Riho Suun
Riho Suun (sündinud 27. aprillil 1960 Tartus) on endine eesti jalgrattur[1].
Ta lõpetas 1978. aastal Tartu 10. Keskkooli. Samal aastal käis NSV Liidu juunioride koondisega maanteesõidu MM-il USA-s Washingtonis. Võistlema siiski ei pääsenud.
NSV Liidu koondisega võistles kolmel korral Rahutuuril (1982, 1983, 1985) ja viiel korral maailmameistrivõistlustel (1981, 1982, 1983, 1985, 1989).
Eesti parim meessportlane (1985), Eesti parima võistkonna liige (1985), NSV Liidu teeneline meistersportlane (1985).
Saavutused
[muuda | muuda lähteteksti]1981. aasta MM-i debüüdil Prahas teenis amatööride grupisõidus 7. koha.
1982. aasta Rahutuuril sai individuaalselt 7. koha, võitis kaks etappi ja sõitis kaks päeva liidrisärgis.
1983. aasta Rahutuuril suur tüli Liidu koondise vanemtreeneri Viktor Kapitonoviga, mille tulemusena heideti Suun koondisest välja.
1985. aastal võitis Rahutuuril kolm etappi, kaasa arvatud märgilise Moskva etapi 9. mail – suurel võidupühal. Teise maailmasõja lõpust möödus 40 aastat ja sel päeval Nõukogude Liidu koondis kaotada ei tohtinud. Suun tõi kastanid tulest.
1988. aastal osales Suun Sŏuli OM-il, kus sai grupisõidus 60. koha[1].
1989. aastal kuulus Hispaania profiklubisse Kelme.
1979–1989 tuli Suun maanteesõidus kahel korral Nõukogude Liidu meistriks, sai kuus hõbe- ja kolm pronksmedalit.
1978–1986 tuli maantee-, krossi- ja trekisõidus kokku kuuel korral Eesti NSV meistriks (sh 4 korda individuaalselt)[1].
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Biograafia ESBL-is (vaadatud 10.04.2015)
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Biograafia ESBL-is
- Riho Suun veebisaidil Olympedia (inglise)
- Riho Suunast ilmus 2020. aastal raamat "Inimene või masin? Riho Suun ja suurmeistrite plejaad"
