Solaris (romaan)

"Solarise" erinevad väljaanded

"Solaris" on Poola kirjaniku Stanisław Lemi psühholoogiline ulmeromaan, mis ilmus 1961. aastal.

Romaani sisu

Solaris kunstniku kujutluses

Sümmetriaad kunstniku kujutluses

Assümmetriaad kunstniku kujutluses

Romaani keskmes on planeet Solaris. Tegu on väljamõeldud planeediga, mis asub kauges tähesüsteemis. Planeet tiirleb kahe tähe ümber. Üks tähtedest on värvuselt punane, teine kiiskavalt helesinine (selle loojumisel avanevat vaatepilti on võrreldud vesinikpommi plahvatusega). Tähtesid kutsutakse romaanis vastavalt "Sinipäike" ja "Punapäike". Solaris on ookeaniplaneet. Solarist kattev ookean koosneb plasmast. See muudab planeedi võrreldavaks meie Päikesesüsteemi Päikesega (ladina keeles "Sol"). Kogu "Solarises" kirjeldatud süsteem tervikuna on võrreldav Stella Polarise kolme tähe süsteemiga.

Raamatu sündmustik keskendub planeeti Solaris uurivate teadlaste läbielamistele planeedil viibides ja kirjeldab nende püüdeid planeeti mõista ning nende katseid "temaga" kontakti leida. Kirjeldatud on mahukaid teadustöid, mida teadlased on läbi sajandi teinud, et planeeti katvat ookeani mõista. Nad on püüdnud aru saada, kas Solarise ookean on elusolend või mitte ja seda mitmesuguste aparaatidega uurinud ning ärritanud. Solarise ookean on võimeline looma väga keerukaid struktuure (mis kõik kestavad ühe päeva ja langevad siis jälle tagasi ookeani) ning teadlased on üritanud neid klassifitseerida, jagades ookeani loodud struktuure näiteks sümmetriaadideks ja assümmetriaadideks. Loodud on väga keeruline teaduskeel ja terminite süsteemid. Solarist uurivaid eriteadlasi kutsutakse raamatus solaristideks, vastavat teadusvaldkonda solarismiks ja kõike Solarisega seotut solaariliseks (näiteks vastav erialakirjandus – solaariline kirjandus).

Raamat algab sellega, et teose minategelane psühholoog Kris Kelvin sõidab pärast pikka eemalolekut Maa pealt Solarisele. Ta leiab eest korralageduse ja kummaliselt käituvad kaaslased (teadlased Snaut ja Sartorius, kolmas teadlane, Gibarian, on nimitegelase saabumise ajaks surnud). Kris Kelvin püüab kõigest ümberringi toimuvast selgust saada. Snaut hoiatab Chrisi, et ta võib näha "Külalisi" – veidraid viirastusi või nägemusi, keda planeet neile kaela saadab. Need külalised on niiöelda varjud minevikust, kes on võtnud kehalise kuju. Nad kehastavad nende inimeste, kellele nad ilmuvad, kõige elavamaid mälestusi või kõige tugevamalt mällu sööbinud tegelaskujusid.

Krisi külastama tuleval viirastusel on tema ammu lahkunud naise Harey keha ja hääl. Naine oli olnud üheksateistkümneaastane kui suitsiidi tegi, põhjuseks oli olnud tüli Krisiga.

Ehkki teadlaste "Külalised" on viirastuslikud olendid, näevad neid kõik Jaamas viibijad ja nad kõik üritavad omal jõul kindlaks teha, mis nähtusega nad silmitsi seisavad ja kas neid külastavad tegelased omavad hinge või on tegu tehisintellektiga.

Teadlased võtavad oma luulude ja viirastustega ette mitmeid katseid. Sealhulgas saadab Kris Harey-kujulise viirastuse orbiidile tiirlema. Harey ilmub juba samal õhtul uuesti (see on tema teisik). Seekord ei saada Kris teda ära, vaid üritab olukorraga kohaneda.

Esialgu võõrastab Kris Solarise-Hareyt ja suhtub temasse umbusklikult. Harey käitub pidevalt, nagu poleks midagi valesti ja ootab, et Kris räägiks temaga "nagu tavaliselt", ent teeb ise ebainimlikke asju. Tüdrukut tõmbab Krisi poole nagu magnetiga. Ühel päeval, kui Kris toast lahkub, üritab Harey meeleheitlikult talle järgi joosta. Ta tõmbab väljapoole avanevat ust sissepoole, tõmmates paindesse selle metalse pinna. Kris võtab Hareylt laboris vereproovi. Kõik näitajad on pealtnäha justkui korras, aga lähemal vaatlusel selgub, et Harey vere punastel verelibledel puudub atomaarne struktuur.

Ajapikku muutub Krisi ja Harey viirastuse suhe usalduslikumaks. Harey muutub Krisiga veedetud aja jooksul üha enam inimlikumaks. Kris mõistab, et Harey ei tea oma päritolust päriselt ka midagi ja ta ei suhtle teadlikult ookeaniga. Harey ütleb Krisile, et ei mäleta oma minevikku ja usub, et ärkas Krisi toas pärast pikka haigust, mis põhjustas tema mälukaotuse. Leidnud Gibariani magnetofoni, kuuleb Harey enda kohta tõtt ja on sellest vapustatud. Neiu üritab teha suitsiidi, juues vedelat hapnikku. Katse ebaõnnestub. Teised teadlased on oma külalistest tõsiselt häiritud ning töötavad välja anihilatsiooniaparaati, mille abil tüütutest kaaslastest vabaneda.

Kris unistab koos Hareyga Solariselt lahkumisest, kuid teab, et praktikas oleks see võimatu. Harey läheb vabasurma anihilatsiooni läbi, peale seda, kui ta on öösel teadlase Snaudiga nelja silma all vestelnud.

Külalistest vabanenud teadlased otsustavad Solarise Jaama jääda ja uurimistööd jätkata. Kris mõtleb Maale mineku peale, ent viimaks otsustab temagi, et jääb Solarisele. Solarise ookeani tõeline olemus on romaani lõppedes jätkuvalt saladus. Seda tuleb veel lähemalt uurida.

Järelkaja

"Solaris" on kuulsaim Stanisław Lemi romaanide seas ja see on saanud palju tagasisidet eri maade kriitikutelt. Lemi "Solarises" toimuvat on võimalik seostada heliofüüsika või teiste loodus- ja täppisteaduslike valdkondadega, sellest on võimalik leida Stanisław Lemi filosoofilisi ja satiirilisi mõttearendusi, seda on võimalik pidada kriitikaks koloniseerimise kohta või läheneda teosele Sigmund Freudi psühholoogilise metoodika seisukohast.

Filmid

Romaani põhjal on valminud Boris Nirenburgi ja Lidiya Ishimbayeva 1968. aasta film "Solaris" , Andrei Tarkovski 1972. aasta film "Solaris" ja Steven Soderberghi 2002. aasta film "Solaris".

Lem ei olnud Tarkovski filmist kuigi heal arvamusel, kritiseerides planeedi Solaris eriskummalise välimuse ja solaristika kui teadusala kõrvalejätmist ning Kelvini sugulaste sissetoomist filmi. Autori arvamus 2002. aasta filmist põhines tema loetud filmikriitikal, millest tal oli jäänud üldmulje, et film suhestus romaani nagu virvendaval veel peegelduv kujutis sellesse, mida ta peegeldama peaks. Oma 8. detsembril 2002 avaldatud artikli "Solarise Jaam" lõppsõnas kirjutas Stanisław Lem, et kõik, mida tema oma romaaniga taotles, oli luua ettekujutus inimese kohtumisest millegagi, mis ilmselgelt eksisteerib, ja võib-olla veel väga võimsal moel, kuid mis ei sobitu mitte mingil viisil inimlike ideede või kujutluste mudelisse. "See on põhjus, miks ma valisin raamatu pealkirjaks "Solaris" ja mitte "Armastus avakosmoses"," kirjutas Lem.