Riigikaitseõigus

See artikkel on esitatud kustutamiseks. Lisateavet võid leida arutelu- või ajalooleheküljelt. Vaata ka: Vikipeedia:Artiklite kustutamise kord. Kustutamisettepaneku saad vaidlustada arutelulehel.

NATO välisministrite kohtumine 4. aprill 2023

Riigikaitseõigus on õigusvaldkond, mis reguleerib riigikaitse korraldamist, riigikaitses osalevate asutuste ja kodanike õigusi ning kohustusi. Riigikaitse on reguleeritud nii siseriiklike seaduste ja määrustega kui ka rahvusvahelise õigusega.

Riigikaitse eesmärk on säilitada Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus ning maa-ala, territoriaalvete ja õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkus ning põhiseaduslik kord. Riigikaitse peamised tegevussuunad on sõjaline kaitse, tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele, rahvusvaheline tegevus, sisejulgeoleku tagamine, riigi ja ühiskonna toimepidevuse kindlustamine ja strateegiline kommunikatsioon. Tegevussuundadest on tuletatav, et riigikaitse tegevusega on hõlmatud riik tervikuna, mitte ainult Kaitsevägi.

Riigikaitseõigus on avaliku-õiguse valdkond, mis reguleerib riigikaitse rahu- ja sõjaaegset korraldust, käsitleb mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldusi. Eraldi on reguleeritud Eesti Vabariigi osalemine rahvusvahelises sõjalises koostöös ehk välismissioonidel. Olulisel kohal on ka riigikaitseliste objektide kaitse.

Kehtivad siseriiklikud õigusaktid

1920. aasta põhiseaduse VIII ptk "Riigikaitsest". Terviktekst: http://www.digar.ee/id/nlib-digar:302832

Põhiseadus (PS)

Eesti Vabariigi põhiseadus on Eesti õiguskorra ja nõnda ka Eesti riigikaitseõiguse alusdokument.

Põhiseaduse § 54 teeb iga Eesti kodaniku kohustuseks olla ustav põhiseaduslikule korrale ning paneb kodanikele kohustuse kaitsta Eesti iseseisvust.

Eesti iseseisvuse kaitsmise kohustus on tihedalt seotud põhiseaduse X peatüki ja §-ga 124. Nt tuleneb sellest sättest riigi ja riigikaitseorganite kohustus luua Eesit kodanikele võimalus iseseisvuse kaitsmisel osaleda. Selle kohustuse väljenduseks ei ole üksnes riigikaitses osalemise kohustus kaitseväeteenistuse raames, vaid ka erakorralise seisukorra ajal või muu põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral mõne kohustuse täitmine.

Kohustus kaitsta Eesti iseseisvust hõlmab tingimata ka keeldu toetada sõjategevust, mille eesmärk on Eesti iseseisvuse hävitamine.

Eraldi peatükk „Riigikaitse“ on olnud osa igast seni kehtinud põhiseaduse redaktsioonist. PS X ptk on aluseks riigikaitse korraldusele, Kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide ning teiste riigi- ja KOV organite tegevusele riigikaitse valdkonnas.

Riigikaitseseadus (RiKS)

Riigikaitseseadus sätestab riigikaitse rahu- ja sõjaaegse korralduse ning mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korralduse, Eesti Vabariigi osalemise rahvusvahelises sõjalises koostöös ja riigikaitseobjektide kaitse.

Riigikaitseseadus jaguneb üheksaks peatükiks reguleerides Riigikaitse Nõukogu ja julgeolekukomisjoni tööd ja riigikaitse planeerimist, üldist ja kõrgendatud kaitsevalmidust, sõjaseisukorda, mobilisatsiooni.

4. peatükis on reguleeritud rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemine, nt on käsitletud ÜRO Harta artikkel 51 alusel Kaitseväe osalemist kollektiivses enesekaitse operatsioonis.

5. peatükk selgitab riigikaitseliste kohustuste olemust, nt võib Kaitsevägi, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus ja muu Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus RiKS § 82¹ alusel kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal võtta ajutiselt riigivõimu asutuse kasutusse isiku valduses oleva asja juhul, kui see on vältimatult vajalik kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks, sealhulgas riigikaitseülesande täitmise toetamiseks, lisaõppekogunemise korraldamiseks või käesoleva seaduse § 29 lõike 1 punktides 1 ja 3 sätestatud rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemiseks.

RiKS-i alusel võetava piirava meetme kohaldamine toimub haldusmenetluse seaduses sätestatud korras arvestades RiKS peatükis 5¹ toodud erisusi.

6. peatükk on pühendatud riigikaitseobjekti regulatsioonile.

Viimaks käsitleb seadus riigivastutuse erisusi, riiklikku ja haldusjärelevalvet puudutavaid küsimusi ning isikute vastutust RiKS-st tulenevate kohustuste rikkumisel.

Seadus reguleerib erinevate riigiasutuste riigikaitselist rolli ehk õigusi ja kohustusi.

Kaitseväe korralduse seadus (KKS)

Kaitseväe korralduse seadus sätestab Kaitseväe õigusliku seisundi ja ülesanded, Kaitseväe ülesehituse, Kaitseväe juhtimise alused ja Kaitseväe poolt jõu kasutamise alused.

KKS § 3 toodud loetelus on toodud Kaitseväe põhilised ülesanded. Kaitseväe peamiseks ülesandeks on tagada valmisolek riigi kaitsmiseks sõjalise tegevusega.

Kaitseväge on edasilükkamatu pädevuse alusel võimalik kaasata ka riikliku järelevalve üldmeetmete ja sättes loetletud korrakaitseseaduse erimeetmete rakendamisse.

Seadus reguleerib ka kaitseväe sümbolite kasutamist ja teenetemärkide väljastamist.

KKS-i 5. peatükis on reguleeritud jõu kasutamine Kaitseväe poolt.

KKS loob aluse Kaitseväe struktuuriüksuste tegevuseks. KKS-i alusel vastu võetud Kaitseväe põhimäärus täiendab seaduses toodut.

Kaitseväeteenistuse seadus (KVTS)

Kaitseväeteenistuse seadus sätestab 15 peatükis kaitseväekohustuse, kaitseväeteenistuse ja asendusteenistuse subjektid, nende õigusliku seisundi, kaitseväekohustuse täitmise korralduse ning kaitseväelaste suhtes rakendatavad ergutused, distsiplinaarvastutuse alused, distsiplinaarkaristused ja distsiplinaarmenetluse korra.

KVTS annab vastuse paljudele ajateenistust puudutavatele küsimustele,

Meestel on 17.–60. eluaastani kaitseväekohustus. Kohustuslikus korras kutsutakse ajateenistusse noormehed vanuses 17–27, naistel on võimalus läbida ajateenistus oma algatusel.

KVTS-i 4. peatükis on reguleeritud Kaitseressursside Ameti tegevus kutsealuse ajateenitusse kutsumisel.

KVTS § 26 lg 3 alusel on sätestatud kaitseväekohustuslase tervisenõuded.

Kaitseliidu seadus (KaLS)

Kaitseliidu seadus sätestab Kaitseliidu koha riigikaitses, Kaitseliidu eesmärgi, ülesanded, ülesehituse, tegevuse ja juhtimise õiguslikud alused, liikmesuse ning liikmete õigused ja kohustused.

Kaitseliidu liikmeks astumine ja liikmeskonnast väljaastumine on vabatahtlik. Kaitseliidu tegevliikmeks võib olla vähemalt 18aastane Eesti kodanik.

Kaitseliidu struktuuriüksusteks on ka Naiskodukaitse ning isamaalised noorteorganisatsioonid Noored Kotkad ja Kodutütred.

Kaitseliidu seaduses toodut täpsustab Vabariigi Valituse määrus Kaitseliidu kodukord.

Riiklikud erikorrad

Hädaolukorra seadus (HOS)

Hädaolukorra seadus sätestab Eestis kriisireguleerimise ja hädaolukorraks valmistumise ja selle lahendamise.

HOS reguleerib 4. peatüki 4. jaos ka Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamisse.

Erakorralise seisukorra seadus (ErSS)

Erakorralise seisukorra seadus sätestab Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu kõrvaldamiseks: 1) erakorralise seisukorra väljakuulutamise aluse, tingimused ja korra ning erakorralist seisukorda korraldavate organite pädevuse; 2) erakorralise seisukorra ajal rakendatavad abinõud ning isikute õigused, kohustused ja vastutuse erakorralise seisukorra ajal.

ErSS § 15 järgi on võimalik erakorralise seisukorra lahendamise eesmärgil kaasata ülesande täitmiseks ka Kaitseväge ja Kaitseliitu.

Eesti riigikaitse valdkonna strateegilised raamdokumendid

Lisaks õigusaktidele on Eesti riigikaitse ja julgeoleku eesmärgid käsitletud raamdokumentides.

Eesti julgeolekupoliitika alused on julgeolekukeskkonda kirjeldav ja Eesti Vabariigi julgeoleku eesmärkide saavutamiseks võetavaid samme selgitav raamdokument, mille koostab Vabariigi Valitsus ja kiidab heaks Riigikogu. Julgeolekupoliitika aluste muutmine algatatakse välisministri ettepanekul julgeolekukeskkonna olulise muutumise korral.

Riigikaitse arengukava 2022–2031 on koostatud Eesti julgeolekupoliitika alustes sõnastatud peaeesmärgi „Eesti julgeolekupoliitika eesmärk on kindlustada Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, rahva ja riigi kestmine, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord ja elanikkonna turvalisus“ saavutamiseks.

Eesti riigikaitseõiguses kasutuses olevad põhimõtted ja –mõisted

Eesti Kaitsevägi

Kaitseliit

Kollektiivkaitse – NATO ehk Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni põhimõte, mille kohaselt NATO liikmesriigid kaitsevad üksteist sõjalise ohu korral.

Laiapindne riigikaitse – põhimõte, mille järgi ei hõlma riigi kaitsmine üksnes sõjalist riigikaitset, vaid riigikaitseks peavad valmis olema kõik riigiasutused ja kogu ühiskond.

Avar julgeolekukäsitus – Eesti julgeolek realiseerub ühiskonna ja valitsuse tervikliku tegevuse tulemusel. Käsitus võtab arvesse julgeolekukeskkonna pideva muutumise ja arvestab, et kitsalt sõjalise kaitse planeerimine ja arendamine ei taga riigi suutlikkust vastu seista võimalikule ohule, sest väline sõjaoht võib varases staadiumis ilmneda ka mittesõjalise survena. Seega on riigi kaitsmine ja selleks valmistumine võimalik, kui korraga on tervikuna kasutuses kõik riigi käsutuses olevad nii sõjalised kui ka mittesõjalised võimed ja ressursid ning ühenduses peavad olema olulised tegevused nii avalikust, era- kui ka kolmandast sektorist.

Totaalkaitse – põhimõte, mille järgi kasutatakse Eesti-vastase sõjalise tegevuse ennetamiseks ja tõrjumiseks kõiki võimalusi, sealhulgas nii riigistruktuuride kui ka rahva jõupingutusi.

Eesti riigikaitseõiguse ja rahvusvahelise õiguse seosed

Eestis kehtiv riigikaitseõigus ei eksisteeri iseseisvalt, vaid on tihedalt seotud rahvusvahelise õigusega.

Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi on põhiseadusega kooskõlas ja ettenähtud korras sõlmitud välislepingud, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Nii on Eesti vabariik osa rahvusvahelisest kogukonnast olles mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide liige, mille liikmelisus tähendab Eesti riigile erinevate reeglite järgimist ja kohustuste täitmist.

Ühinendud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri

1991. aastast on Eesti ÜRO liikmesriik.

Eesti riigikaitseõigus on ÜRO liikmesriigina tihedalt seotud ÜRO hartas sätestatud jõu kasutamise ja enesekaitse meetmete rakendamise reeglitega. Kaitsevägi osaleb ka ÜRO egiidi all rahuvalvemissioonidel, Kaitseväe jaoks toimus esimene ÜRO rahuvalvemissioon 1995. aastal kui osaleti rahuvalvemissioonil Horvaatias.

Põhja-Atlandi Leping ja Euroopa Liit

2024. aastal liitus NATO-ga Rootsi. Nii on Washingtoni leppe osalisriike 32.

Eesti on alates 2004. aastast nii Euroopa Liidu kui ka NATO liikmesriik.

Eesti liikmelisus NATO-s on toonud kaasa ulatuslikke muudatusi riigikaitse juhtimise, aga ka mobilisatsiooni tähenduse küsimustes. NATO liikmelisus tähendab, et Eesti Vabariik on osa Washingtoni ehk Põhja-Atlandi lepingust, mille 14 artiklist tulenevad kohustused ja õigused kehtivad ka Eesti Vabariigi suhtes. Washingtoni lepingu artikkel 5 sätestab NATO tegevuse tähtsaima eesmärgi – kindlustada ja kaitsta poliitiliste ja vajadusel ka sõjaliste vahenditega liikmesriikide julgeolekut ja vabadust.

NATO põhineb seega kollegiaalsel julgeolekul ehk iga riigi julgeolek tagatakse riikide ja organisatsioonide koostöös. Kollektiivse enesekaitse põhimõttest lähtuvalt on võimalik kohustada osalema teenistuses olevaid isikuid välisriigis aset leidvas operatsioonis või väljaõppel kollektiivse enesekaitse eesmärgil.

Rahvusvaheline humanitaarõigus

Rahvusvaheline humanitaarõigus ehk relvastatud konfliktide õigus on õigusvaldkond, mis reguleerib sõjategevuse reegleid. 1992. aasta 24. augustil otsustas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ühineda 1949. aasta Genfi konventsioonidega ja kahe 1977. aasta lisaprotokolliga. Genfi õigus käsitleb sõjategevusest mõjutatud isikute (nt haavatud, sõjavangid, tsiviilelanikud …) ja objektide (nt haiglad, looduskeskkond ...) kaitset.

Eesti on liitunud ka Haagi konventsioonidega, mis käsitlevad sõjapidamise vahendeid ja meetodeid.