, kellest venelaste vastu võideldes langes Saksa idarindel 256 ja Soome rindel 113.

1943. aasta kevadeks oli Soome SS-pataljon lahingutes ja sõjapidamises karastunud. Teda tunti kui tõhusat ja kanget pataljoni, mis suutis isegi lootusetuna paistvates olukordades võidelda võiduni. Heinrich Himmler kiitis Soome pataljoni selle kangelaslikkuse eest öeldes: "seal, kus võitles Soome SS pataljon, sai vaenlane alati lüüa".

Kirjandus

LARS WESTERLUND, The Finnish SS-VOLUNTEERS AND ATROCITIES 1941–1943
Wilhelm Tieke, "Das Finnische Freiwilligen-Bataillon der Waffen SS", Munin-Verlag, Osnabrück 1979, ISBN 3-921242-40-1.
Wilhelm Tieke,"An den Brennpunkten der Ostfront 2. Die Geschichte des finnischen Freiwilligen-Bataillons der Waffen-SS". Dresden: Winkelried Vlg, 2007 , ISBN 3938392164

Välislingid