Siseveetranspordi taristu
Siseveetranspordi taristu (ingl.k. inland waterway transport infrastructure) on ühtaegu nii loodusliku tekkega kui ka inimeste poolt rajatud infrastruktuur, mis koosneb laevatatavatest jõgedest, järvedest, kanalitest, lüüsidest, sadamatest ja sadamaterminalidest. [1]
Ülevaade
[muuda | muuda lähteteksti]Jõgi kui siseveetranspordi infrastruktuuri kõige olulisem osa on teadupärast loodusliku tekkega. Inimene on täiendanud looduslikku infrastruktuuri sadamate ja navigatsioonivahenditega. Jõetranspordi arenedes ja jõelaevade suurenedes on pööratud viimastel aastakümnetel suurt tähelepanu jõgede süvendamisele. Sinna, kus on puudunud jõgede näol looduslik infrastruktuur, on rajatud inimeste poolt kanalid. [1]
Kanal (ingl.k. canal) on inimeste poolt rajatud siseveetee. Suurem osa kanalitest Euroopas on ehitatud viimase kolmesaja aasta jooksul. Osa kanalitest ehitati jõgede pikendustena teatud suundades, osa aga kohtadesse, kus oli vaja pääseda merelaevadega suurtesse tööstuskeskustesse. Kuni 20. sajandi alguseni oli kanalite ehitamine äärmiselt töömahukas – selleks kasutati suures mahus inim- ja veoloomade tööjõudu. [1]
Kanalite ehitamine on võimalik ainult madalatel ja tasastel aladel. Nii on rajatud palju kanaleid Hollandisse, Belgiasse ja mujale Loode-Euroopasse. Suurbritannias on maastik mägisem, mistõttu on seal ehitatud ainult üksikuid kanaleid. Teatud paikadesse on kanalite rajamine isegi teostamatu. [1]
Paljudes kohtades, kuhu on rajatud kanalid, pole maapind tasane. Kohtades, kus on tegemist maapinna suure languse või tõusuga, on rajatud lüüsid. Lüüside kasutamine põhjustab kahjuks olukorra, kus niigi väikese kiirusega veoviisist saab veelgi aeglasem. Lüüsikambrite täitmine veega ja nende tühjendamine on aeganõudvad tegevused. Mida suurem on maapinna kõrguste kõikumine, seda enam vajatakse lüüsikambreid ja seda aeglasemaks muutub ka liiklus siseveeteedel. Siseveetranspordi elujõulisus sõltub palju jõgede ja kanalite laiusest ning sügavusest, samuti neid kasutatavate praamide laiusest, pikkusest ja süvisest. [1]
Jõesadam (ingl.k. river port) on jõe või kanali äärde ehitatud sadamarajatis, mis võib koosneda erinevatest sadamaterminalidest. Euroopa jõgede suurtes sadamates on vedelkütuse, puistlasti-, teravilja-, auto-, vanametalli-, konteiner- ja ro-ro laevade terminalid. Suurte sadamate kaide kogupikkus võib olla 25–30 km ja kaubakäive olla vahemikus 10–50 mln tonni aastas. [1]
Mitusada jõesadamat teevad võimalikuks kaubavoogude suunamise siseveekogudelt raudtee-, maantee- ja meretranspordile ning vastupidi. Tihe siseveeteede võrgustiku paiknemine Euroopa kaubateede südames, võimaldab arendada multi- ja intermodaalset transporti. Euroopas on suured jõesadamad Belgias Antwerpen, Liege ja Ghent, Saksamaal Duisburg, Hannover, Mannheim ja Regensburg. Kaidel ja sadama territooriumil on tavaliselt erinevad terminalid, laod ning tootmisettevõtted. Enamikus sadamates on olemas söeterminal, ro-ro aluste terminal, konteinerterminal ja vedelkütuste terminal. Paljudel neist on lisaks ka sõidukite logistika terminal, väetiseterminal ja teraviljaterminal. [1]
Euroopa kesk- ja lääneosa suurte jõesadamate kaubakäive ulatub 50–60 mln tonnini aastas. Peamised kaubagrupid on teras, väetised, metsatööstuse tooted, ehitusmaterjalid, kemikaalid, kivisüsi, biokütused ja sõidukid. Kõik jõesadamad on multimodaalsed, mis võimaldab veoprotsessis üleminekut ühelt transpordiliigilt teisele. Sadamates laaditakse lastid mere- ja jõelaevadelt ümber raudteevagunitesse, pool- ja täishaagistele ning vastupidi. [1]