Riia toomkirik
| Riia toomkirik | |
|---|---|
| Rīgas Doms | |
 Õhtuvidevikus põhjakülg toomplatsilt | |
| Riik | Läti |
| Asukoht | Riia |
| Ehituse algus | 1211 |
| Ehituse lõpp | 16. sajand |
| Esmamainimine | 1201/1202 |
| Koordinaadid | 56° 56′ 56″ N, 24° 6′ 15″ E |
 | |
Riia toomkirik (läti keeles Rīgas Doms, saksa keeles Rigaer Dom) on toomkirik Lätis Riias. See on Läti Evangeelse Luterliku Kiriku peakirik. Kiriku kõrgus koos tornikiivriga on maapinnast 90 meetrit.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Keskaeg
[muuda | muuda lähteteksti]"Henriku Liivimaa kroonika" andmeil lasi piiskop Albert esialgse väikse toomkiriku ehitada linna asutamise aastal 1201 või sellele järgnenud aastal 1202. Ta pühitses "õndsaima jumalaema Maarja auks" selle koos Maarjamaaga (Vana-Liivimaaga).[1]
Ehituse algfaasist teatakse üsna vähe, kuigi halduslik korraldus usaldati munkadele Prémontré ordust. 1210. aastal Roomast naastes kutsus piiskop Albert neid Vestfaalis asunud Cappenbergi kloostrist kaasa Riiga. Erinevalt tsistertslastest ei piiranud premontraatlaste ehitusprojekte jäigad eeskirjad või reeglid.[2]
25. juulil 1211 pani Riia piiskop Albert piduliku tseremoonia käigus nurgakivi praegusajani samal kohal kõrguvale toomkirikule. Ta oli lasknud ehitise rajada oma piiskopikoja õue tagusele maale, liivlaste kunagisse kalurikülla, mis asus Daugava jõe lähedal.
1215. aasta kevadel tuli ehitustöödega kiirustada, sest keset asulat asunud kirik oli maha põlenud.[3] Lisaks hakati Riia toomkapiitlile ehitama romaani stiilis kooli ja kloostrit.
1236. (?) aastal pidas Gregorius IX paavstluse legaat, Modena piiskop Wilhelm, kontsiili juba vastses Riia toomkirikus. Arvatavasti oli selleks ajaks ristlööv pooleliolevast kirikust juba müüriga eraldatud ja kooriruum valminud.[3]
13. sajandi teisel poolel jõudis katedraali põhiplaani järgne ehitus lõpule, sajandivahetuseks võis tornikiiver kõrguda 140 meetrini. Riia toomkirikust oli kujunenud märkimisväärseimaid varagootika näiteid terves Baltikumis.
Uusaeg
[muuda | muuda lähteteksti] | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Uusim aeg
[muuda | muuda lähteteksti]Nõukogude ajal olid jumalateenistused keelatud aastail 1939–1989. Toomkirikut kasutati kontserdisaalina ja selle lõunatiivas asus meresõidu- ja ajaloomuuseum. Peakirik avati sakraalseteks talitusteks taas aastal 1991, mil traditsioone jätkab endiselt Läti Evangeelne Luterlik Kirik.
Arhitektuur
[muuda | muuda lähteteksti]
Ehitise vundamendid on rajatud pinnasesse rammitud puitvaiadele, mida kaasajal on märgata hoone alumise korruse abiruumides maapinna paljanditel. 1220. aastate tarinduste käigus kujundati romaanipäraselt paekivist sokkel ja välisnurgad vormilt ümber müüritiseks tellisgootikas, mille läänefassaadi kaunistab senini ümmargune rosett. Külgede astmetele paigutatud sammaste kapiteelid on botaaniliste reljeefidega, mille mõjutused pärinevad tõenäoliselt Ojamaalt.[2]
Basiilika põhimõtete kohaselt hakati kesklöövi lõppu ehitama koori kolme poolringikujulise apsiidiga, millele järk-järgult lisandusid ruumid piiskopkonnale. Kiriku struktuur ja proportsioonid muutusid selle tulemusel teiselaadseks. Neid muutusi on näha põhjaportaalil ehk tollasel linnapoolsel küljel, toomkapiitli koosolekusaalis ja peaaegu kandilises kloostrihoovis. Katedraali lääneosa jäi kroonima gooti stiilis massiivne kirikutorn, mida põhjast ja lõunast ääristavad neljatahulised kabelid, mis avanevad suurte arkaadide kaudu pikilöövi sisemusse. Neid täiendasid kabelid, mis ehitati põhja- ja lõunapoolsetele külglöövidele 14.–16. sajandini.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Jaan Lahe. Maarjamaa kahtlane juubel Postimees, 2014
- ↑ 2,0 2,1 "Riga – Cathedral of the Blessed Virgin Mary". medievalheritage.eu.
- ↑ 3,0 3,1 "History of Cathedral". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. august 2016.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Riia toomkirik |