Sõpruse park
| Sõpruse park | |
|---|---|
 Põltsamaa Sõpruse pargi tunnuskivi 30. detsembril 2024 | |
| Asukoht | Põltsamaa linn |
| Koordinaadid | 58° 39′ 49″ N, 25° 59′ 12″ E |
| Pindala | 64443.0 m²(Maa-ameti kaardirakendus) |
| Staatus | ei ole kaitse all |
| Avati | 1973 |
| Arhitekt | Ene Ilves |
| Omanik | kohalik omavalitsus |
Sõpruse park on park Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas Põltsamaa linnas. Pargi rajamist alustati 1973. aastal. Sinna on istutanud puid mitmed Eesti tuntud riigimehed, välisriikide suursaadikud, sportlased jt. Pargis asuvad Tauno Kangro monumentaalskulptuurid "Kalevipoeg kündmas ja "Tee Olümposele". Viimasele on graveeritud kõigi Eesti olümpiamedalivõitjate nimed. Sõpruse pargis toimus 2004. aastal rahvusvaheline graniitskulptuuride festival ja 2010. aastal üleriigilise tähtsusega digilaulupidu "Ühtelaulmine". Park võeti 1992. aastal kaitse alla ja see oli kaitse all 2020. aastani.
Asukoht
[muuda | muuda lähteteksti]Sõpruse park paikneb Põltsamaa linna kirdeservas, see piirneb põhjast Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa teega ja idast Jõgeva–Põltsamaa teega. Lõunas on pargi piiriks Paju tänav ning läänes Ringtee tänav ühes selle ääres paikneva elamurajooniga. Pargialune maa kuulub kohalikule omavalitsusele, selle pindala on 6,4 hektarit.[1]
Pargi projekteerimine
[muuda | muuda lähteteksti]1969. aastal valmis Põltsamaal tollase M. Lillevere nimelise kolhoosi administratiivhoone ja alustati ettevalmistusi kortermajade ehituseks. Kuna piirkond oli lage ja ümbritsetud põldudest, asuti otsima võimalusi selle haljastamiseks. Mõtte rajada lagedale alale park käis välja tollane kolhoosi spordiinstruktor, metsainseneri haridusega Ants Paju, kes oli hiljem ka pargi peamine arendaja.
Ants Paju on hiljem meenutanud idee sündi järgmiselt[2]:
| „ | Saabudes 1972. aastal töö otsingul tolleaegsesse M. Lillevere nimelisse kolhoosi, nägin majandi juhi Voldemar Laose kabinetis kavandatava keskasula maketti. Selles pidi oma kodu leidma ligi tuhat inimest. Ma ei tea miks, aga mul tekkis küsimus, et kui nii palju inimesi on kavandatud elama keskasulasse, kuhu mahuvad nende lapsed jooksma? Kus kujuneb nende muinasjutumaa? Kus nad saavad ainet oma loole, kus ristuvad nende ja putukate, liblikate, lindude, loomade rajad … Keskasula oli kavandatud vahetult vastu Tallinna-Tartu maanteed. Enne veel, kui tööleping allkirjastatud, asetasin näpu tühjale maale tee ja asula vahel: “Siia rajame pargi!” Esimees jäi mõttesse, lõi aga käega: “Lase käia!” | “ | |||
Enne pargi rajamist oli Tallinn-Tartu maantee äärde juba istutatud kaseallee, pargiala piiril paiknenud eravaldus oli aga eraldatud muust territooriumist kaskede ning mändidega.[3]
Projekteerimisel oli M. Lillevere nimelise kolhoosil valida kahe haljastuslahenduse vahel. Omapoolse lahenduse pakkusid välja Kaarepere haljastusgrupp eesotsas maastikuarhitekt Ene Ilvesega ja maastikuarhitekt Aleksander Niine. Esimene neist tugines koduaia tollastele kujundusprintsiipidele - palju haruldasi puid ja põõsaid väikeste rühmadena ning üksikult. Niine pakkus välja lihtsama ja lakoonilisema, ümbritsevate hoonetega paremini sobituva lahendi. Hiljem on pargi projekteerinud Ene Ilves möönnud, et Aleksander Niine välja pakutu olnuks parem.[3]
Ettevalmistused pargi rajamiseks algasid 1972. aastal, mil mõõdistati maa-ala. Projekteerimisel lähtuti klassikalise vabakujulise pargi kujundusprintsiipidest. Pargi keskmes on suur pargiaas, mille servadesse kujundati vormi- ja värviaktsente. Algselt moodustasid tihedad puudealad 1/3 , hõredad puuderühmad 1/3 ja lagendikud 1/3 pargialast. Pargipuistu kujundamisel lähtuti jalgteedelt avanevatest vaadetest. [3]
Tööjoonised valmisid 1973. aasta alguseks. Parki on jäetud istutamata projektis ja hilisemates istutusjoonistes välja pakutud põõsad.[3]
Pargi rajamine
[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesed puud istutati parki 8. mail 1973[4]. Istikud pärinesid suures osas Luua Metsanduskoolist, osa okaspuid toodi Tartu Puukoolist.[3] Esimese puu istutamisel nimetas tollane M. Lillevere nimelise kolhoosi esimees Voldemar Laos pargi Sõpruse pargiks[5].
Lisaks Ants Pajule, Ene Ilvesele ja Voldemar Laosele olid esimeste istutajate hulgas Kiira Paju, Vello Kukk, Tiit Kulu, Jaan Matlep, Kalju Korjus, Eduard Korjus, Arvo Soom, Rein Mäll, Ilo Sepp, Einar Maltsroos, Sulev Kont, Enn Erikson, Viktor Kuik, Väino Kulla, Olev Välbe, Villu Ojassalu, Endel Kiisk ning Paide sportlased.[5][6]
Pargi rajamist tähistab Sõpruse pargi kivi, mis kaalub 17 tonni ning mille Ants Paju leidis Laiuse kruusakarjäärist[7]. Kivi vundament rajati 1980. aasta mais, sellesse müüriti puid istutanute läkitus tulevastele põlvedele [8]. Tunnuskivi ise paigutati oma kohale 1985. aastal Eesti Looduskaitse Seltsi kokkutuleku ajaks. Kivi avamisel oli kiviraidur Väino Kulla sellesse raiunud horisontaalse ristkülikuna teksti "Sõpruse park", selle alla pargi avamisaasta ja kivi paigaldamise aasta (aastaarvud 1973 ja 1985)[9]. Pärast Estonia katastroofi raiuti kivisse vertikaalne joon ja tunnuskivi kujundati ristikiviks, millele kanti Estonia hukku tähistav kuupäev - 28.09.1994.
Sõpruse pargi puude-põõsaste kõrvutamisel lähtuti selle algusaastail maastikuaedniku Georg Kuphaldti koostatud kujundusdendroogiast. [3]
Nimelised puud
[muuda | muuda lähteteksti]
Pargi eripäraks on see, et sinna on istutanud puid rohked riigi- ja kultuuritegelased, aga ka sportlased. Erilise hoo sai puude istutamine 1980ndatel, mil Ants Paju oli ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja. Eesti avanemisega 1980ndate lõpus muutus parki külastanud ja sinna puu istutanud seltskond rahvusvaheliseks. Esimeste välismaalastena istutasid omanimelise puu Soome, Rootsi ja Taani ajakirjanikud.[10]
2024. aasta lõpuks kasvas seal umbes 300 isikustatud puud, millest umbes 170 on tähistatud graniidist tähistuskiviga. Sõpruse parki on omanimeline puu istutanud näiteks Mikk Mikiver (1980. aastal), Tõnu Tamm (1980), Kaljo Kiisk (1981), Rein Karemäe (1981), Tõnu Kaljuste (1996), Hans Küüts (1998), Hans Trass (1998), Alo Ritsing (2004), Lembitu Kuuse (2005) ja paljud teised. 2004. aastast on parki omanimelise puu istutanud kõik hilisemad Eesti olümpiamedalite võitjad.[5]
Esimese välisriigi riigipeana istutas sinna oma puu 10. juunil 1998 Islandi president Olafur Ragnar Grimsson. USA esimene sõjajärgne suursaadik Eestis Robert Frazure ning Ühendkuningriigi suursaadik Brian Low istutasid oma puud parki vahetult enne Eestist lahkumist. Kui Robert Frazure varsti pärast seda Bosnias hukkub, teatas tema lesk, et saadiku poolt Sõpruse parki istutatud puu on ainus, mille ta oma eluajal istutas. Parki on tamme istutanud Eesti presidendid Lennart Meri, Arnold Rüütel ja Läti president Vaira Vīķe-Freiberga.[8]
Silmapaistvalt sagedased pargi külastajad on olnud USA suursaadikud Eestis. 1993. aastal istutas sinna hõbedase torkava kuuse USA saatkonna atašee Eestis Kathleen Therese Austin, 1994. aastal istutas Robert Conwey Frasure ebatsuuga, 2004. aastal istutas Aldona Wos valge pihlaka, 2010. aastal istutas Michael C. Polt hariliku tamme, 2015. aastal istutas Jeffrey D. Levine halli pähklipuu ja 2024. aastal istutas George P. Kent õunapuu.[11]
2006. aastal kujundati pargi loodenurka 20. Augusti Klubi tammik, kuhu on oma tamme istutanud need 69 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikut, kes hääletasid 20. augustil 1991 Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise otsuse poolt.[12]
Skulptuurid
[muuda | muuda lähteteksti]
Sõpruse pargis on ühtekokku 12 skulptuuri. Esimene neist, pargi tunnuskivi, paigaldati 1985. aastal. 2004. aastal toimunud rahvusvahelisel graniitskulptuuride festivalil loodi parki kaheksa taiest. Lisaks paigaldati 2006. aastal sinna Tauno Kangro monumentaalskulptuur "Kalevipoeg kündmas".[12]
2008. aasta juulis toimunud Eesti Looduskaitse Seltsi 42. kokkutulekul avati pargis mälestuskivi looduskaitseseltsi asutajale ja kauaaegsele eestvedajale Jaan Eilartile [13]. Eilarti pronksbareljeef ja pronksist tähed valmis skulptor Endel Taniloo ja tema abilise Bruno Kadaku kätetööna, mälestusmärgi kiviosadele andsid lõpliku viimistluse kohalikud kiviraidurid Madis Roio ja Vladimir Savotškin. Skulptuuri valmis keskkonnaministeeriumi ja eraannetajate toel.[14]
Graniitskulptuuride festival
[muuda | muuda lähteteksti]2004. aastal toimus Sõpruse pargis Ants Paju eestvedamisel rahvusvaheline graniitskulptuuride festival. 68 päevaga lõid Poola, Leedu, Läti, Eesti, Soome ja Taani skulptorid Soomest toodud graniidist kaheksa omanäolist skulptuuri. Festival toimus suuresti annetajate toel, kelle nimed on jäädvustatud Leedu skulptori Algirdas Kuzma skulptuuri "Avatud süda" alusesse.[5]
Festivali raames rajati parki järgmised skulptuurid:
- "Hingekell" - Art Allmägi (Eesti). Estonia hukule pühendatud monument.
- "Raamat" - kavand Erland Knudssøn Madsen (Taani), teostus Aare Aljas (Eesti)
- "Väinamöise küünal ja Põhjala naine" - Arto Lappalainen (Soome)
- "20. august 1991" - Aare Aljas (Eesti). Monumendile on raiutud nende 69 saadiku nimed, kes hääletasid 1991. aasta 20. augustil kell 23.04 Eesti riikliku iseseisvuse taastamise poolt.
- "Võlukukkur" – kavand Christos Mandziose (Poola), teostus Madis Roio ja Vladimir Savotškin.
- "Hetk ja igavik" – Sandis Konrads (Läti). Lapsepõlvemaailm, kus kõige ahvatlevam leiutis on seebimull. Sellel ei ole pikemat eluiga kui ainult hetk. Nüüd on see hetk graniidis igavesti.
- "Avatud süda" – Algirdas Kuzma (Leedu). Skulptuur kannab endas tunnustust annetajatele, kelle nimed on selle jalamile raiutud.
- "Tee Olümposele" - kavand Tauno Kangro, teostus OÜ Renott Kivi. Monumendile on raiutud kõigi Eesti olümipamedalivõitjate nimed.
Festival avati 13. juunil ning graniitskulptuurid avati pidulikult 20. augustil 2004. Festivali võttis videokaameraga üles Põltsamaa fotograaf Ellar Sügiste. Videokaadrid kirjutas Ants Paju 42 minuti pikkuseks dokumentaalfilmiks "Elutöö", mis esilinastus 12. aprillil 2005 Tallinna Kinomajas.[12]
Kalevipoeg kündmas
[muuda | muuda lähteteksti]19. augustil 2006 avati Sõpruse pargis Tauno Kangro poolt pronksi valatud monumentaalskulptuur "Kalevipoeg kündmas". Skulptuur maksis 1,5 miljonit krooni ja on suurim seni Sõpruse parki rajatuist. Idee eestvedaja Ants Paju on nimetanud taiest kündja põlistamiseks[15].
| „ | Totalitaarne režiim kartis meest, kes maad armastas ja selle läbi vabadust hoidis. Peremehed tehti kulakuks ja pillutati Siberi avarustesse laiali, kus ka paljud nimetutes haudades igavest und magavad. Iseseisvuse taastamise 15. aastapäeval jäädvustame kündja kuju. Põlistame peremehe. | “ | |||
Skulptuur on avatud Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa teele. Kündva Kalevipoja selja taga olevat künnivagu palistavad seitse mälestuskivi, mis on pühendatud August Wilhelm Hupelile, Peter Ernst Wildele, Caroline ja Gustav Beermanni perele ja nende lastele Emilie ja Christoph Beermannile, kes aitasid kaasa Eesti rahvuslikule ärkamisele. Veel on seal kivid Nõukogude totalitarismi terroris hukkunud ja alandatud eestlaste mälestuseks, monumentaalskulptuuri "Kalevipoeg kündmas" toetajatele-annetajatele ja suurtoetajale AS Kalevile. Seitsmes kivi on nimeta.[16]
Ühtelaulmine
[muuda | muuda lähteteksti]2010. aasta 20. augustil korraldas filmiprodutsent ja stsenarist Artur Talvik Eesti taasiseseisvumise aastapäevale pühendatud üleriigilise digilaulupeo Ühtelaulmine. Pilt samaaegselt Eesti erinevais paigus esinenud kooridest jõudis internetti ja Tallinna keskväljakul suurele ekraanile. Ühtelaulmise keskpunktiks oli Sõpruse park.
Pargis esinesid Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor, Revalia Kammermeeskoor ja segakoor HUIK!. Koore juhatasid Ants Soots, Ants Üleoja, Alo Ritsing, Triin Koch, Elo Üleoja, Raul Talmar, Kuno Areng ja Hirvo Surva. Kõlasid Friedrich August Saebelmanni "Kaunimad laulud", Ülo Vinteri "Laul põhjamaast", René Eespere "Ärkamise aeg", Karl August Hermanni "Kungla rahvas", Miina Härma "Tuljak", Aleksander Kunileiu "Sind surmani" ja Peep Sarapiku "Ta lendab mesipuu poole". Sõpruse pargist valmis teleülekanne Kanal 2s.[17]
Kaitse alla võtmine ja kaitse alt väljaarvamine
[muuda | muuda lähteteksti]Sõpruse park võeti Jõgeva Maavalitsuse 6. mai 1992. a määrusega nr 81 "Kohalike looduskaitsealade moodustamine" kaitse alla, ning selle piirid määrati kindlaks Vabariigi Valitsuse määrusega nr 212 (vastu võetud 05.10.2006)[18]. Park oli kaitse all 2020. aastani, mil see arvati Vabariigi Valitsuse määrusega nr 55 (vastu võetud 09.07.2020) kaitsealuste parkide nimekirjast välja[19]. Väljaarvamise põhjuseks toodi loodusobjekti hävimine või selle looduskaitseväärtuse kadumine.
Fotod
[muuda | muuda lähteteksti]-
Lennart Meri 2000. aastal istutatud tamm Sõpruse pargis -
Skulptuur Tee Olümposele 2013. aastal -
Skulptuur Kalevipoeg kündmas Sõpruse pargis 30. detsembril 2024 -
Skulptuur Võlukukkur Sõpruse pargis 30. detsembril 2024 -
Skulptuur Hingekell Sõpruse pargis 30. detsembril 2024 -
Skulptuur Avatud süda Sõpruse pargis 30. detsembril 2024 -
Skulptuur Hetk ja igavik Sõpruse pargis 30. detsembril 2024 -
Sõpruse park 2021. aastal -
Skulptuur 20. august 1991 Sõpruse pargis 30. detsembril 2024 -
Jaan Eilarti mälestusmonument Sõpruse pargis 30. detsembril 2024
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Maa-ameti geoportaali kaardirakendus, vaadatud 30.12.2024
- ↑ Ants Paju kutsel Põltsamaal, Nädaline, nr. 91, 7.08.2008, lk 7
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Ilves, E. Sõpruse parki kujundades arvestati kindlaid kujunduspõhimõtteid, Vooremaa, nr. 87, 26.07.2008, lk 4
- ↑ ”Suured Tõllud” jälle Põltsamaal, Päevaleht, nr. 211, 17.09.1993, lk 14
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Infotahvel Sõpruse pargi juures, vaadatud 29.12.2024
- ↑ Lääne, Tiit. 2024. Ants Paju. Silmapiiri taha vaataja, Tallinna Raamatutrükikoda:Tallinn, lk 191
- ↑ Puhu rist peidab endas lugusid, mälestusi ja lootust, Vooremaa, nr. 127, 2.11.2019, lk 6
- ↑ 8,0 8,1 XXV Sõpruse park 1973-1998, infovoldik
- ↑ Lääne, Tiit. 2024. Ants Paju. Silmapiiri taha vaataja, Tallinna Raamatutrükikoda:Tallinn, lk 196
- ↑ Lääne, Tiit. 2024. Ants Paju. Silmapiiri taha vaataja, Tallinna Raamatutrükikoda:Tallinn, lk 197
- ↑ Lääne, Tiit. 2024. Ants Paju. Silmapiiri taha vaataja, Tallinna Raamatutrükikoda:Tallinn, lk 203
- ↑ 12,0 12,1 12,2 Sõpruse park Põltsamaal - 50 aastat. Põltsamaa 2023, infovoldik
- ↑ Jaan Eilart sai mälestuskivi, Maaleht, nr. 31, 31.07.2008, lk 6
- ↑ Looduskaitsjad Põltsamaal, Vooremaa, nr. 88, 29.07.2008, lk 1
- ↑ Lääne, Tiit. 2024. Ants Paju. Silmapiiri taha vaataja, Tallinna Raamatutrükikoda:Tallinn, lk 219
- ↑ Lääne, Tiit. 2024. Ants Paju. Silmapiiri taha vaataja, Tallinna Raamatutrükikoda:Tallinn, lk 224
- ↑ Ühtelaulmine jõuab Hiinasse Expole, Islandile ja Šotimaale, Eesti Päevaleht, nr. 190, 19.08.2010, lk 4
- ↑ Jõgeva maakonna kaitsealuste parkide piirid, Vabariigi Valitsuse määrus, vastu võetud 05.10.2006 nr 212. Vaadatud 31.12.2024
- ↑ Jõgeva maakonna parkide ja puistute kaitse alt väljaarvamine, Vabariigi Valitsuse määrus, vastu võetud 09.07.2020 nr 55. RT I, 14.07.2020, 14. Vaadatud 31.12.2024