Retaabel
Retaabel (prantsuskeelsest sõnast rétable < keskaja ladinakeelsest sõnast retrotabulum, sõnadest retro 'taga' ja tabulum 'tahvel'[1]), ka altariretaabel on alates 11. sajandist kasutusele tulnud altaripealmik ehk ehissein altarilaua tagumisel serval. Retaabel on kaunistatud maalingute ja nikerdustega ning see kujunes sajandite jooksul mitmeosaliseks ja -korruseliseks dekoratiivseks ehitiseks.
Sõnavara
[muuda | muuda lähteteksti]Eestikeelses kunstiajalookirjanduses on retaabliks nimetatud nii tiibaltarit kui ka barokset tiibadeta altaripealmikku[2]. See on küllalt sarnane saksakeelse sõna Altaraufsatz tähendusväljaga, mis on samuti märkinud igasugust altaripealmikku, mis seisab kas otse mensal või soklitaolisel predellal[3] (eesti keelde vahendatudki sõnaga "altaripäälmik"[4]). Igapäevases kõnekeeles nimetatakse retaablit ka lihtsalt altariks.