Rollimäng (õppemeetod)

Rollimängu on õppemeetod, mis seisneb õppe-eesmärke täitvas minilavastuslikus improvisatsioonis, kus näitlejateks on õpilased.

Rollimängu abil püütakse arendada empaatiavõimet, õpitakse lähemalt tundma konkreetseid situatsioone ja asjaolusid, millega õpilased pole varem kokku puutunud, näiteks saab röövsituatsiooni kannatanu rolli kehastunud õpilane tajuda, mis tunne on langeda röövkallaletungi ohvriks . Rollimängus imiteeritakse tihti kedagi ning ei püütagi kellegagi samastuda. Uuringud näitavad, et inimeste käitumist muudab see arvatust vähem .

Ideaalis peaks kool andma oma õpilastele ettevalmistuse, mis võimaldab neil edaspidi eluliste ja ametialaste probleemidega toime tulla. Loominguliste võimete arendamine on siin märkimisväärse tähtsusega. Rollimäng võib osutuda suureks abiliseks isiksuse kaitsemehhanismide kujundamisel Üha rohkem tuleb õpetajatel pöörata tähelepanu teooria kinnistamisele elulistes kontekstides. Hea võimalus selleks ongi aktiivõppemeetodite nagu rollimäng kasutamine. Õpilastele antakse võimalus jagada kaasõpilastega oma mõtteid ja ideid.

„Õpitakse informatsiooni jagades, kokku pannes, seostades, teistega koostööd tehes ning vesteldes. Saab panna ennast proovile teiste mõjutamises, oma tegude eest vastutades, oma käitumise jälgimisel, oma tunnete teadlikus kontrollimises“

–

Aktiivõppemeetod

„Aktiivõppemeetodite rakendamisel on 6 peamist etappi: sissejuhatus, gruppide moodustamine, gruppide juhendamine, meetodi läbiviimine, emotsioonide väljaelamine ning refleksioon, analüüs ja arutelu“

–

Multer, P., & Valdmaa, S. (1998) kirjeldavad rollimängu läbiviimist järgnevalt:

1. Õpetaja valib koos õpilastega välja olukorra, mida rollimängu abil paremini tundma õppida, ning määrab lavastatava situatsiooni. Koos arutatakse läbi, milliseid tegelaskujusid on vaja.
2. Üheskoos otsustatakse, mitu õpilast osaleb rollimängus, palju on pealtvaatajaid; kas mängitakse ühel ajal väikestes rühmades või esineb korraga üks rühm, kelle mängu kõik teised jälgivad. Õpetaja julgustab tagasihoidlikke õpilasi aktiivselt osalema.
3. Lepitakse kokku, mis vormis rollimäng korraldatakse. Näiteks võib vesta juttu, kus üks õpilane alustab improviseerides, andes mängule nn kontuurid; teised jätkavad alustatud baasil improviseerimist, lähtudes oma etendatavast tegelaskujust.
4. Rollimängu on võimalik lavastada stseenina, kus tegelaskujud suhtlevad üksteisega, luues dialooge. Võib lavastada kohtustseeni, kus osalejad on mingi kujuteldava sündmuse pealtnägijatena tunnistajarollis.
5. Rollimängu kestel võib osutuda vajalikuks peatada toimuv mõnes kriitilises punktis, et arutada ja hinnata koos mängijate ning pealtvaatajatega tekkinud olukord. Näiteks võib mõnd vägivallaga seotud juhtumit lavastades tekkida moment, kus on vaja ühiselt otsustada, kas minna simulatsiooniga edasi nn rahumeelset või vägivaldset teed.
6. Pärast rollimängu on oluline rõhutada, et see ei olnud pelgalt mingisugune suvaline tegutsemine, vaid kogemuslik õppimine. Kui lavastati näiteks kohtuistung, arutletakse kohtuniku langetatud kohtuotsuse n-ö kvaliteedi üle. Võib mõtiskleda sellegi üle, kas rollimäng võinuks teisiti kulgeda.

„Kui rollimäng oli edukas, oleks kasulik püüda seda etendada ülekooliliselt, selgitades kaasõpilastele, mis on selles õpetlikku.“

–

.

Tähtis on rollimängu juures meeles pidada, et mõnikord võib tulla ette situatsioone, millele pole lihtne reageerida. Näiteks võib tekkida olukord, kus on raske öelda, kas tegelaskuju käitus õigesti või valesti. Alati ei ole probleemile üht ja õiget lahendit. Inimesed hindavad olukordi erinevalt ning alati ei pea nad üksmeelsed olema. Õpetaja ei tohiks õpilastele oma arvamust peale suruda. Oluline on leida lahendus, mida peaaegu kõik osalenud enam-vähem aktsepteerivad ning meeles tuleb pidada lugupidamist üksteise vastu.

Vaata ka

• Rollimäng