Sinine tund

Sinine tund on ajavahemik fotograafias, päeval, hämariku ajal hommikul ja õhtul, mil Päike asub allpool horisonti, ligikaudu 4–6 kraadi allpool silmapiiri, ehk tsiviilhämariku ajal^[1]. Seetõttu ei jõua maapinna lähedusse otsest päikesevalgust, vaid ainult hajusvalgus, mis omandab sinaka tooni. Päikesevalgus muutub sinakaks sellepärast, et Päikeselt tuleva valguse spektri punasem osa läbib atmosfääri ning lahkub otse avakosmosesse, valguse sinine spektriosa aga hajub atmosfääris ning jõuab Maa pinnani.^[viide?] Õhtusel ajal leiab sinine tund aset videviku lõpus ning sellele eelneb kuldne tund, hommikusel ajal algab videvik sinise tunniga ning sellele järgneb kuldne tund.^[1] Erilise valguse tõttu hindavad sinist tundi kõrgelt ka kunstnikud ja fotograafid.

Fotograafia

Sinise tunni ajal on taevas sügavsinist värvi ning Päikese tõusu või loojumise piirkonnas võib näha erinevaid kollase ja punase toone ja üleminekuid. Üldiselt on linnades sinise tunni ajal hooned ja tänavad valgustatud, seega on see aeg ideaalne linnafotograafia jaoks. Samuti on aeg väga sobilik maastikufotograafia jaoks, kuna taevas on sel ajal palju värvivarjundeid. Kuna sinine tund leiab aset videviku ajal, on see ka hea aeg Kuu pildistamiseks.^[1]

Kultuuriline mõju

Kõnekeelne prantsuse ütlus iseloomustab sinist tundi ajana, mil valitsevad segadus ja salapära, kuna on võimatu päris täpselt öelda, kas on päev või öö.^[viide?] Üle maailma on mitmeid restorane, teatreid ja hotelle, mis saanud nime sinise tunni järgi.^[viide?] On ka olemas naistele mõeldud sama nimega parfüüm firmalt Guerlain (1912).^[2] Inglise kultuuris tähendas termin "sinine tund" aega, kui pubid ja muud ametlikud joogikohad olid lõunase ja õhtuse lahtiolekuaja vahel suletud. Nüüd on sinine tund Suurbritannias peaaegu kõikjal kaotatud ning pubid on avatud päev läbi.^[viide?]