Silvia Laidla
_Carmen_Mikiver_ja_Silvia_Laidla.jpg)
Silvia Laidla (kuni 3. augustini 1935 Silvia Lazarus; 20. oktoober 1927 Valga – 3. mai 2012 Tallinn) oli eesti näitleja.
Silvia Laidla lõpetas 1946. aastal Türi Keskkooli ja 1953. aastal Moskvas GITIS-e eesti stuudio.[1] Eesti kursuslasi oli kokku 25, nende seas Ita Ever, Karin Sepre, Ellu Puudist, Virve Aruoja, Virve Kiple, Kaljo Kiisk, Arvo Kruusement jpt.
Aastail 1953–1966 töötas ta Eesti Draamateatris, 1966–1983 Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris, 1983–1992 taas Eesti Draamateatris, hiljem osales lavastustes VAT Teatris, Drugoi Teatris ja Salong-Teatris.[1] 2001. aastal kutsuti Laidla rollilepingu alusel tagasi Eesti Draamateatrisse, kus lavastaja Ivo Eensalu tõi lavale komöödia "Kvartett", mida mängiti suure menuga mitu hooaega, lavapartneriteks Ülle Ulla, Aarne Üksküla ja Tõnu Mikiver.
Silvia Laidla on mänginud filmides ("Tädi Rose") ja telelavastuses,[1] muu hulgas lavastuses "Kolm rubiini", telesarjas "Õnne 13" (Erna Sumberg) ja lastelavastuses "Džuudopoisid" (õppealajuhataja Aliide Kask). Silvia Laidla viimasteks töödeks näitlejana jäid huumorirubriik "Hää takt" Vikerraadios ning Erna Sumbergi viimased stseenid telesarjas "Õnne 13" (kevadel 2012).
Rolle teatrilaval
[muuda | muuda lähteteksti]- Tiina (Kitzbergi „Libahunt”, 1954)
- Huntaugu Miina (Vilde ja Ruusi „Mahtra sõda”, 1954)
- Jeanne (Gehri „Kuues majakord”, 1956)
- Lüpsitüdruk (Brechti „Härra Punttila ja tema sulane Matti”, 1958)
- Eboli (Schilleri „Don Carlos”, 1958)
- Glafira (Gogoli „Jegor Bulõtšov ja teised”, 1958)
- Ingrid (Ibseni „Peer Gynt”, 1962)
- Kattrin (Brechti „Ema Courage ja tema lapsed”, 1962)
- Mann (Smuuli „Kihnu jõnn”, 1964)
- Elmire (Molière’i „Tartuffe”, 1965)
- Gertrud (Shakespeare’i „Hamlet”, 1966)
- Sofia (Gorki ja Panso „Ema”, 1967)
- Gina Ekdal (Ibseni „Metspart”, 1969)
- Linda (Milleri „Proovireisija surm”, 1970)
- Gizi (Örkény „Tót, major ja teised. 1971)
- Aline Solness (Ibseni „Ehitusmeister Solness”, 1974)
- Armuke (Cocteau „Hoolimatu armuke”, 1976)
- Daam-Kuninganna (Shaw' „Sonettide tõmmu daam”, 1977)
- Noorem Vana Naine (Bordowiczi „Non-stop”, 1977)
- Proua Vaarman (Tammsaare ja Mikiveri „Armastus ja surm”, 1984)
- Ema (Karusoo „Haigete laste vanemad”, 1988)
- Thelma Cates (Normani „Head ööd, ema”, 1990)
- Giza (Örkény „Kassimäng”, 1994 Salong-Teatris)
- Sarah Bernhardt (Murelli „Päike ja mäng”, 1997 Salong-Teatris)
- proua Schmidt (Rodgersi "Helisev muusika", 2003 Tallinna Linnahallis)
- esitaja (Urmas Vadi "Kohtumine trompetis, 2004 VAT Teatris)
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Silvia Laidla oli abielus kirjanik Silver Annikoga, hiljem advokaat Jakov Lurjega.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Eesti entsüklopeedia. 14. köide: Eesti elulood. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 221.
- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Vastab Silvia Laidla / vestles Anne Tuuling – Teater. Muusika. Kino 1997, nr 8/9, lk 3–15
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Silvia Laidla uues rollis Postimees, veebiväljaanne, 13. oktoober 2007
- Suri näitleja Silvia Laidla Postimees, veebiväljaanne, 3. mai 2012