Soolapaberfoto

Soolapaberfoto (inglise keeles salted paper print) on soolapabermenetluse (inglise keeles salted paper technique) käigus paber- või klaasnegatiivilt kontaktkopeerimise teel saadud foto. See meetod leiutati 1839. aastal, aga tuli fotograafide seas laiemalt kasutusele 1850. aastatel. Soolapaberfoto on esimene püsiv foto paberil.

Ajalugu

Esimesed katsetused paberpõhimikul fotode valmistamiseks tehti juba 1830. aastatel. Inglane William Henry Fox Talbot tegi 1834.–1835. aastal erinevate fotopaberitega küll eksperimente, aga ei avaldanud oma meetodite detaile kuni 1839. aastani, kui uudis Louis Jacques Mandé Daguerre'iedust – 1839. aastal leiutatud dagerrotüübist, mis sai kohe populaarseks ja kättesaadavaks – levis üle maailma. Talbot patenteeris 1839. aastal soolapabermenetluse. Alul nimetas ta menetlust nn valgusjoonistuseks (photogenic drawing), mis tähendas, et lamedad objektid asetati tundlikustatud paberile ja säritati neid 10–30 minutit. 27. aprillil 1839 avaldas Talbot oma valgusjoonistused ka ajakirjas The Magazine of Science.

Talbot kasutas soolapabermenetluseks kvaliteetset kirjutuspaberit, mille kastis nõrka soolalahusesse ja kuivatas. Paberi valgustundlikkus saavutati, kui sellele kanti peale tugev hõbenitraadi lahus. Valgustundlik paber tumenes päikesevalguse käes ning see tuli edasise tumenemise vältimiseks stabiliseerida. Selleks pesti paberit tugevas soolalahuses, mis muutis kujutise heledad piirkonnad kahvatuvioletseks. Inglase Sir John Herscheli soovitusel hakkas Talbot kinnitina kasutama naatriumtiosulfaati, mis muutis kujutise valgusele täiesti stabiilseks.

Naatriumtiosulfaadi lisamisega 1839. aastal kujuneski valgusjoonistusest nüüdse nimetusega soolapaberfoto, mis sai universaalseks fotograafiliseks menetluseks aastatel 1840–1850. Sel ajal nimetati soolapaberit (st soolalahuses ette valmistatud kvaliteetset paberit) fotopaberiks, et eristada seda teistest tol ajal välja töötatud paberiliikidest.

Soolapabermenetlusest sai esimene levinum paberpõhimikul fotode valmistamise viis, sest see võimaldas hõlpsat paljundamist – negatiivilt kontaktkopeerimist. Soolapaberfotode valmistamiseks kasutati pabernegatiive, mida nimetatakse ka talbotüüpideks ja kalotüüpideks, ning klaasnegatiive.

Valmistamine

Soolapaberfotode valmistamiseks läheb vaja järgmisi aineid:

• 20 g naatriumkloriidi
• 2 g želatiini
• vett 1 liitri lahuse jaoks

Soolalahuse ettevalmistamine ja paberi valik

Želatiin valati külma vette. Ülejäänud vesi kuumutati ja selles lahustati naatriumkloriid. Lahused segati kokku ja neil lasti jahtuda umbes 26 °C-ni. Selline lahus sisaldas palju vähem želatiini kui seda on hilisemates želatiinemulsioonpaberites, želatiini hulk oli napilt piisav selleks, et pärssida kujutise täielikku uppumist paberikiududesse. Paberi enda liimistus oli samuti ebapiisav, mistõttu oli üsna levinud, et soolalahuses, millega paberit töötlema hakati, suurendati želatiini kogust või lisati muud sideainet.

Paberpõhimiku kvaliteedist sõltus seega suuresti ka kujutise kvaliteet. Poorsel põhimikul (nt akvarellipaberil) või vähese liimistusega paberil mõjus kujutis liialt lameda ja pinnalisena. Seepärast valisid fotograafid kõige ühtlasema ja kvaliteetsema paberi, mis saada oli. Eelistatumad olid õhemad paberid, sest neid oli lihtsam kasutada. Samuti tuli kasuks, kui soolapaberite hoiukohas oli õhuniiskus veidi suurem – see tegi paberid kergemini käsitletavaks.

Paberi katmine soolalahusega

Et pärast soolalahusega töötlemist ei olnud võimalik enam eristada, kumb paberi külg oli lahusega kaetud, tuli töödeldavale pinnale enne teha pliiatsiga märge, et pooled segamini ei läheks. Paberit ujutati ettevalmistatud soolalahuse pinnal kolm minutit, seejuures pidi jälgima, et lahusega saaks kaetud paberi siledam külg.

Kirjeldusi, kuidas paberit lahusega katta, oli mitmeid. Enamasti soovitati paberilehte lahuse pinnal ujutada. Ujutamine oli hõlpsam, kui õhutemperatuur ja lahuse temperatuur olid sarnased. Kui soolalahus oli soojem, hakkas paber lahusega kokku puutumisel kiirelt lokkima. Sel juhul soovitati proovida paberit pealtpoolt niisutada või õrnalt paberi lokkivale piirkonnale puhuda. Kui leht oli lahuse pinnal mõni aeg seisnud, hakkas see tavaliselt ise sirgeks tõmbuma. Igal juhul tuli vältida lahuse valgumist teisele küljele (mis võis lokkimisega kaasneda), sest siis oli paber rikutud. Lokkimise vältimiseks volditi tihti paberi ääred üles ja tekitati n-ö laevuke, mille ülesvolditud servadest oli mugav paberit lahuse peale tõstes kinni hoida. Selline meetod takistas ühtlasi lahuse jõudmist paberi tagaküljele ja vähendas paberi lokkimist.

Kui paber oli lahusel nõutud aja seisnud, tuli see aeglaselt lahuse pinnalt ära tõsta. See tagas ühtlase kattumise ning ei tekitanud lahuse pinnale mulle, mis oleksid võinud järgmise lehe ujutamist segada.

Kuivatamine

Paberid riputati kuivama pikema külje nurkadest, nii et lahus voolaks paberilt alla võimalikult lühikest maad. See vähendas võimalust, et paber kattub lahusega ebaühtlaselt. Kui soolapaber hakkas kuivades lokkima, võis selle alumistesse nurkadesse raskuseks kinnitada näiteks pesulõksud. Kuivanud paberid tuli asetada vajutuse alla – see tegi need painduvamaks ja valgustundlikuks tegemisel kergemini käsitletavaks. Soolapaber säilitas oma omadused jahedas ja kuivas keskkonnas. Siiamaani võis paberi ettevalmistamine kulgeda päevavalguses.

Valgustundlikustamine ja säritamine

Summutatud valguses pintseldati paberi pind üle või ujutati kolme minuti jooksul hõbenitraadi umbes 12% lahuses (120 g hõbenitraati, 1 liitri lahuse jagu vett), vältides lahuse sattumist paberi teisele küljele. Paberid säilisid kasutuskõlblikuna kuni kaks päeva, sõltuvalt keskkonna temperatuurist ja õhuniiskusest.

Paberi valgustundlikkuse tekitas naatriumkloriidi ja hõbenitraadi reaktsioon, mille järel moodustus valgustundlik hõbekloriid. Fotokujutis kopeerus paberi pinnale kontaktis fotonegatiiviga kopeerimisraamis UV-kiirguse (päikesevalguse) abil. Kujutis ilmus paberil kohe nähtavale, soovitud tumeduseni jõuti eredas päikesevalguses umbes viie minutiga, protsessi jälgiti aeg-ajalt paberinurka piilumiseks kergitades.

Niimoodi töödeldud soolapabereid kasutati varem (ajavahemikus 1841–1857) ka fotonegatiivide (kalotüüpide) saamiseks fotokaamerates. Kaamerast tulnud negatiivi kujutis oli alul nähtamatu (st latentne). Ilmutamiseks kasutati hõbenitraadi-gallushappe, pürogallushappe või raudsulfaadi lahust. Pärast kinnitamist immutati pabernegatiiv vahaga, et muuta see läbipaistvaks.

Esmane pesemine

Jooksva vee all pesemine (umbes 10 minutit) eemaldas liigse hõbenitraadi. Kui seda tehti hoolimatult ja ülearune hõbenitraat jäi paberisse kujutise kinnitamiseni, võisid pildile jääda mustad plekid.

Toonimine ja pesemine

Fotode toonimine oli 19. sajandil üsna tavaline, enamasti kasutati selleks kuld- või plaatinatoonerit. Kuldkloriidi lahus andis tulemuseks külmema tonaalsuse: sügavpruunid või lillakaspruunid toonid. Plaatinatoonerit kombineeriti tihti kuldtooneriga, aga seda enne 1890. aastaid laialdaselt ei kasutatud.

Tooniti nii esteetilistel põhjustel kui ka selleks, et tagada kujutise püsivus. Nimelt asendub toonimise käigus kindel hulk hõbedaosakesi kulla- või plaatinaosakestega (sõltuvalt toonerist), millel on teistsugune valguse neelamise võime kui puhtal hõbedal ja mis on seepärast fotokujutise oksüdeerumisele ka palju vastupidavamad. Pärast toonimist ja enne kinnitamist pesti paberit kolm kuni viis minutit jooksva vee all.

Kinnitamine

Foto kinnitati 15-protsendilises naatriumtiosulfaadi lahuses (8–10 minutit), mis muutis UV-kiirgusest puutumata hõbekloriidi vees lahustuvaks. Maksimaalse tulemuse saavutamiseks kasutati kahte vanni: mõlemas kinnitati neli minutit, seejuures lasti paberil enne teise vanni asetamist mõni hetk nõrguda.

Pesemine ja lõplik viimistlus

Paberit pesti umbes kaks kuni neli minutit jooksva vee all ning siis kasteti see kolmeks-neljaks minutiks üheprotsendilisse naatriumsulfiti lahusesse. See aitas naatriumtiosulfaadi jäägid lõplikult eemaldada. Seejärel pesti fotot veel mitu korda, et kõigist vees lahustuvatest kemikaalidest paberis lahti saada – sõltuvalt paberi paksusest vähemalt 30 minutit. Pesemisele järgnes kuivatamine fotokuivatuspaberiga. Pärast seda asetati foto klaasile, kujutis pealpool, ning pandi pressi alla, et tulemus oleks võimalikult sile ja sirge.

Iseloomulikud tunnused

Foto pind

Soolapaberfoto tunneb ära foto pinna järgi – lähemalt vaatamisel on paberikiud selgelt näha, kujutis on paberikiudude vahele "uputatud", sest muid vahekihte teda põhimikpaberi pinnast ei eraldagi. Fotol dikteerib paberkiudude struktuur üsna tugevalt pildi üldmuljet – kujutise pind on seepärast matt ja õhuline.

Tavalises soolapaberfoto põhimikus on vähe orgaanilist sideainet, mis muudabki foto pinna matiks. 1850. aastate keskel levisid soovitused paberi töötlemisest orgaanilise ainega. Seda soovitati teha kas paberi ettevalmistamisel soolalahuses või lõpliku viimistluse käigus. Nii lisatigi juba soolalahusele želatiini/albumeeni või kaeti valmis fotod albumeeni, želatiini, kummiaraabiku, šellaki, suhkru, erineva laki- või vahakihiga.

Retušš ja koloreerimine

Efektide saamiseks (nt hajutatud servad portreedel) kaeti negatiiv osaliselt kinni või retušiti. Ka positiivkujutisele võis lisada põhjaliku kaunistuse – fotograafil oli tihe koostöö kunstnikuga. Retuššimine (retušeerimine) oli väga levinud ja selle tingis osaliselt menetlus ise – nii negatiividel kui ka positiividel leidus valmistamisel tekkinud defekte, sest negatiivi ja fotopõhimiku ettevalmistust – valgustundlikustamist – tegi fotograaf või tema abiline käsitsi.

Retušiti väikseid defekte – valgeks jäänud alasid –, ning rõhutati ülesvõtte tähtsamaid detaile – portree puhul silmi, suud, ehteid jm. Koloreerimine oli levinud, kuigi väiksema retuššimise puhul on austatud siiski kujutise enda pruunikat tonaalsust. Värv (akvarell, tempera) kinnitus fotole hästi, sest erinevalt hilisematest paberpõhimikul fotomenetlustest asus kujutis otse paberkiudude vahel, ilma nn fotoemulsioonita.

Vormistus

Lõppvormistus on soolapaberfoto puhul äärmiselt tähtis, sest õhukesel siledal paberil pildid ei oleks pidevat kätte võtmist ja eksponeerimist kannatanud. Foto kinnitati liimiga tugevamale alusele – paberile, papile või raamiti klaasi alla. Tihti oli alus trükidekoori või fooliumist dekooriribadega kaunistatud.

Fotode signeerimine ei olnud eriti tavaline, sest tollased fotograafid ei tundnud end kunstnikena, aga samas polnud veel välja kujunenud ka nii tugevat konkurentsi, et fotograaf oleks pidanud teiste ülesvõtetest eristuma. Fotograafia oli kallis ja elitaarne ning sellega tegelesid vaid vähesed. Fotograaf kirjutas enda nime tavaliselt aluspaberile või -papile foto alla. Tihti lisati selle kunstniku nimi, kes oli fotot retušeerinud. Vähem levinud olid fotograafi andmetega sissevajutustrükid, sildid ja embleemid.

Kahjustused

Ühelt poolt on soolapaberfotode kahjustused sarnased teiste paberfotode omadega: rebendid, murdejooned, mõrad raamistuses jmt. Samas on palju kahjustusi, mis on omased just hõbedaühendeid sisaldavatele fotodele. Kaks kõige olulisemat soolapaberfoto säilivust mõjutavat protsessi on oksüdeerumine-redutseerumine ja sulfuratsioon.

Oksüdeerumine-redutseerumine

Oksüdeerumis-redutseerumisprotsessi käigus ründavad hõbedat mistahes oksüdeerivad ühendid (osoon, lämmastikdioksiid vm), mis muudavad metallilise hõbeda aatomid aktiivseteks värvuseta osakesteks – hõbeioonideks. Oksüdeerumis-redutseerumisprotsess toimub vaid väga õhukese hõbedaosakeste kihi korral (st just fotodel). Mida väiksemad on osakesed, seda kergemini reaktsioon toimub.

See protsess on terve rida keemilisi reaktsioone: hõbeda hõbedaioonideks oksüdeerumine, nende ümberpaiknemine foto pinnal, redutseerumine tagasi metallilisse olekusse. Reaktsiooni käigus väheneb kujutise toonitihedus (density) ja terve kujutis või ainult servad muutuvad tunduvalt heledamaks – foto tuhmub.

Oksüdeerumis-redutseerumisprotsessi silmaga nähtavad kahjustused olenevad fotopaberi liigist. Kopeerpaberi (sh soolapaberfoto) puhul on see tunduvalt kiirem ja nähtavamate muutustega protsess kui näiteks ilmutuspaberi puhul.

• Kõigepealt kaovad toonitiheduse erinevused fotokujutise heledamatelt aladelt, sest neis on vähem ja väiksemaid hõbedaosakesi. Heledate alade erisuste kadumine muudab kujutise pinnaliseks ja kaotab ruumilisuse (nt näol, kangavoltides);
• seejärel toimub üldine tuhmumine – protsess muutub nähtavaks ka kujutise kesktoonides ja varjualadel;
• lõpuks muutub fotokujutise tonaalsus soojemaks (kollakaks-punakaks).

Sellise kahjustuse eest kaitseb fotokujutist kõige paremini toonimine – toonitud foto on oksüdeerumis-redutseerumisprotsessile vastupidavam. Samas ei tee toonimine kujutist täielikult püsivaks, sest aja jooksul pääseb protsess mõjule ka toonitud fotol.

Sulfuratsioon

Sulfuratsiooniks nimetatakse fotomaterjalis leiduva hõbeda muutumist hõbesulfiidiks saasteainete (väävliühendite), temperatuuri ja niiskuse tõttu. Sulfuratsioon on üks oksüdeerumis-redutseerumisprotsessi tulemusi: hõbeioonidega reageerivad sel juhul väävliühendid ning need moodustavad helekollast hõbesulfiidi, mis fotokujutisel on nähtav pruunide või kollaste plekkidena. Kahjustuse võivad põhjustada õhus leiduvad väävliühendid või põhimikust endast tulenevad allikad.

• Õhusaastes sisalduvate väävliühendite mõju fotokujutisele on järkjärgulisem ja hõlmab kogu foto pinda. Moodustunud hõbesulfiid on värvuselt hele ja pildi algset kontrastsust enam edasi ei anna. Tavaliselt ei esine aga gaasilised väävliühendid kontsentreeritult nii suures koguses, et see tekitaks fotomaterjalile tõsisemaid kahjustusi.
• Suuremaid probleeme tekitavad väävliühendid, mis on fotopõhimikus endas. Nimelt eraldub naatriumtiosulfaadist – ainest, mida kasutati soolapaberfotode kinnitamiseks – aja jooksul (eriti niiskuse tõttu) aktiivne väävel, mis hakkab fotot ründama: õhuhapniku toimel hakkavad väävliühendid kujutise moodustanud hõbedaosakestega reageerima. Kinnitijäägid jätavad foto pinnale väga konkreetsed (vahel lausa teravate piirjoontega) pruunid-kollased plekid.

Nn kontrollitud sulfureerumist kasutati ka fotode toonimiseks. See võte levis laialdaselt 1840. aastatel. Peagi aga avastati, et sulfuratsiooni ei olnud võimalik kergesti peatada ja hästi kontrollida ning sedasi toonitud fotod ei olnud püsivad. Seepärast taandus tehnika 1855. aasta fotokirjandusest ja üldlevinuks sai kuldtoonimine.

Mehaanilised kahjustused

Kuna soolapaberfoto põhimik on sile ja õhuke fotopaber, jääb sellel hästi näha pisemgi murdejoon või mõlgike, mis on piisava toestuseta kasutamisel kerge tekkima. Samuti kulub fotopaber kiiremini piirkondades, kust seda tavaliselt kinni hoitakse. Kattekihiga soolapaberfotodel esineb tihti kriimustusi.

Keemilised kahjustused

• Alusmaterjalist tingitud kahjustused

Niisketes hoiutingimustes seisnud fotol on iseloomulikud kahjustused aluspaberi või -papi lokkimine ja servadest kollakaks tõmbumine. Kui alusmaterjalil esineb foksing (st pruunid või punakaspruunid laigud, plekid või täpid paberil), võib see tungida läbi paberi foto esiküljele.

• Pinna määrdumine

Soolapaberfotole on tüüpiline kahjustus pinna määrdumine, kuna selle kiuline pind haagib hästi tolmu ja pinnamustust. Eriti ilmekalt on seda näha fotode puhul, mis on olnud varem raamitud. Samuti esineb pinnamustust aluspaberil või -papil.

Säilitamine ja käsitlemine

Soolapaberfotode säilitamisel tuleb ühelt poolt lähtuda tavalistest fotode hoiustamise eeskirjadest, aga teisalt tasub ennetada ka just soolapaberile iseloomulike kahjustuste teket.

Pakendamine

Soolapaberfotosid on soovitatav hoiustada individuaalsetes läbipaistvates ümbristes. Pikaajaliseks säilitamiseks on parim katmata polüesterkile, stabiilne on ka katmata polüpropüleenkile ja kõrgtihe (HD) polüetüleenkile. Ümbris peab tagama esmase kaitse tolmu eest ja ühtlase surve kogu foto pinna ulatuses. Läbipaistvad ümbrikud võimaldavad fotot vaadelda seda ümbrisest välja võtmata. See vähendab kasutamisest tingitud mehaanilisi kahjustusi, mis on just soolapaberfotodele iseloomulikud. Kileümbris võib aeglustada ka oksüdeerumis-redutseerumisprotsesse ning kaitsta õhuniiskuse kõikumise eest.

Käsitlemine

Fotode käsitlemisel tuleb alati kanda puhtaid ja pehmeid õhukesi kindaid, sest paljastelt kätelt fotole sattunud tolm, saasteained ja rasvad kahjustavad neid pöördumatult. Aluspapi või muu toetava vormistuseta soolapaberfotol võivad käsitlemisel hõlpsasti tekkida muljumisjäljed ja rebendid. Nende vältimiseks peab olenevalt foto suurusest nende käsitlemisel kasutama tugipabereid ja -pappe.

Suhteline õhuniiskus, temperatuur ja valgus

Õige niiskusrežiim on eriti tähtis võimalike saasteainete (osoon, sulfiidid, peroksiidid) olemasolul, sest suure õhuniiskuse ja saasteainete koosmõjul kiirenevad soolapaberit kahjustavad oksüdatsiooni reaktsioonid ning kujutis võib aja jooksul täielikult oksüdeeruda. Madal temperatuur ja õhuniiskus mõjuvad fotomaterjalidele stabiliseerivalt. Suhteline õhuniiskus peaks olema vahemikus 20–50%, kõige sobivam vahemik on 30–40%, seejuures võib õhuniiskus hoiukeskkonnas kõikuda 5% päevas.

Paberfotodele parimaks keskkonnaks peetakse külma keskkonda (st +4 °C ja alla selle), heaks jahedat keskkonda (+12 °C) ning rahuldavaks toatemperatuuri (+20 °C). Temperatuur võib kõikuda ±1 °C tunnis. Fotomaterjale hoiustatakse pimedas, et vältida fotopaberi koltumist.

Välislingid

• Reilly, James M. The Albumen & Salted Paper Book: The history and practice of photographic printing, 1840–1895. Light Impressions Corporation. Rochester, 1980.

http://albumen.conservation-us.org/library/monographs/reilly/

• [http://www.flickr.com/photos/24443965@N08/sets/72157604281332295/ Salt Prints of Old Japan}
• Soolapaberfotod Eesti Ajaloomuuseumi fotokogus
• White, Wynn. A dash of salt. A description of the salted paper print process with some interesting variations.

http://www.alternativephotography.com/wp/processes/saltprints/a-dash-of-salt