Mine sisu juurde

Robert Kirk

Allikas: Vikipeedia

Robert Kirk (sündinud 1933) on Briti filosoof.

Ta on Nottinghami Ülikooli filosoofia osakonna emeriitprofessor.

Ta on tuntud eelkõige oma töödega zombie '​de, kujutlevate füüsiliselt ja käitumise poolest inimestega ühesuguste teadvuseta olendite üle. Ta ei leiutanud seda mõistet, kuid võttis termini kasutusele oma 1974. aasta artiklites "Sentience and Behaviour" ja"Zombies v. Materialists". Viimases pakkus ta välja füsikalismi formuleeringu, mis püüdis näidata, et kui zombie '​d on võimalikud, siis füsikalism on väär. Sellele argumendile ei pööratud palju tähelepanu, kuni David Chalmers arendas seda raamatus "The Conscious Mind". Kirk ise oli vahepeal oma positsiooni muutnud ("From Physical Explicability to Full-blooded Materialism") ja ta on paljudes raamatutes ja artiklites zombie idee vastu väidelnud (Raw Feeling: A Philosophical Account of the Essence of Consciousness;, "The Inconceivability of Zombies", The Conceptual Link from Physical to Mental, Robots, Zombies and Us).

Ta on tegelnud ka teiste vaimufilosoofia küsimustega ja kijutanud küsimusest, mil määral tõlge ja tõlgendus on määratud objektiivsete faktidega. Tema enda raamat sel teemal "Translation Determined" ilmus 1986. Teda huvitab ka relativism (Relativism and Reality).

Aistimisvõime ja käitumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklis "Sentience and Behaviour" püüab Kirk näidata, et zombie '​de olemasolu on loogiliselt võimalik.

Skeptiku idee, et kuigi teised on temaga anatoomiliselt ja käitumise poolest sarnased, võivad nad olla aistimisvõimetud (aistinguteta), on tuttav. Kirki arvates ei ole võetud piisavalt tõsiselt skeptiku eeldust, et on vähemalt loogiliselt võimalik, et on organism, mis on tavalisest inimesest anatoomiliselt, käitumise poolest ja muude vaadeldavate omaduste poolest eristamatu, kuid on aistimisvõimetu. Sellel eeldusel puudub ilmne skeptitsismi sidumus: see tundub olevat ühitatav väitega, et on teada, et selliseid organisme pole. Selle eelduse kehtivus on oluline keha ja vaimu probleemi juures ja tajufilosoofias. Kui saab näidata, et see eeldus kehtib, siis teatud laialt levinud vaadetest tajuteadete analüüsi kohta tuleb loobuda ning on raske näha, kuidas materialism saab ellu jääda. Kui aga saab näidata, et see eeldus ei kehti, siis tundub, et materialism on peaaegu täielikult kaitstud. Mõned filosoofid (Thomas Nagel, "Armstrong on the Mind", Moreland Perkins, "Sentience", Keith Campbell, Body and Mind) on seda eeldust kasutanud ja võib-olla paljud peavad seda objektiivselt kehtivaks. But there are objections to be met. Ent on vastuväiteid. Kas on tähenduslik öelda, et miski, mis on inimesest eristamatu, on nii radikaalselt erinev? Isegi kui seda erinevust saab adekvaatselt selgitada, kas seal pole äkki vastuolusid või mõistelisi absurdsusi?

Dan lõikas kogemata kätte ja hakkas veidralt käituma. Ta väljendas oma valu samamoodi nagu tavalised inimesed, aga ta ka väljendas hämmastust ning käitus viisil, mida tavalisemates kontekstides tõlgendataks protestina, mis väljendab seda, et ta ei tunne üldse valu. Ta paistis olevat hämmastunud esiteks selle üle, et ta ei tunne üldse valu, ja teiseks selle üle, et ta käitub nagu inimene, kelle on väga valus. Tema käitumine tervikuna oli ebakooskõlaline. Mõne aja pärast (nii nagu tavalistel inimestel) hakkas Dan (nagu tundus) kirjeldama oma elamusi järgmiselt. Ta väitis endiselt, et ta polnud valu tundnud ning kogu tema "valukäitumine" toimus tema tahtest sõltumatult. Sellises kirjelduses ei ole midagi absurdset. Hea näitleja oleks võinud seda mängida. Kujutame ette, et Dan tõesti käitus nii ja edaspidi käitub igas "valuolukorras" sarnaselt. Kas me saaksime neid nähtusi seletada?

Kirki meelest oleks Dani käitumine arusaadav, kui oletada, et ta lakkas valuolukordades valu tundmast, kuigi tema käitumises oli jooni, mis tavaliselt kaasnevad valuga. See on loomulik seletus. Oletus, et Dan ei tundnud valu, seletaks vähemalt kolm joont tema käitumises. Esiteks seletaks see tema hämmastusväljendused selle üle, et tal ei ole valus. Teiseks seletaks see tema hämmastusväljendused oma valukäitumise üle. Kolmandaks seletaks see tema kirjeldust, et tema valuväljendused olid täiesti tahtmatud. Valuväljendusi saab võib-olla seletada sellega, et kesknärvisüsteemist piisab nende tekitamiseks.

Oletame nüüd hoopis, et Dan ikkagi tunneb valuolukordades valu. Kuidas saaks sel eeldusel seletada tema (näivaid) hämmastuseväljendusi? Võib-olla need käitumisjooned on fundamentaalne seletamatu antus, nii nagu esimese oletuse puhul see, et ta ei tunne valu. Aga nüüd tekib palju rohkem küsimusi kui esimese oletuse puhul. Esimese oletuse puhul jääb küll salapäraseks, miks Dan valu ei tunne, aga seletav oletus ei peagi kõike seletama. Pealegi on mõistlik oletada, et kudede kahjustuse põhjustatud närviseisundid kutsusid ise esile valukäitumise. Teise oletuse puhul aga tulid hämmastuseväljendused lambist ning jääb salapäraseks ka see, miks Dan väljendas hämmastust selle üle, et ta ei tunne valu. Raske on seletada ka seda, kuidas Dan (näivalt) oma elamusi kirjeldas. Võib küll lisaks oletada, et need lausungid olid täiesti tahtmatud. Aga miks siis Dan seda ei öelnud. Sama raskus on hämmastuseväljendustega. Ta oleks pidanud olema üllatunud. Kirk jõuab järeldusele et kui keegi käitub nagu Dan, siis oleks arusaadav ja väga mõistlik ning isegi õigustatav öelda, et ta ei tunne enam valu, kuigi ta käitub, nagu tal oleks valus.

Dan jääb sellesse seisundisse kuueks kuuks, ja siis tal tekivad uued käitumise iseärasused. Kui ta näiteks nuusutab, siis ta näiteks kiidab selle lõhna, aga siis ilmutab hämmastust ja pinget. Paistab, et teda hämmastab esiteks see, et kuigi tal enne oli hea haistmine ja ta pole külma saanud, ei tunne ta üldse lõhna, ja teiseks see, et kuigi ta ei tunne mingit lõhna, väljendasid tema näolihased äsja naudingut ja suu ütles seda, mida oleks olnud nauditava roosilõhna puhul olnud kohane öelda. (Tundub, et tema meelest) tema näoilme ja kõneelundite liigutused olid tahtmatud. Niisugusel juhul võib oodata, et Dan ilmutab rahulolematust, ja nii see tõesti on. Selles olukorras pole midagi absurdset. Ka selles, et Dan enam lõhna ei tunne, pole midagi absurdset. Mõistlik oleks oletada, et Dan ei tunne enam lõhna. Iga kuue kuu tagant lisandub ani käitumisse uus iseära. Need puudutavad teisi meeli. Mõistlik on oletada, et Dan jääb ilma mitmesugustest aistinguelamustest. Seda enam, et Dan jääb üha kurvemaks ning mõtleb, mis meelest ta järgmisena ilma jääb, kusjuures tema keha simuleerib tavalist teadvuslikku käitumist. Oletame nüüd, et Danile on jäänud ainult nägemine ja kuulmine. Teiste aistinguliikide suhtes ta käitub nagu valu ja haistmise suhtes. Tema jutu järgi on suur osa tema käitumisest muutunud talle ligipääsmatuks: see toimub automaatselt, ilma et ta seda märkaks. Isegi kui ta seda kuuleb või näeb, ei saa ta seda pidurdada. Tahtlik rääkimine läheb aina raskemaks. Töö juures ütleb ta suure pingutusega: "Ma ei näe midagi, tahan koju." Kuue kuu ja veel ühe nädala pärast tunnistatakse ta terveks ning naine võtab arstide jutu tänulikult vastu. Ent need sõbrad, kes on Dani kannatuste lugu lähemalt ja intelligentsemalt jälginud, kardavad, et võib-olla on mõistlikum (kuigi võib-olla mitte loomulikum) oletada, et ta pole mitte terveks ravitud, vaid on kaotanud ka kuulmise. Nad kardavad, et ta on muutunud zombie '​ks, tema "sees on vaikne ja pime" (Iris Murdoch, The Sovereignty of Good). Ent aja möödudes hakkab see oletus pikapeale absurdsena tunduma. Dan paistab nüüd normaalne, ja nad hakkavad tahes-tahtmata teda normaalsena kohtlema. Ent kuigi psühholoogiliselt on väga raske, peaaegu võimatu uskuda, et ta on aistinguvõimetu, võib see siiski tõsi olla. Kirki meelest on tõsiseltvõetav hüpotees, et temast on saanud zombie või tema asemel on nüüd zombie (David Wigginsi (Identity and Spatio-Temporal Continuity) järgi pole isikul võimalik saada mitteisikuks). Võib-olla veel mõistlikum on oletada, et hullumajast ei tulnud tagasi mitte zombie ega Dan, vaid üks teine isik D, kes on Dani meeled ükshaaval üle võtnud. Lugu jätkub nüüd nii, et õigustatavaks saab see, et D oligi zombie. Dan käitub kuus kuud tavaliselt. Ent siis hakkab ta aeg-ajalt suure pngutusega tegema artikuleerimata häälitsusi, mis väljendavad rõõmu. Mõne aja pärast ta ütleb: "Ma kuulen jälle, võib-olla saan ka teised meeled tagasi. Kuue kuu pärast: "Imeline! Ma näen nüüd ka. Soovin, et järgmised aastad läheks ruttu, et ma saaksin jälle iseendaks. Paistab, et ma magasin, aga mul on ähmaselt meeles kohutav kogemus, et ma kaotasin üksteise järel kõik meeled. Oluline on see, et D ei väljenda mitte kunagi kannatust ega hirmu. Selle hüpoteesi järgi, mida me uurime, on D see, kes Dani üle võttis või tema asemele tuli; nüüd oli Dan kui mitte mitteeksisteeriv, siis ilma igasuguste aistinguelamusteta, D-l aga on kõik meeled. Aga kui D ütleb "Ma näen ja kuulen jälle," siis võtab üks teine indiviid teda üle ja on jõudnud juba teise staadiumisse. On mõistlik oletada, et see on Dan. See tähendaks, et isik D kaotab nägemise. Aga normaalne isik, kes kaotab nägemise, peaks ilmutama mingit kannatust, aga D seda ei tee. Seega on suur asümmeetria selle vahel, mis toimub siis, kui Dan D üle võtab, ja selle vahel, mis toimus siis, kui Dan oma meeli kaotas: Dan ilmutas kannatust, D mitte. See sobib hästi hüpoteesiga, et hullumajast tagasi tuli zombie, mitte hüpoteesiga, et tagasi tuli isik. Zombie '​l ei ole meeli, mida kaotada, sellepärast ta ei saa mõne meele kaotuse pärast kannatada. On õigustatud pidada Dani mingi aja jooksul zombie '​ks.

Paistab, et Dani närvitalitlus on igal ajal kooskõlas tema kehalise tegevusega sel ajal. See tähendab, et normaalsuse ja arvatava zombisuse vahepealsel ajal on ka tema närvitalitlus tervikuna hämmastavalt ebasidus. Materialisti jaoks tundub see isegi rikkuvat küllaldase aluse printsiipi. Paistab näiteks, et närvitalitlust, mis vastab Dani protesteerimisele selle vastu, et vaatamata näivusele tal ei ole valus, ei ole põhjustanud mitte mingi närvitalitlus või muu kehaline tegevus (kuigi dualist võiks öelda, et selle põhjustas miski mittefüüsiline või mitte täielikult füüsiline). Aga kui Dan on arvatavalt jõudnud täiliku zombisuseni, siis tema närvitalitlus on eristamatu normaalse inimese omast. Ja siin on Kirki positsioon konfliktis teatud filosoofiliste vaadetega, mille järgi oleks võimatu, et miski on inimesest kõige vaadeldava poolest eristamatu ning kirjeldatud viisil radikaalselt erinev. Üks vaade on jämedates joontes verifikatsionalistlik. Teise vaate järgi järeldub aistimisvõime loogiliselt asjaolust, et zombie '​d on elusatest inimestest eristamatud. Viimase üks versioon põhineks analüütilisel biheiviorismil. Kirk vaatleb järgmist argumenti. 1) Igasugune inimkäitumine on põhimõtteliselt täiesti seletatav füüsikaliselt-keemiliselt. 2) Käitumisega seotud teatud põhjuslike funktioonide täitmine on loogiliselt piisav tingimus, et organism, milles neid täidetakse, oleks aistimisvõimeline. 3) Järelikullt zombie '​d on aistimisvõimelised. Eeldus 2) järeldub aistimisvõimega seotud mõistete kausaalsest analüüsist. David Lewis ("An Argument for the Identity Theory") taandab elamuse selle põhjuslikule rollile. Selle analüüsi järgi tuleb välja, et kui kellegi ajus toimub protsess, millel on valule omistatud põhjuslik roll, siis tal on valus. Kirk peab eeldust 1) õigeks, ja siis tuleb välja, et zombie '​d tunnevad valu ja teisi aistinguid. Kirki arvates on päris hea esmapilgu argument kausaalse analüüsi vastu see, et igaüks meist suudab kujutleda, et see, mis juhtus Daniga, juhtub temaga.

Aju võib vaadelda seadmena, mis põhjustab keha liikumist kindlatel viisidel ning muudab liikumisi reaktsioonina stiimulitele meeleelunditel. Ajul on seega teatud põhjuslik roll või nende komplekt, mis on seotud keha liikumistega. Ei ole aga mingit loogilist vastuväidet selllele, et mõnel ajust väga erineval asjal võiksid olla täpselt samad põhjuslikud rollid. Ent võib kirjeldada vaieldamatuid juhtumeid, kus nende põhjuslike rollide täitmisest ei järelduks aistimisvõimet. Niisuguste loogiliselt võimalike juhtumite ja tegeliku juhtumi erinevused ei ole niisugused, et nende kõrvaldamine võimaldaks seda loogilist lünka täita. Kui see on õige, siis ka tavalise inimese puhul ei järelduks sellest, et ajul on teatud põhjuslikud rollid, aistimisvõimet. Ei saa olla loogilist vastuväidet järgmisele. Teadlaste meeskond eemaldab elusalt inimeselt aju ning hakkab ise aju põhjuslikke funktsioone täitma. Kehast saaks siis supernukk, keda juhib ajumeeskond. Siin on ilmne, et funktsoonide täitmisest ei järeldu aistimisvõimet. See juhtum on tegelikust olukorrast väga kaugel, ja võidakse kahelda, kas sellega võrdlemine on asjakohane. Erinevused ei mõjuta loogilist olukorda. Silmatorkavad erinevused on ajumeeskonna suurus ja asukoht. Aga kui ajumeeskond on mikroskoopiline või supernukk on hiiglaslik, siis meeskond mahub koljusse ära. Ent ka sel juhul ei ole kehast ja ajumeeskonnast koosnev entiteet aistimisvõimeline olend. Kas asi on selles, et ajumeeskonna liikmed on teadvusega ja eesmärkidega? Ei: kausaalne analüüs nõuab ainult vastavate põhjuslike rollide täitmist. Ja sellise ajumeeskonna keelamine teeks kausaalse analüüsi õigustamatuks, sest selles, et teistel on ajumeeskond, pole midagi loogiliselt absurdset, isegi kui mina olen kaheldamatult aistimisvõimeline. Samal põhjusel pole tähtsust neid põhjuslikke rolle täitva mehhanismi struktuuril ja keemilisel koostisel. Ent zombie '​de võimalikkuse eitaja võib lihtsalt väita, et tavalise inimese ajust eristamatu aju talitlus on aistimisvõime loogiliselt piisav tingimus. Aga ta ütleb seda ainult sellepärast, et ta teab, et iniimesed on aistimisvõimelised. Kirk jõuab järeldusele, et sellest, et tavaline inimese aju täidab kõiki asjakohaseid funktsioone, ei järeldu, et entiteet, mida ta juhib, on aistimisvõimeline. Kui nüüd oletada, et kõik inimese kehaliigutused ei ole põhimõtteliselt seletatavad füüsikaliselt ja keemiliselt, siis eeldatavasti füüsikalised mehanismid ei saa inimestest vaatlustega eristamatutel olenditel täita kõiki põhjuslikke funktsioone. Siis oleks materialism väär või suures hädas ning zombie{'}de võimalikkus ei pakuks enam nii suurt huvi. Ent zombie{'}de kirjelduses ei oleks ikkagi vastuolu: nad küll rikuksid küllaldase aluse printsiipi, aga see veel ei tooks kaasa mõistelist absurdsust. Kui Kirki argument kehtib, siis kausaalne analüüs ei anna alust zombie{'}de loogilist võimalikkust eitada, sest see ei võta arvese mõningaid fenomene, mis aistimisvõime juurde paratamatult kuuluvad. On üldtunnustatud, et üks neist on privaatse detekteeritavuse fenomen: see, kuidas aistingu või meelelise elamuse subjektil on võimalus seda kirjeldada, on väga erinev sellest, kuidas teistel on võimalus seda kirjeldada. Seda, et kausaalne seletus ei võtta privaatset detekteeritavust arvesse, näitab Kirki arvates ka järgmine võimalus. Oletame faktivastaselt, inimesed ei tunne valuolukordades kunagi valu, vaid stiimulid, mis tegelikult põhjustavad valu, põhjustavad midagi muud, näiteks kõigi jäsemete kontrollimatut värinat koos käte kalduvusega puudutada kahjustatud kehaosa. Ja oletame, et värin on seda suurem, mida tõsisem on kahjustus. Oletame veel, et inimene seda värinat ei tunne, vaid saab sellest teada ainult välise vaatlusega või järeldusega. Nii et ta ei saa avastada värinat viisil, mis pole teistele võimalik. Kõik see on loogiliselt võimalik. Ja see värin sel juhul täidab sama või väga sarnast põhjuslikku rolli nagu valu, ent sellegipoolest ei ole värinad privaatselt detekteeritavad. Järelikult kausaalne analüüs ei kehti.

Võidakse väita, et on mõttetu eristada kaht indiviidi mittevaadeldava tunnuse järgi; mõlemad vastavad kriteeriumidele, mille alusel inimestele omistatakse aistingud ja teised elamused. Kirk osutab sellele, et see vastuväide käib ainult Dani zombie-staadiumi kohta. Sellele võidakse vastu väita, et Dani käitumine vahepealsetes staadiumides on nii iseäralik, et meie tavalistel valu jne mõistel pole loomulikku pidet ning see, mida me Dani kohta ütleme, on suuresti otsuse asi, mitte mõistlik hüpotees. Kirki arvates ei arvesta see vastuväide seda, et hüpoteesil, et Dan ei tunne enam valu jne, on reaalne seletuslik jõud. Selle hüpoteesi korral on meie tavalised mõisted adekvaatsed. Pole ka põhjust arvata, et Dan lakkab valu tundmast milles tavaline inimene lakkab valu tundmast tuimestuse all. Teine lugu on neis olukordades, kus ka pärast võimalike seletuste hoolikat kaalumist ei teata, mida öelda, sest jääb mõisteline pinge. Näiteks lobotoomiaga patsiendid ütlevad, et nad tunnevad valu, kuigi paistab, et see neid ei häiri. Dani näite puhul niisugust mõistelist pinget ei jää. Asi on selles, et see, mis tundub valukäitumisena, tegelikult seda ei ole. Ei ole nii, et Dan räägiks oma valudest, aga eitaks, et tal on valus. Kui nüüd see vastuväide ei suuda ümber lükata seda, et keegi, kes käitub nagu Dan, võib tõesti kaotada ühe meele teise järel, kas ta suudab ümber lükata selle, et keegi, kes käitub nagu Dan, võib saadazombie{'}ks või asenduda zombie{'}ga? Kirk ütleb, et Dani näide näitab, et muul ajal tehtud vaatluste põhjal saadakse olla õigustatud ütlema et Dan on või oli zombie. Kirk väidab, et ei ole häid aprioorseid argumente selle võimaluse vastu, et kaks asja on olulises suhtes erinevad, kuid ei ole oma praeguste struktuuride ja seisundite vaatluse järgi eristatavad. Kirk saab kooskõlaliselt väita, et ta teab, et zombie '​sid ei ole, kuigi ta arvab, et on loogiliselt võimalik, et ta eksib, ja sellepärast ei näe ta põhjust oletada, et privaatkeelevastastel argumentidel on tema positsiooni vastu jõudu.

Kui zombie '​d on loogiliselt võimalikud, siis peab olema väär mitte ainult analüütiline biheiviorism, vaid ka mis tahes vaade (näiteks John Jamieson Carswell Smarti ja David Armstrongi keskseisundi materialism), mille järgi väited meeleliste elamuste kohta on analüüsitavad või tõlgitavad "teemaneutraalsesse" sõnastusse, ja mis tahes vaade (näiteks Paul Feerabendi ja Richard Rorty oma), mille järgi materialismi saavad valideerida sobivad, kuigi ebamugavad keelelise konventsiooni või mõisteskeemi muudatused. (Sest on selge, et zombie '​d oleksid meist radikaalselt erinevad, kuidas me ka ei räägiks või ei mõtleks.) On raske näha, kuidas mõni arusaadav materialismi versioon oleks lepitatav zombie '​de loogilise võimalikkusega, kui me oleme aistimisvõimelised.

Zombie '​d ja materialistid

[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklis "Zombies v. Materialists" esitab Kirk ühe materialismi formuleeringu, mille järgi inimene ei ole mitte midagi muud kui füüsiline objekt, ning esitab ühe vastuväite materialismile.

Kui inimesed oleksid niisugused, nagu René Descartes neid kirjeldab, siis nad ei oleks kõigest füüsilised objektid, sest tal oleks hing, mis definitsiooni järgi ei ole füüsiline. Kui Descartesil oleks õigus, siis antud inimese täpne füüsiline koopia ei pruugiks olla selle inimese täpne koopia, kui sellele ei kuulu loodusliku paratamatusega hing. Materialisti ütlus, et inimene ei ole mitte midagi muud kui füüsiline objekt, paistab silmas pidavat, et inimese täpne füüsiline koopia on igas suhtes tema koopia, mitte sellepärast, et füüsilisele midagi automaatselt lisanduks, vaid sellepärast, et peale selle, mis on füüsikaliselt täielikult kirjeldatav, midagi üle ei jääks. Kirk püüab leida sellele ideele selgema formuleeringu.

Mida tähendavad "koopia" ja "füüsiline koopia"? Võiks näiteks öelda, et üks asi on teise koopia (füüsiline koopia) parajasti siis, kui mõlemal on täpselt samad omadused (füüsilised omadused). Aga kirjandust vaadates tekib tunne, et omaduse mõistet on võib-olla parem võimaluse korral vältida. Kirk piirdub kirjelduse mõistega, mis on selgem.

Publikatsioone

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]