Rooma tsiviilprotsessiõigus

  Teksti allikas:

Kohtumõistmine

Alati ja kõikjal on inimesel olnud suuremal või vähemal määral kalduvus õigust, mida ta arvab enesel elevat, ise omal jõul kaitsta. Riik aga, kaitstes ühiskondlikku korda, keelab aja jooksul ühed või teised kahjulikud, teod ja ähvardab nende puhul rakendada karistusi.

Tsiviilprotsess

"Rooma tsiviilprotsessi üheks iseloomulikumaks jooneks on tema menetluse jagunemine kahte ajalooliselt eraldatud staadiumi. Neist esimene kannab nimetust menetlus in iure, teine – menetlus in iudicio.

In iure

In iure  staadiumis - võtavad protsessist osa nii hageja ja kostja kui ka kohtumagistraat. See magistraat ei mõista kohut, s.t. ta ei aruta asja sisuliselt ega tee kohtuotsust, vaid ta viibib poolte esialgsete kohtulike toimingute juures ja tema aktiivne osa seisneb selles, et ta lausub teatavaid vormeleid, mis kohtulikus korras on ette nähtud. Samuti sооritavad ka pooled selles staadiumis teatavaid seaduse poolt ette kirjutatud pidulikke toiminguid. Nende aktide tähtsus seisab selles, et nad fikseerivad lõplikul kujul poolte taotlused. Menetluses in lure oli vajalik mõlema poole isiklik kohalolek. Vana Rooma õiguse iseloomulikuks jooneks on see, et riiklik võim ei kutsu kostjat kohtusse ega sunni teda ilmuma. Kostja kohtusse kutsumine või isegi toomine on hageja asi. Selleks vahendiks on hagejal in ius vocatio. Sellest räägivad XII tahvli seaduste esimesed sätted.

XII tahvli seadused ütlevad:

„Si in ius vocat ito; ni it, as testamino; igitur em capito. Si calvitur pedeave struit, manum endo iacito“

Hageja võib nõuda kostja ilmumist kohtu ette, kust ta teda ka ei leiaks. Kostja peab minema – ito. Kui kostja keeldub, peab hageja keeldumise tunnistajate juuresolekul kindlaks tegema - antestamino - ja jõuga kosja kinni pidama - igitur em oapito. Vastuhakkamise või ärajooksmise korral tuleb rakendada nn. manus iniectio vahendit, millest on juttu allpool.

Kui poolte vaheline õigustüli on fikseeritud, järgneb sellele pidulik moment - litis contestatio. s.t. pooled pöörduvad kaasatoodud tunnistajate poole üleskutsega olla kõige toimunu tunnistajateks - testes estoie. Litis contestatio'1 on ka hilisemas ja samuti praeguse aja tsiviilprotsessis oluline tähendus. Roomas lõppes sellega menetlus in iure.

Magistraatideks, kes vaatasid asja läbi menetluses in iure, olid vabariigi ajastu algul konsulid. IV sajandil e.m.a. keskpaigast alates läksid need ülesanded üle preetorile: Roomas rooma kodanikkude omavaheliste tüliküsimuste puhul praetor urbanus'ele, peregriinide omavaheliste ja peregriinide ja rooma Kodanikkude vaheliste tüliküsimuste puhul - praetor peregrinus'ele. Mõningad asjad allusid ka kuruulediilidele.

In iudicio

In iudicio toimub tegelik tsiviilõigusliku tüliküsimuse arutamine ja otsustamine vastava kohtuniku - iudex - ees.

Kohtunikkude kolleegiume , kust valiti kohtunikke, oli kaks:

a)    ludices centum viri - 105 kohtunikku, kelle kompetentsi kuulusid peamiselt pärimisasjad.

b)   Decem viri stlitibus iudisandis - kümne kohtuniku kolleegium.

Vabariigi ajal see kolleegium lahendas küsimusi, kas antud isik on vaba või ori. Hiljem valiti kohtunik vastavast nimestikust, kuhu vabariigi aja lõpul oli kantud 900 isikut. Asja arutas menetluses in iudicio üks kohtunik iudex unus kelle määras magistraat (hiljem seega preetor) iga protsessi jaoks poolte kokkuleppel. Kohtunikkude suhtes võib täheldada ka teatavat vahet - ühed kandsid nimetust - iudices - seda enamikul juhtumitel, teised - arbitri -, kusjuures peamine vahe seisab selles, et arbiter'il oli laiem õiguste maht kui iudex´il - ta oli rohkem vahemeheks, näiteks naabrite vaheliste piiritülide puhul, pärandijagamisel jne. Mõningatel juhtumitel määrati ka enam kui üks kohtunik, näiteks tres arbitri. Impeeriumi ajal kujunes sellest nn, vahekohus, kus üldse ei pöördutudki riikliku kohtu poole. Teatavate eriti tähtsate asjade arutamiseks määrati recuperatores. kes alati tegutsesid kollegiaalselt - 5-7 isikulises koosseisus.

Protsessi aeg ja koht Roomas olid rangelt fikseeritud. Menetlus in iure ei võinud toimuda keelatud päevadel - dies nefasti ( 50-60 päeva aastas ). Algul toimus menetlus in iure ainuüksi Roomas, siis aga prefektuurides, munitsiipiates ja kolooniates. Asja menetlus in lure toimub avalikult, üldiselt mõnel väljakul. Ka menetlus in iudicio toimus avalikult - iudex unus - arutas asja tavaliselt foorumil."