Saluzzo markkrahvkond
 | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2016) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Veebruar 2016) |
|
Saluzzo markkrahvkond 1125–1548 | |
.svg)  lipp (14. saj - 1507)
vapp
| |
 | |
| Valitsusvorm | markkrahvkond |
|---|---|
| Pealinn | Saluzzo |
Saluzzo markkrahvkond oli ajalooline Itaalia riik, mis sisaldas Prantsuse ja Piemonte territooriume Alpides.
Markkrahvkonna territooriumid
[muuda | muuda lähteteksti]Saluzzo markkrahvkond hõlmas Cuneo ja Torino provintside osi ja mõnikord alasid, mis nüüd on Prantsuse kontrolli all. Kuid ajalooliselt oli Saluzzo maa-ala Stura, Po ja Alpide vahel. Del Vasto perekond, kes valitses Saluzzot kogu selle eluaja, omas ka muid maa-alasid Liguurias ja Itaalias paljude korraldatud abielude kaudu, kuid Saluzzo ei annekteerinud neid territooriume kunagi. Arvatavasti, kui ei oleks olnud Savoia edenemist Itaalias, võinuks Saluzzo olla võimeline vallutama veel Piemonte maid, mis oleks tähendanud ühte peamist Itaalia sinjoriiat.
Del Vasto valitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]Liguuria iidne ja aadlidünastia asus piirkonnas ümber Ventimiglia. Del Vasto perekond sai linna isandateks, kui Olderico Manfredi II Torinost otsustas selle läänistada Bonifacio del Vastole kui markiile. Tema vanem poeg Manfredo päris selle. Sellest hetkest alates sai del Vasto Piemonte linna markiiks ja käsitles tiitlit dünastiliselt, nagu tõeline sinjoriia.
Manfredo II püüdis markkrahvkonda laiendada, võideldes Savoiaga. Pärast Manfredo surma pidi tema lesk Alasia andma neile aastas mitu korda andamit: nendest andamitest rajas Savoia nõude markkrahvkonna üle, mis viis nad korduvate kokkupõrgeteni nõrga markiiga.
Sageli räsituna sisetülidest jõudis Saluzzo suurima hiilguseni markiide Ludovico I ja Ludovico II ajal 15. sajandil: esimene suutis sõjakas Itaalias tegutseda neutraliteedipoliitikaga vahendajana lahkhelide vahel ning sai tasu keisrilt ja Prantsusmaa kuningalt; teine otsis hiilgust lahinguväljal, sai korduvalt peksa, algatades markkrahvkonna hiilguse lõpu. Kuid oma valitsusajal hoolitses ta kaubanduse arengu eest, ehitades esimese Alpitunneli, Buco di Viso ühendas Saluzzo turvaliselt Dauphiné ja Provence-iga.
Kuid pärast tema surma võitlesid tema lapsed ägedalt trooni pärast, kurnates maapiirkondi ja kuivatades rahavoogusid: kui oli võimalik kord taastada, oli liiga hilja: Prantsusmaa hoidis markkrahvkonnal silma peal ja pärast viimase markii Gabriele kukutamist oli formaalsus see Prantsuse krooni poolt annekteerida.
Saluzzo muutus pooleks sajandiks Prantsusmaa osaks, kuni Savoia suutis Lyoni lepinguga selle endale saada ja vahelduva eduga kontrolli säilitada kuni Itaalia ühinemiseni.