Schwäbisch Gmündi Püha Risti kirik

Vaade kooriümbriskäiguga kooriruumile idast

Püha Risti kirik on (saksa keeles Gmünder Münster, Heilig-Kreuz-Münster) on Schwäbisch Gmündis asuv 14. sajandi esimesel poolel linna kogudusekirikuna ehitatud gooti kodakirik. Ehitis on arhitektuuriajalooliselt oluline kui ehitusmeistrite Parlerite esimene töö ning ühtlasi esimene suur kodakirik Lõuna-Saksamaal, mida on mõnedes arhitektuurikäsitlustes toodud nn saksa erigootika (Sondergotik) tüüpnäiteks.

Kiriku ehitamist alustati umbes 1320. aastatel, pikihoone valmis 1341. aastal. Päras tornide sissevarisemist ehitustööde käigus ja tööde taasalustamist jõuti kiriku lõpliku valmimiseni alles 1521. aastal.

Kirik oli algusest peale pühitsetud nii Neitsi Maarjale kui ka Pühale Ristile. 1926. aastal sai kirikust Püha Risti toomkirik ja ümbritsev kirikuväljak nimetati Münsterplatziks.

Kirikus tegutseb tänapäeval Püha Risti katoliku kogudus, samuti Itaalia San Giovanni Bosco kogudus ja seal on ka Schwäbisch Gmünd-Mitte hingehoiukeskuse peakirik.

Ehituslugu

Kiriku ehituse kronoloogia on järgmine:

u 1325–1341 pikihoone
1351–1410 kooriruum
1491–1504 kooriruumi võlvimine
1497. aastal varisevad varasemat romaani kooriruumi kahelt küljelt piiranud tornid
1504–1521 pikihoone võlvimine
1552. aastal ehitatakse pikihoone läänevõlvikusse renessanssvormide empoor
1769. aastast pärinev katuse barokne haritorn

Toomkirikule eelnes arvatavasti paarsada aastat varasem romaani pühakoda, oletatud on kolmelöövilist basiilikat, mis suuruselt ja vormilt sarnanes Schwäbisch Gmündi Püha Johannese kirikuga. Eelkäija-ehitis dateeritakse 12. sajandi kolmandasse veerandisse, selle kooriruumi külgtornid aga alles umbes 1210. aastasse. 14. sajandi kiriku ehituse algus paigutatakse vastukäivate teadete alusel aastaisse 1310 kuni 1330. Esialgne ehitusmeister on jäänud tundmatuks, kuid oletatakse tema seost Strasbourgi toomkirikuga ja Salemi toomkirikuga. Pikihoone valmimine on dateeritud 1341. aastasse. Kodakoori ehitus alhgas kümmekond aastat hiljem ja selle alustamist kinnitab koori põhjapoolses portaalis asuv raidkivi daatumiga 17. juuli 1351; dendrkronoloogilise meetodiga on koori valmimine dateeritud 1381. aastasse. Selle ehitustööde lõiguga seostatakse Parlereid, eelkõige Kölnist tulnud Heinrich Parlerit. Alates pikihoone teisest võlvikust on leitud Heinrich Parlerile iseloomulikke ehituslahendusi. 1372. aastal võttis töö üle Johann Parler. Aastasi 1381 kuni peaaltari pühitsemiseni 1410. aastal tehti arvatavasti vaid sisetöid. Sel ajal kattis kirikut arvatavasti puulagi.

Enam kui 80 aastat pärast pühitsemist, umbes 1491. aastal, alustati kiriku võlvimisega ehitusmeistrite Aberlin Jörgi ja Hans von Urachi juhtimisel. 24. märtsil 1497. aastal varisesid tööde käigus kaks varasemast romaani ehitisest jäänud torni, põhjuseks arvatavasti neid toetanud kaare eemaldamine, mis aga uuema koori lahendusse ei sobinud. Võlvimistöö uuesti alustamiseks nappis raha ja tahet. Torne ei taastatud, nende asemele kerkisid 1507. aastal Schreyeri kabel põhjapoolse torni kohale ja 1515. aastal käärkamber lõunapoolse torni kohale. 1521. aastal lõpetati ehitise võlvimine.

1550. aastal ehitati kantsel ja kooritoolistik. 1552. aastal ehitas Hans Mautz läänevõlvikusse renessanss-stiilis oreliempoori. Puust oreliprospekt pärineb 1688. aastast, Johann Michael Maucherilt. Sestpeale püsis kirik aastaid samas seisus, vaid 1769. aastal lisati katusele väike haritorn. Siiski näeb mingit varasemat haritorni juba Matthäus Meriani vravüüridel 1643. aastast.

1975. aastal suleti toomkirik varisemisohu tõttu, sest mõned võlvidetailid olid kirikusse langenud. Järgnenud kindlustus- ja taastustööd kestsid 2009. aastani. 2020. algasid parandustööd taas, eeldatava kestusega kümmekond aastat.