Saksa-Poola sõda
 | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2022) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Veebruar 2022) |
| Saksa-Poola sõda | |||
|---|---|---|---|
| Toimumisaeg | 1002–1018 | ||
| Toimumiskoht |
Lausitz Meißen Čechy Suur-Poola Sileesia | ||
| Tulemus | Bautzeni rahu | ||
| Territoriaalsed muudatused |
| ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Saksa-Poola sõda koosnes aastatel 1002–1018 reast võitlustest Ottoonide Saksamaa kuninga Heinrich II (Saksa-Rooma keiser 1014. aastast) ja Poola Piastide valitseja Bolesław I Chrobry vahel. Konflikti asukohaks oli kontroll Lausitzi, Ülem-Lausitzi, samuti Čechy, Morava ja Slovakkia üle. Võitlused lõppesid 1018. aastal Bautzeni rahuga, mis jättis Lausitzi ja Ülem-Lausitzi Poola lääniks ning Čechyst sai Saksa-Rooma riigi hertsogkond.
Taust
[muuda | muuda lähteteksti]
Bolesław säilitas häid suhteid keiser Otto III-ga, koos võitlesid nad lääneslaavlastest ljuutitsi hõimude ja polaabi slaavlaste vastu. Poola valitseja tegi liidu ka Meißeni markkrahvi Ekkehardiga, et ohjeldada Přemysliididest Čechy vürstide mõju. 1000. aastal kohtusid Bolesław ja Otto Gniezno kongressil ning tähistasid pidulikult nende vastastikust tunnustamist ja sõprust.
Olukord muutus oluliselt, kui 1002. aasta jaanuaris keiser Otto III äkitselt 21 aasta vanusena suri, jätmata pärijaid ega pärimiskorraldusi. Baieri hertsog Heinrich IV, Saksi dünastia kõrvalharu liige, esitas nõudmised saamaks Roomlaste kuningaks – konkureeriva Meißeni markkrahvi Ekkehardi vastu, keda mõne nädala jooksul ründasid ja kelle tapsid Saksimaa aadlikud. Heinrich valiti 7. juunil Mainzis kuningaks.
Varalahkunud markkrahv Ekkehardi ning tema poegade Hermanni ja Ekkehard II järgijad otsisid Bolesławilt tuge. Piastist valitseja ise viitas nii oma endisele abielule varalahkunud markkrahv Rikdagi tütrega kui ka praegusele abielule ljuutitsi vürsti tütre Emnildaga, et laiendada oma mõjuvõimu Lausitzi ja Meißeni markidele väljaspool Poola piiri. Kuningas Heinrich omakorda uuendas oma Baieri sõprust Přemysliididest Čechy valitsejatega, Poola Piastide dünastia vanade vaenlastega.
Konflikt
[muuda | muuda lähteteksti]Relvakonflikti võib jagada kolmeks etapiks.
1002–1005
[muuda | muuda lähteteksti]1002. aasta juulis asus Bolesław Merseburgi Kaiserpfalzis Saksimaal kuningas Heinrichiga nõu pidama, et arutada Meißeni saatust. Kuna tema nõuded lükati tagasi, lahkus ta kuninglikust õukonnast pettumusega. Pealegi üritati Bolesławi elu kallale tikkuda, millest ta pääses vaid Saksimaa hertsogi Bernhardi, Nordgau markkrahvi Heinrich von Schweinfurti ja mitme sõbraliku Saksa aadliku abiga. Kuigi pole kindlalt teada, kas rünnaku tellis Heinrich, ja kaasaegne kroonik Thietmar von Merseburg eitas igasugust kaasosalust, uskus Bolesław, et see oli nii. Igal juhul ei kaitsnud Heinrich teda ega karistanud ründajaid.
Bolesław alustas vaenu, kui ta oma teel tagasi Poolasse Strehla linnuse Meißeni markkrahvkonnas põlema panna laskis. Võitlused algasid 1002. aasta lõpul, mil Poola valitseja võis toetuda markkrahv Heinrich von Schweinfurti toetusele, kelle ootusi saada Baieri hertsogiks oli Heinrich petnud. Saksa kuningas tegi Saksimaa aadli veel rohkem oma vaenalaseks, kui sõlmis 1003. aasta lihavõttepühal Quedlinburgis liidu paganlike ljuutitsite hõimudega kristliku Poola riigi vastu. Heinrich lasi ka vahistada Ekkehardi venna, Meißeni markkrahvi Gunzelini ja saavutas mitme Saksimaa piiskopi tagandamise.
Pärast seda, kui Bolesław oli tunginud Čechysse, et kukutada hertsog Boleslav III, võitlesid temaga Saksa kuninga poolel nii Čechy aadel kui ka Boleslavi vend Jaromír. Lahingud ei lõppenud enne, kui Heinrich alustas Čechy ja ljuutitsi toetusel kampaaniat Poznańisse, kus sõlmiti rahu. Seetõttu keeldus Bolesław erinevalt oma liitlasest Heinrich von Schweinfurtist kuningas Heinrichile allumast, kuid pidi loobuma oma varasematest vallutustest Lausitzis ja Meißenis.
1007–1013
[muuda | muuda lähteteksti]1007. aastal marssis Bolesław taas ljuutitsi hõimude vastu, ennetades Heinrichi rünnakut. Tema sõjakäik viis ta kuni Magdeburgi väravateni ning ta saavutas kontrolli Ida-Lausitzi ja Meißeni üle. Pärast Saksa kuninga mitut ebaõnnestunud sõjakäiku aastast 1010 sõlmiti 1013. aastal Merseburgis uus rahu. Seekord säilitas Bolesław Ida-Lausitzi ja miltsenite maad Bautzeni ümbruses keiserlike läänidena. Samuti sai ta Heinrichilt sõjalist abi sekkumise eest Kiievi päriluskriisi. Vastutasuks andis Bolesław truudusevande, lubas toetada Heinrichi taotlust Saksa-Rooma keisri krooni saamiseks ja aidata teda Itaalia sõjakäikudel. Liidu kinnitamiseks abiellus Bolesławi poeg Mieszko II Lambert Saksa aadlinaise Richezaga, kuningas Heinrichi kauge sugulasega.
1015–1018
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Merseburgi sattus Bolesław Kiievi päriluskriisi, toetades oma väimeest Sviatopolk I Heinrichi kandidaadi Jaroslav Targa vastu. Seetõttu ei suutnud ta Heinrichit Itaalias toetada ning samuti keeldus tunnistamast Meißenit ja Lausitzit läänidena; ta uskus, et peab neid keisririigist sõltumatult. Bolesławi alistumise jõustamiseks lasi Heinrich tema poja Mieszko II pantvangi võtta ja vabastas ta Saksi aadlike survel alles 1014. aastal.
Bolesław keeldus järjekindlalt Saksa kuninga ette tulemast. Seetõttu käivitas Heinrich 1015. aastal oma paganlike ljuutitsi liitlaste toel tema vastu uue relvastatud sõjakäigu. Ta üritas jõuda Suur-Poolasse, kuid Bolesławi väed peatasid ta Odra jõe ääres Krosnos. 1017. aastal uuendas Heinrich oma sõjakäiku, samal ajal kui Jaroslav ründas Poolat ida poolt. Keisri väed piirasid Niemczat Sileesias, kuid väliste abijõudude toel pidas linn vastu ja Heinrich oli lõpuks sunnitud taanduma. Sõda kandus üle Čechysse, kus Mieszko väed laastasid maad ja samal ajal, kui Bolesław kaotas taas kontrolli Kiievi üle, jätkas Saksimaa aadel rahupüüdlusi.
Bautzeni rahu
[muuda | muuda lähteteksti]1018. aasta jaanuaris kuulutasid Magdeburgi peapiiskop Gero, Halberstadti piiskop Arnulf, Meißeni markkrahv Hermann, Wettinist Lausitzi markkrahv Dietrich II ja Heinrichi ministeriaalid välja Bautzeni rahu, mis jättis Ida-Lausitzi ja miltsenite maad (hilisem Ülem-Lausitz) Bolesławile. Kaasaegne Thietmar von Merseburgi kroonika ei anna lepingu detaile. Ajaloolaste tõlgendused on erinenud, kas need anti Bolesławile keiserliku läänina või pidas ta neid täieliku suveräänsusega. Keiser Heinrich II ei uuendanud pärast seda Bolesławi-vastaseid sõjakäike ja rahu kinnitas Bolesławi abielu markkrahv Ekkehard I tütre Odaga.