Snorri Sturluson

Snorri Sturluson (islandi keeles Snorri Sturluson, norra keeles Snorre Sturlason, rootsi ja taani keeles ka Snorre Sturlasson) (1178 või 1179 – 23. september 1241) oli Islandi ajaloolane, luuletaja ja poliitik.

Elukäik

Snorri sündis aastal 1178 või 1179 Lääne-Islandil Hvammuris mõjuka pealiku Sturla Þórðarsoni pojana. Ta kasvas üles Jón Loftssoni juures Oddis Lõuna-Islandil. Oddi oli üks tolleaegseid Islandi peamisi kultuuri- ja hariduskeskusi, seal õppis Snorri ladina keelt, teoloogiat ja seadusetundmist. Samuti õppis ta tundma Islandi ajalugu, mütoloogiat ja rahvapärimust.

Oma esimese naise Herdísi perekonna kaudu päris Snorri suure varanduse ning Borgi talu, kus oli 10. sajandil elanud Snorri esiisa Egill Skallagrímsson. Snorri sai ka goodiks (goði), tema kätte kogunes mitu goodkonda. 1206 asus ta elama Reykholti Lääne-Islandil. 1215–1218 ja 1222–1231 oli ta valitud Islandi Althingi seadusekuulutajaks (lögsögumaðr). Seadusekuulutaja, Islandi ainus valitsusametnik, valiti kolmeks aastaks ja tema ülesandeks oli Althingi juhtida, seadusi ette lugeda ja erimeelsuste korral nõu anda.

1218–1220 käis Snorri Norras, kus ta külastas noort kuningat Håkon Håkonarsoni ja tema nimel valitsenud jarl Skúli Bárðarsoni. Arvatavasti külastas ta sellel reisil ka Rootsit. Snorri sai ülesandeks mõjutada Islandi ülikuid, et nad nõustuksid tunnistama Norra kuninga ülemvõimu. Islandil ei teinud Snorri aga midagi kuninga käsu täitmiseks. Selle asemel laiendas ta iseenda võimu, kasutades oma vara ja sidemeid – ta lõi suhteid teiste mõjukamate suguvõsadega oma tütarde abielude kaudu. Oma esimesest naisest läks Snorri lahku ja abiellus 1224 Hallveig Ormsdóttiriga, keda peeti Islandi jõukaimaks naiseks. Perioodil 1222–1230 oli Snorri kõige mõjukam pealik Islandil, kellele kuulus goodkondi saare erinevates paikades.

1237–1239 käis Snorri teist korda Norras, tõenäoliselt selleks, et põgeneda oma võimsate vastaste eest kodumaal. Nüüd olid kuningas Håkon ja jarl Skúli omavahel tülis – kuningas oli saanud täiskasvanuks, kuid jarl ei soovinud oma võimust loobuda. Snorri külastas jälle kuningas Håkonit, kuid ta peatus jarl Skúli ja tema poja juures. Håkon ei lubanud Snorril Islandile tagasi pöörduda, kartes, et Snorri asub seal Skúli huve toetama. Snorri kuninga käsule ei kuuletunud ja lahkus Norrast. Norras puhkes kodusõda Håkoni ja Skúli vägede vahel, mille võitis Håkon. Kuningas andis oma esindajale Islandil, Gissur Þorvaldssonile, korralduse Snorri Norrasse tagasi saata või tappa. Gissur Snorrile aga valikuvõimalust ei andnud ja septembris 1241 mõrvati Snorri tema kodutalus Reykholtis.

Snorri ja tema vendade ning nende järglaste järgi on nime saanud üks verisemaid ja vägivaldsemaid perioode Islandi ajaloos, Sturlungaöld – Sturlungite aeg 13. sajandi keskel. Sellest kõneleb "Sturlungite saaga".

Looming

Lisaks poliitikale huvitus Snorri ajaloost ja luulekunstist, praegu mäletataksegi teda peamiselt ajaloolase ja kirjanikuna. Lisaks arvukatele skaldilauludele kirjutas Snorri skaldikunsti käsiraamatu "Noorem Edda", Norra kuningate ajaloo "Heimskringla" ja tõenäoliselt ka "Egill Skallagrímssoni saaga".

"Noorema Edda" eesmärgiks oli anda edasi põhiteadmised mütoloogiast ja õpetada noori skalde värsse looma. 13. sajandi kristlikul Islandil oli skaldikunst hääbumas ja skaldilaulude mõistmiseks vajalikud teadmised paganlikust mütoloogiast ei olnud enam üldlevinud. Snorri pooldas esiisade luulekunsti ja pärimuse säilitamist, "Noorema Edda" kirjutas ta 1220. aasta paiku. Teose osadeks on proloog, "Gylfaginning" (muinaspõhja mütoloogia), "Skáldskaparmál" (poeetilisest keelest) ja "Háttatal" (näidisluuletus, milles demonstreeritakse sadakonda erinevat värsivormi).

"Heimskringla" ('Maailmasõõr') käsitleb Norra kuningate ajalugu alates müütilistest Ynglingitest kuni 12. sajandini. "Heimskringla" koosneb proloogist ja 16 kuningasaagast, kirjutatud on see 1225. aasta paiku. "Heimskringla" sisaldab palju vanu skaldivärsse, mida Snorri tõstab esile eriti usaldusväärse allikmaterjalina – skaldivärsse anti põlvkonnast põlvkonda edasi küllaltki täpselt.

"Egilli saaga" autoriks peetakse Snorrit peamiselt stiili põhjal. Egill Skallagrímsson oli 10. sajandil elanud Islandi pealik ja skald. Kuna Snorri oli Egilliga suguluses, suurendas "Egilli saaga" jäädvustamine veelgi Snorri enda suguvõsa kuulsust. "Egilli saaga" on üks põnevamaid ja tuntumaid Islandi saagasid.

Snorri jagas keskajal levinud euhemeristlikku vaadet, et kõik jumalad olid eluajal kuningad või väepealikud, keda surmajärgselt hakati sõjas ja eluraskustes appi kutsuma, kuni neid lõpuks mäletati ainult jumalatena. Palju levinum oli tema kaasaegsete õpetlaste seas paganlike jumalate ebausklik pidamine kurjadeks deemoniteks ja soov paganausu riismed hävitada. Snorri vaated peegeldavad võimuvõitlust Islandil, kus ta oli opositsioonis kirikuga lähedalt seotud perekondadega. Snorri ise oli kristlane ja huvi, mida ta vana usu vastu tundis, oli ajaloolist laadi.

Snorri stiil on realistlik, ta kasutab ohtralt elavat dialoogi ja kujutab oma tegelasi värvikalt. Ta seletab sündmuste põhjuseid ja tagajärgi. Tema käsutuses oli ulatuslik suuline ja kirjalik allikmaterjal ning ta oli oma aja kohta küllaltki allikakriitiline, kuigi vajadusel võis ta üht-teist sobivasse kohta juurde luuletada, et lisada loole "tõepärasust".

Snorril on olnud väga suur mõju Islandi kirjanduse arengule. Arvatavasti oli ta "Egilli saaga" autorina üks islandlaste saagade kirjutamise laine algatajaid 13. sajandil.

Kirjandus

Katkendeid eesti keeles: Noorem Edda. Valik tekste. Tlk. Rein Sepp. Eesti Raamat 1990

Heimskringla esimene saaga: Ynglingite saaga. Tlk Tõnno Jonuks. Eesti Kirjandusmuuseum 2003

Välislingid