Slava
 Slava (1915) | |
| Teenistuskäik | |
|---|---|
| Nimi | Slava |
| Kiil pandud | 1902 |
| Vette lastud | 1905 |
| Laeva üldandmed | |
| Veeväljasurve | 13 733 t (standard), 15 520 t (täislast) |
| Pikkus | 121,2 m |
| Laius | 23,2 m |
| Süvis | 8,9 m |
| Peamasinad | aurumootorid |
| Kiirus | 18 sõlme |
| Meeskond | 796 |
| Relvastus |
4 × 305 mm, 12 × 152 mm, 20 × 75 mm, 20 × 47 mm, 2 × 37 mm suurtükki 2 kuulipildujat 4 × 381 mm torpeedoaparaati |
Slava (Слава) oli Venemaa Borodino klassi soomuslaev Venemaa keisririigi Balti laevastikus.
Laeva pikkus oli 121 m, laius 23 m ja süvis 8 m, täisveeväljasurve oli 14 416 t. Laeval oli kaks aurumasinat, mille koguvõimsus oli 16 378 hj, andes sellega maksimaalseks kiiruseks 17,64 sõlme.[1]
Teenistuse algus
[muuda | muuda lähteteksti]Slava kiil pandi maha 1902. Laev lasti vette 1903, kuid sai sõidu- ja lahinguvalmiks 14. mail 1905[1]. Teenistusse võeti see sama aasta juunis. Plaanide kohaselt pidi Slava saama koos soomuslaevaga Imperator Aleksandr II ning ristlejatega Admiral Kornilov ja Pamjat Azova 4. Vaikse ookeani esikaadri liikmeks ja minema Kaug-Itta Vene-Jaapani sõtta[1].
27. mail 1905 tuli teade, et 1. Vaikse ookeani eskaader on hävitatud, mistõttu ei hakatud 4. eskaadrit piirkonda saatma.[1] Tsushima lahingus uppusid sama klassi laevad Borodino, Imperaator Aleksander III, Knjaz Suvorov. Jaapani kätte langes Borodino klassi Orjol (hilisem nimi Iwami; lasti Jaapani poolt põhja 1924). Seetõttu jäi Slava Läänemerd seilama[1]. Juba 14. juunil 1906 määrati laev koos soomuslaevadega Tsessarevits ja Bogatõr gardemariinide salka (mereväe kadetikorpuse viimase klassi kursuslased)[1].
1906. aasta suvel toimusid Suomenlinna merekindluse, ristleja Pamjat Azova ja Kroonlinna garnisoni meeskonna mässud, kuid Slava nende summutamisel ei osalenud, kuna selle meeskonda peeti niigi mässumeelseks. Küll aga oli laev kohal 5.–18. augustil Tallinnas, kui käis kohus eelnimetatud mässude algatajate üle. 2. septembril saadeti Slava Atlandi ranniku ja Vahemere sadamate lähistele meresõidule, mitu kuud hiljem naasis laev aga Aleksander III sadamasse, mis asub praegu Liepajas.[1]
13. oktoobril 1907 võeti koos Tsessarevitši ja Bogatõriga siht taas Vahemere poole ning sõideti väljai Kreekani. Läänemere poole tagasi pöördudes väisati 28. aprillil 1908 toimuvat Tallinna reidi. Paar päeva hiljem jõudis kohale ka Rootsi kuningas Gustav V. Kolm kuud hiljem osales Slava Prantsusmaa presidendi Armand Fallieresi vastuvõtmisel Tallinnas.[1]
17. oktoobril 1908 väljusid Slava, Tsessarevitš ja Bogatõr taas kaugsõidule, mis viis neid Vahemerele. Koos päev hiljem järgnenud ristleja Admiral Makaroviga hakati nelja laeva kutsuma Läänemere salgaks.[1] Samal aastal osales meeskond Messina maavärina päästetöödel.[2] Kodumaa vetesse jõuti tagasi alles 1909. aasta märtsis ja seal paikneti järgmised aastad.[1]
Esimene maailmasõda
[muuda | muuda lähteteksti]Riia lahe merelahing
[muuda | muuda lähteteksti]Esimeses maailmasõjas tegutses Slava Läänemerel.[2] 31. juulil 1915 saadeti Slava Liivi lahe Suurde väina. Saksa laevastiku sissetungi üritasid takistada nii miinitõkked kui ka Slava, mille pihta avasid Saksa soomuslaevad Braunschweig ja Elsass tule. Laeva ei tabatud aga kordagi. Uus sissetungikatse toimus paar nädalat hiljem 16.–18. augustil, mil Slava sai lahingulaevadelt Nassau ja Posen kolm tabamust. Selle tagajärjel läks katki laeva rooliseade, inimohvreid polnud. 19. augustil lasi Saksa laevastik Liivi lahel põhja aga Vene suurtükipaadi Sivutši. Päev hiljem lahkus laevastik avamerele.[1]
Suuremaid kaotusi kanti 25. septembril 1915, mil Slava sai kaks tabamust Saksa välikahuritelt. Hukkus kuus meest, nende hulgas Balti laevastiku staabi suurohvitser A. Svinjin ja laeva komandör S. Vjazemski. Enne, kui laev jõudis alalt lahkuda, sai see uue tabamuse, mille tõttu hukkus üks laevameeskona liige. Paar kuud hiljem sai Slava uueks komandöriks Vladimir Kovalevski.[1]
Moonsundi lahing
[muuda | muuda lähteteksti]17. oktoobril 1917, mil sakslased olid vallutanud Saaremaa ning kaks Saksa lahingulaeva koos kolme ristleja ja väiksemate laevadega olid tunginud Liivi lahte, läks tulevahetuseks. Sel ajal olid Vene laevastikust esindatud lisaks Slavale üks soomuslaev, üks ristleja, mitmed hävitajad ja liitlase Suurbritannia allveelaevad.[1]
Muhu väina lahingut Saksa laevastiku suunas alustasid Vene soomuslaevad. Kell 12.25 tabas Slava vööri veealust parrast Saksa lahingulaev König, mille mürsud tekitasid pardasse kaks auku, kust vesi sisse voolas. Kannatada sai ka dünamomasinate ruum, mistõttu kadus elektrivalgus laeva vööriosas. Vaid neli minutit hiljem tabas Slavat kaks rasket mürsku, mis siseruumides lõhkemise tõttu põhjustasid tulekahju, mistõttu hakkas ristleja Bajanil asunud admiral Bahhirevi käsul laev põhja suunas liikuma. Otsusega jäädi aga hiljaks, sest kohe tabasid laeva kaks või kolm lasku, mis lõhkesid taas siseruumides.[1] Kokku saadi 305 mm mürskudega seitse tabamust.
Minutid hiljem võeti vastu otsus Slava õhata, ettevalmistused selleks olid tehtud juba lahingu eel. Mõne hetke pärast hakkasid laeva lähedusse jõudma hävitajad Donskoi Kazak, Silnõi ja Voiskovoi, puksiir Moskit ja miinitraaler, et Slava meeskond enda pardale võtta. Kell 13.58 ehk 16 minutit peale pardapersonali evakueerumist käis laeva laskemoonakeldris esimene plahvatus, viimane aga kell 14.20. Peale plahvatusi süttis laev põlema. Lahingus hukkus seitse inimest.[1]
Alguses plaaniti laev uputada Väinamere Kumari kanalisse (Muhu väina kanalisse), kuid kanali lõunapoolse otsa juures (Papilaiust 2,5 km läänes) jäi laeva vöör merepõhja kinni. Laeva oli vahepeal palju vett tunginud ja süvis seetõttu kasvanud.[2]
Vrakk
[muuda | muuda lähteteksti]Vrakk seisis järgmised 20 aastat Papilaiu juures, kuhu see oli peale lõhkamist triivinud. Selle tekk ja pealisehitused ulatusid üle veepiiri.[1]
1918. aasta 29. mail kustutas Nõukogude võim laeva mereväe nimekirjast.[3]
1933.–1937. aastatel lammutati suur osa Slavast, väidetavalt jäi alles vaid kiil.[4] [5] Slavalt pärit terast kasutasid Saaremaa ja Muhu sepad ning Pärnu paadimootoritööstus. Vanametall müüdi Rootsi, Norrasse ja Saksamaale.[2] Laeva põhi on tõenäoliselt mattunud meremudasse.[1]
Tänapäev
[muuda | muuda lähteteksti]Kumari kanalit (Muhu väina kanalit) on pärast Slava uppumist nimetatud ka Slava kanaliks.
Vraki geograafilised koordinaadid on 58° 40′ 43″ N, 23° 21′ 19″ E, vähim sügavus tänapäeval 10,6 meetrit.[6]
Slava käilakaunistus on Eesti Meremuuseumis.[2]
-
1905 -
1908. aastal Napolis -
1910. aastate alguses Kroonlinnas -
Slava vrakk -
Vrakk -
Vrakk õhust
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 Õun, Mati (2015). Laevahukud Läänemerel 20. sajandi sõdades. Grenader.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Slava. (1996). – Mereleksikon. 1 kd. Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 394
- ↑ McLaughlin, Stephen (2003). Russian & Soviet Battleships. Annapolis, Maryland: Naval Institute Press.
- ↑ Meinhard Saarkoppel. 90 aastat Slava hukust. Muhulane, august 2008
- ↑ Vana rauda merepõhjast. Waba Maa, nr. 151, 29 juuni 1935, lk. 9.
- ↑ Eesti lootsiraamat. Veeteede Amet, 2007, lk 142. Märkus: lootsiraamatus ei ole laeva nime.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Lahingulaev Slava |
- Hanno Ojalo. Soomuslaeva Slava viimane lahing Muhu väinas. Virtsu.ee, oktoober 2007