Mine sisu juurde

Raissa Gorbatšova

Allikas: Vikipeedia
Gorbatšova 1985. aastal

Raissa Maksimovna Gorbatšova (vene Раи́са Макси́мовна Горбачёва; neiuna Titarenko, vene Титаренко; 5. jaanuar 1932, Rubtsovsk, Lääne-Siberi krai (tänapäeval Altai krai) – 20. september 1999, Münster, Nordrhein-Westfalen, Saksamaa) oli Nõukogude Liidu ja Venemaa avaliku elu tegelane, NLKP Keskkomitee peasekretäri ja NSV Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi (1931–2022) abikaasa.

Mihhail Gorbatšovi valitsusajal sai tema naisest üks Euroopa aktiivseimaid ühiskonnategelasi, mitmete avalike auhindade laureaat ning Euroopa, Ameerika ja Aasia ülikoolide auprofessor. Prantsusmaa moekunstnik Pierre Cardin on teda nimetanud maailma üheks elegantsemaks naiseks. Kodumaal oli Raissal paraku vähe sõpru, sest venelastele ei meeldinud tema sekkumine poliitikasse.[1]

Lapsepõlve veetis ta Siberis ja Uuralites. Kooliajal tegeles iluvõimlemisega. Pärast keskkooli kuldmedaliga lõpetamist Sterlitamaki linnas 1949. aastal tuli ta Moskvasse ja võeti ilma eksamiteta vastu Moskva Riikliku Ülikooli filosoofiateaduskonda (1950). Seal kohtus ta oma tulevase abikaasa Mihhailiga, kes õppis õigusteaduskonnas.

Raissa Titarenko ja Mihhail Gorbatšovi esimene kohtumine toimus tantsuõhtul Moskva Riikliku Ülikooli üliõpilasklubis ja 25. septembril 1953 nad abiellusid, pulmad peeti õpilaskodu sööklas.

Pärast ülikooli lõpetamist astus naine aspirantuuri, kuid pärast seda kui abikaasa määrati tööle Stavropoli prokuratuuri, kolisid nad 1955. aastal Stavropoli.

Esimesed 4 aastat ei leidnud Raissa oma erialal tööd ja pere elas abikaasa palgast. Elati väikeses üüritoas, kus 1957. aastal sündis nende tütar Irina. Samal aastal kolis pere ühiskorterisse, kus oli kaks suurt tuba.

Stavropolis elades oli Raissa Ülevenemaalise Teadmiste Seltsi Stavropoli filiaali õppejõud, õpetas Stavropoli Riikliku Meditsiiniinstituudi filosoofiaosakonnas ja valmistas ette teaduslikku kvalifikatsioonitööd sotsioloogia alal.

1967. aastal kaitses ta Lenini-nimelises Moskva Riiklikus Pedagoogilises Instituudis väitekirja teemal "Kolhoosi talurahva elu uute tunnuste kujunemine (Stavropoli territooriumi sotsioloogiliste uuringute põhjal)" ja sai filosoofiateaduste kandidaadi akadeemilise kraadi. Tema töö oli esimene selline uurimus, mis avalikustas kogu maad haaranud tohutu alkoholismi, ja küllap mõjutasid selle teadustöö tulemused ka Mihhaili alustama viinavastast kampaaniat.[2]

6. detsembril 1978 kolisid Gorbatšovid Moskvasse. Enne Mihhail Gorbatšovi valimist NLKP Keskkomitee sekretäriks pidas Raissa Moskva Riiklikus Ülikoolis loenguid ja jätkas osalemist Ülevenemaalise Seltsi “Znanie” tegevuses.

Pärast 1985. aastat, kui abikaasa valiti NLKP Keskkomitee peasekretäriks, asus Raissa ühiskondlikku tegevusse. Koos akadeemik Dmitri Lihhatšovi ja teiste rahvuskultuuri tegelastega lõi ta Nõukogude Kultuurifondi, saades fondi presiidiumi liikmeks.

Suuresti tänu Raissa Gorbatšovale said fondi toetuse Vana-Vene kultuuri ja kunsti keskmuuseum, ülevenemaaline dekoratiiv-, tarbe- ja rahvakunsti muuseum, Marina Tsvetajeva muuseum, Puškini riikliku muuseumi kaunite kunstide erakogude muuseum, Benois' perekonna muuseum Peterhofis ja Roerichi muuseum. Sihtasutus aitas kaasa ka kirikute ja tsiviilarhitektuurimälestiste taastamisele, varem eksporditud kultuuriväärtuste, raamatukogude ja arhiivide tagastamisele NSV Liitu.

Aastatel 1986–1991 kogus ja eraldas fond kultuuritegevuseks vahendeid saja miljoni USA dollari väärtuses.

NLKP Keskkomitee peasekretäri ja hiljem NSVL presidendi abikaasana saatis ta Gorbatšovi tema reisidel, osales Nõukogude Liitu saabunud välisdelegatsioonide vastuvõttudel, esines regulaarselt televisioonis. Enne teda kohtus NSV Liitu saabunud kõrgete ametnike naistega tavaliselt maailma esimene naiskosmonaut Valentina Tereškova.

Raissa valdas vabalt inglise keelt ja tänu sellele sai Gorbatšov hõlpsasti suhelda Margaret Thatcheri ja teiste lääne poliitikutega.

Välismaal äratas Gorbatšova isiksus suurt huvi ja kiitust. Nii valis Briti ajakiri “Woman’s Own” ta aasta naiseks (1987), Rahvusvaheline Sihtasutus “Together for Peace” andis Gorbatšovale auhinna “Women for Peace” ja 1991. aastal “Aasta leedi”. Rõhutati, et NSV Liidu presidendi abikaasa käitus avalikkuse silmis "rahu sõnumitoojana" ning märgiti ära tema aktiivne toetus Gorbatšovi edumeelsetele plaanidele.

Gorbatšovi eesistumise aastatel osales ta fondi “Abi Tšernobõli Lastele” juhatuse töös, pakkus patronaaži leukeemiahaigete abistamisega tegelevale Rahvusvahelisele Heategevusühingule “Maailma hematoloogid lastele” ja patroneeris Moskva laste keskhaiglat.

Pärast Gorbatšovi tagasiastumist NSV Liidu presidendi ametikohalt kadus ta ajakirjanduse vaateväljast. Gorbatšovid elasid endisele presidendile eluaegseks kasutamiseks antud suvilas.

1996. aastal kandideeris Mihhail Gorbatšov Venemaa Föderatsiooni presidendiks ja kuigi Raissa oli selle vastu, aitas ta oma meest nii hästi kui suutis.

1997. aastal asutas ja juhtis Raissa klubi, mis abistas lastehaiglaid, õpetajaid ja kasvatajaid, kes töötavad "raskete lastega". Klubi raames arutati Venemaa sotsiaalseid probleeme: naiste roll ühiskonnas, haavatavate ühiskonnakihtide olukord, lapsed. Klubi kaasaegses tegevuses on olulisel kohal soolise ebavõrdsuse ja naiste avalikus poliitikas osalemise piirangute uurimine. Praegu on klubi president Raissa ja Mihhail Gorbatšovi tütar Irina.

22. juulil 1999 avastasid Venemaa Meditsiiniteaduste Akadeemia Hematoloogia Instituudi arstid Raissal leukeemia. Haiguse võimalikud põhjused olid varasem uimastiravi, stress ja muudest haigustest tulenevad tüsistused. Samuti on võimalik, et haigus oli 1949. aastal Semipalatinskis tehtud tuumakatsetuste tagajärg, kui radioaktiivne pilv kattis tema kodulinna. Üheks Gorbatšova haiguse põhjuseks nimetati ka radioaktiivse kiirguse tagajärgi, mille ta sai vahetult pärast 26. aprillil 1986 toimunud katastroofi Tšernobõli tuumaelektrijaama visiidil.

Juba 26. juulil 1999 saabus Raissa Gorbatšova koos abikaasa ja tütrega Münsterisse Vestfaali Wilhelmi ülikooli (Westfälische Wilhelms-Universität Münster, WWU) meditsiinikliinikusse, mis on tuntud oma edu poolest vähiravis. Tema ravi jätkus siin umbes kaks kuud Euroopa ühe juhtiva hematoloogi ja onkoloogi professor Thomas Buchneri juhendamisel.

Raissa Gorbatšova suri Münsteri ülikooli kliinikus oma 68. eluaastal ja maeti 23. septembril 1999 Moskvas Novodevitšje kalmistule. 3. septembril 2022 maeti Raissa kõrvale tema abikaasa.

2006. aastal loodi Gorbatšovi fondi toetusel Londonis Rahvusvaheline Raissa Gorbatšova Fond, et rahastada projekte, mille eesmärk on võidelda laste leukeemia ja vähi vastu.

Raissa Gorbatšova järgi on nime saanud Peterburi Pediaatrilise Hematoloogia ja Transplantoloogia Instituut, mille loomine 2007. aastal sai võimalikuks tänu Gorbatšovi fondi tegevusele.

16. juunil 2009 andis Mihhail Gorbatšov välja Raissa 10. surma-aastapäevale pühendatud plaadi “Laulud Raissale”, plaadil on seitse Raissa lemmikromanssi, mida Mihhail esitas ansambel Mašina Vremeni solisti Andrei Makarevitši saatel. Plaat pandi Londonis koos Raissa Gorbatšova-nimelise fondi ja Marie Curie-nimelise fondiga heategevuslikule oksjonile ja see tõi 1,7 miljonit naelsterlingit tulu, mis kanti leukeemiahaigeid lapsi abistavate organisatsioonide arvetele[3]

  1. Raissa maetakse Moskvasse, Õhtuleht, 21. september 1999
  2. Raissa ja Mihhail Gorbatšovi abielu, mis muutis maailma, Eesti Naine, 14. veebruar 2017
  3. Mihhail Gorbatšov üllitas plaadi oma lauludega, Delfi, 16. juuni 2009