Mine sisu juurde

Slayer

Allikas: Vikipeedia
Slayer
Slayer esinemas 2007 aasta Fields of Rock festivalil.
Slayer esinemas 2007 aasta Fields of Rock festivalil.
Päritolu Huntington Park, California, USA
Stiilid thrash metal, speed metal
Tegev 1981–2019
Plaadifirma Metal Blade, Def Jam, American, Columbia, Sony Music,Nuclear Blast Records
Seotud esitajad Megadeth, Testament, Overkill, Malice, Whiplash, Grip Inc, Forbidden, Ice T and Bodycount, Truth About Seafood, Cannibal Corpse, Exodus
Veebileht slayer.net
Endised liikmed
Tom Araya
Kerry King
Gary Holt
Dave Lombardo
Jeff Hanneman
Tony Scaglione
Paul Bostaph
Jon Dette

Slayer oli USA thrash metal'i ansambel, mis tegutses aastail 19812019. Ansamblit peetakse koos Metallica, Megadethi ja Anthraxiga thrash metal'i suurde nelikusse kuuluvaks.

Ansambel tegutseb siiani algkoosseisus ja on suurt tähelepanu pälvinud oma provokatiivsete laulusõnade tõttu. 1986. aastal ilmunud Slayeri üllitise "Reign In Blood" valis metal-ajakiri Kerrang! kõigi aegade kõige hevimaks albumiks.

2008. aasta 1. juulil andis Slayer kontserdi Tallinnas Eesti Näituste Messikeskuses.

Slayeri moodustasid 1981. aastal kitarristid Kerry King ja Jeff Hanneman, kes võtsid lauljaks Kingi ühes varasemas bändis osalenud Tom Araya. Trummar Dave Lombardoga kohtus King siis, kui too oli pitsat kohale toimetamas. Võimalik, et bändi nimi võeti samal aastal linastunud filmilt "Dragonslayer", on ka väidetud, et esialgu oligi bändi nimeks filmi pealkiri, kuid Kerry King on seda eitanud. Esialgu mängiti peamiselt Judas Priesti ja Iron Maideni kavereid. Bändi imidž oli algusest peale sünge ja satanistlik, kujunduses kasutati pentagramme ja tagurpidi pööratud riste. 1982. aastal jäi Slayer Los Angeleses Woodstocki klubis esinedes silma Metal Blade Recordsi asutajale Brian Slagelile, kellega sõlmiti peagi ka plaadileping. Slayeri esimene album, "Show No Mercy", ilmus järgmise aasta lõpus, lindistamiseks hankis Araya raha hingamisterapeudina (respiratory therapist) töötades, King laenas selle aga isalt. 1984. aastal järgnesid esimesed kontserditurneed, lisaks USA linnadele jõuti ka Belgiasse. Samal aastal tekkis aga bändis ka tõsine kriis, kui Kerr King lahkus ajutiselt Megadethi. Kuid ta läks peagi selle liidri Dave Mustaine'iga tülli ja naasis Slayerisse, kaks bändi olid aga selle intsidendi pärast pikka aega tülis.

Slayeri tõeline läbimurre metal-maailmas saabus aga 1986. aastal kui valmis bändi kolmas stuudioalbum "Reign In Blood". Kui varasemad plaadid olid olnud põhiliselt satanistliku alatooniga, siis sellelt, eriti Josef Mengelest jutustavast loost "Angel of Death", loeti välja natsilembust ja mitmed raadiojaamad keeldusid lugu mängimast. Sellest hoolimata sai loost Slayeri esimene hitt. Samal aastal lahkus poole kontserditurnee pealt bändist trummar Lombardo, tuues põhjuseks liialt vähese rahalise kasu. Järgmisel aastal naasis ta siiski bändi.

1990. aastal ilmus album "Seasons in the Abyss", mis on jäänud Slayeri kõige rahumeelsemaks plaadiks nii sõnade kui ka muusika poolest. Erinevalt 1988. aastal ilmunud plaadist "South of Heaven" pälvis see ka kiiresti laialdase populaarsuse. 1992. aastal lahkus Lombardo aga uuesti bändist ja asendati Paul Bostaphiga. 1994. aastal ilmus uus album, "Divine Intervention", mille lood rääkisid peamiselt natsidest ja massimõrvaritest. "Divine Intervention" osutus Slayeri populaarseimaks albumiks, mille müügiedu ületas alles "Christ Illusion" 2006. aastal.

1996. aastal ilmus Slayeri kaveriplaat "Undisputed Attitude", kus esitati peamiselt punkbändide lugusid. 1998. aastal ilmunud "Diabolus In Musica" märkis bändi temaatika tagasipöördumist satanismitemaatika juurde. Ka järgnevad plaadid "God Hates Us All" ja "Christ Illusion" tegelesid usutemaatikaga, olles väljakutsuvalt antikristlikud. "Diabolus In Musica" lähenes aga stiililt nu metal'ile, järgmistel albumitel pöörduti tagasi aga varasema thrash-stiili juurde. Alates 2002. aastast, kui Lombardo bändi naasis, kuni 2013. aastani, mil Jeff Hanneman suri, oli Slayer taas algkoosseisus.

2008. aastal asus Slayer salvestama oma kümnendat stuudioalbumit, mille nimeks sai "World Painted Blood". See ilmus 2009. aasta novembris. 2011. aastal jäi bändi üks asutajaliikmeid Jeff Hanneman lihasööjabakteri infektsiooni tõttu Slayeri tegevusest kõrvale, teda asendas Gary Holt. 2013. aastal Hanneman suri ning Holtist sai Slayeri püsiliige. Samal aastal sai bändi trummariks Lombardo asemel taas Paul Bostaph. 2015. aastal ilmus bändi viimane stuudioalbum "Repentless".

Aastal 2018 teatas Slayer, et pärast hüvastijätukontserttuuri (Final World Tour või Farewell Tour) läheb bänd laiali. See toimuski tuuri lõppedes 2019. aasta novembris.

Slayeri liikmete maailmavaadetest ja sellega seotud vastuoludest

[muuda | muuda lähteteksti]

Slayerit süüdistati tihtipeale satanismis ja natsilembuses, kuid bänd lükkas need süüdistused tagasi. 1996. aastal kaebasid Slayeri fännidest satanistide poolt mõrvatud Elyse Pahleri vanemad bändi kohtusse, süüdistades teda tahtlikus noorsoo rikkumises. Kohus leidis siiski, et see ei vasta tõele. Slayeri liikmed väitsid hiljem, et enamik nende satanismilembusest on pigem paroodia ja iroonia ning seda ei tuleks väga tõsiselt võtta. Slayeri puhul komplitseeris asja ka tõik, et Kerry King ja Jeff Hanneman olid ateistid, Tom Araya ja Dave Lombardo aga kristlased, kuid kes olid valmis aktsepteerima ka Kingi ja Hannemani kirjutatud kristlusvastaseid sõnu.

Slayer esinemas 2014. aasta Wacken Open Airil (esiplaanil Tom Araya).

Viimane koosseis

[muuda | muuda lähteteksti]

Varasemad liikmed

[muuda | muuda lähteteksti]

Diskograafia

[muuda | muuda lähteteksti]

Stuudioalbumid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Show No Mercy" (1983)
  • "Haunting the Chapel" (1984)
  • "Hell Awaits" (1985)
  • "Reign In Blood" (1986)
  • "South of Heaven" (1988)
  • "Seasons In The Abyss" (1990)
  • "Divine Intervention" (1994)
  • "Undisputed Attitude" (1996)
  • "Diabolus In Musica" (1998)
  • "God Hates Us All" (2001)
  • "Christ Illusion" (2006)
  • "World Painted Blood" (2009)
  • "Repentless" (2015)
  • "Live Undead" (1985)
  • "Live: Decade of Agression" (1991)
  • "Soundtrack to The Apocalypse" (2003)
  • "War At Warfield" (2003)
  • "Still Reigning" (2004)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]