Radi Habirov
| Radi Habirov | |
|---|---|
.jpg) Radi Habirov Astanas (2021) | |
| Baškortostani Vabariigi juht | |
| Ametis | |
|
Ametisse asumise aeg 19. september 2019 | |
| Eelnev | Rustem Hamitov |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
20. märts 1964 Sairanovo, Išimbai rajoon, Baškiiri ANSV, Nõukogude Liit |
| Rahvus | baškiir |
| Erakond | Ühtne Venemaa |
| Abikaasa |
Karine Habirova, Larissa Lukjanova (1987—2013) |
| Vanemad |
Farit Habirov, Razia Habirova |
| Lapsed |
Svetlana Habirova (s. 1989), Rita Habirova (s. 1998), Farit Habirov (s. 2017), Timer Habirov (s. 2021) |
| Sugulased |
Ramil Habirov (vend), Rišat Habirov (vend) |
| Elukoht | Vabariigi maja, Ufaa, Baškortostan, Venemaa |
| Alma mater |
Baškiiri Riiklik Ülikool, Bilkendi Ülikool |
Radi Habirov (baškiiri Радий Фəрит улы Хəбиров, Radiy Fӓrit ulı Xӓbirov; vene: Радий Фаритович Хабиров, Radi Faritovitš Habirov; sündinud 20. märts 1964, Sairanovo, Baškiiri ANSV) on baškiiri rahvusest Venemaa poliitik, jurist ja haritlane.
Ta on 2018. aastast Baškortostani riigipea, olles 2018. aastast juhi asetäitja, 2019. aastast Baškortostani Vabariigi juht. Samuti on ta Ühtse Venemaa Baškortostani piirkondliku osakonna sekretär.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Habirov sündis 20. märtsil 1964 Baškiiri ANSV-s Išimbai rajoonis Sairanovo külas baškiiri perre.[1] Ta sündis külakooli direktori Farit Habirovi ja õppealajuhataja Razia Habirova kolmanda pojana. Kui Habirov oli umbes nelja-viiene, kolis pere Išimbaisse. Lasteaias sooviti Habirov saata teise, erivajadustega lastele mõeldud lasteaeda, sest ta ei osanud tollal veel rääkida vene keelt. Keskhariduse omandas Habirov Išimbai 11. Keskkoolis, olles rohkem orienteeritud humanitaariale.[2]
Pärast kooli lõpetamist 1981. aastal läks Habirov tööle Išimbai transpordimasinate tehasesse freesoperaatori õpilaseks.[2] Aastatel 1982–1984 läbis ta NSV Liidu relvajõududes ajateenistuse.[3]
Sõjaväes teenimise järel asus ta 1984. aastal Ufaas õppima Baškiiri Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas. Kõrghariduse omandas ta 1989. aastal, mille järel jäi ülikooli tööle.[2] Aastatel 1989–1992 oli ta Baškiiri Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas riigiõiguse osakonnas assistent. 1992. aastal saadeti ta täiendõppe jaoks praktikale Türki, kus ta omandas 1994. aastal magistrikraadi Bilkenti Ülikoolis.[3]
Ufaasse naastes tegi Habirov aastatel 1994–2003 akadeemilist karjääri Baškiiri Riiklikus Ülikoolis, töötades järjest vanemõppejõuna, dotsendina, õigusteaduskonna asedekaanina ja lõpuks aastatel 2002–2003 direktorina.[2] Samal ajal kaitses ta doktoritöö.[3]
Poliitiline karjäär
[muuda | muuda lähteteksti]2003. aastast juhtis ta Baškortostani Vabariigi presidendi Murtaza Rahhimovi administratsiooni. Ametisse määramine võis tulla tema naise sidemete kaudu. Administratsioonis sai Habirov rakendada mitmeid 2000. aastatel vabariigis levinud võtteid, näiteks opositsiooni meeleavalduste keelamine viimasel hetkel ja nende asendamine režiimi toetavate meeleavaldustega.[2]
Habirov sattus 2003. aastal Baškortostani valimiste ajal skandaali, kui Rahhimovi konkurendid leidsid trükikojast tuhandeid võltsitud valimissedeleid. Baškiiria prokuratuuri andmetel oli tellimuste sedelitele teinud Habirov, kes ise väitis seda temavastane lavastus olevat.[2]
Habirov oli Rahhimovi administratsioonis mõjukaks isik, kuni ta jäi silma Venemaa Föderatsiooni Presidendi Administratsioonile.[3] 2008. aastal kutsus Vladislav Surkov Habirovi tööle Moskvasse. Baškiiri juhtkond kartis, et Habirovist üritatakse välja kasvatada Moskvale lojaalne Rahhimovi asendaja, mistõttu otsustas Baškortostani presidendi administratsiooni Habirovi vallandada. Neli päeva pärast ametikoha kaotamist jäi Habirov ilma ka Ühtse Venemaa parteipiletist ning mitmed erinevad Baškiiri ametnikud süüdistasid teda avalikult korruptsioonis. Tema vastu algatati ka kriminaalasi, kuid see lõpetati peagi Moskva sekkumise tõttu.[2]
Moskvas taastati Habirovi Ühtse Venemaa liikmelisus ja ta asus tööle Venemaa presidendi administratsioonis. Algul juhtis Habirov föderaalassamblee ja erakondadega suhtlemise osakonda, peagi sai temast sisepoliitika osakonna asejuhataja. Ta jõudis töötada nelja osakonnajuhataja juhtimisel ja oli seotud mitme olulise arenguga, näiteks välisagentide seaduse väljatöötamisega, Pravoje Delo ülevõtmisega miljardäri Mihhail Prohhorovi käest ja 2014. aasta märtsis Krimmi annekteerimiseks ettevalmistamisega. Ta säilitas ametikoha ka pärast Surkovi lahkumist ja Vladimir Putini presidendi ametikohale naasmist ning lahkus presidendi administratsioonist alles pärast 2016. aasta parlamendivalimisi.[2][3]
2017. aasta alguses määrati Habirov Moskva lähedal asuva Krasnogorski juhi ametikohale. Seda ametisse nimetamist peeti Habirovi meeskonna poolt "väljaõppeks" enne Baškortostani naasmist, mistõttu ehitas Habirovi administratsioon enda tõestamiseks teid ja parke, korjas prügi, suhtles rahulolematutega ja kaasas juhtkonda kuulsusi.[2]
Baškortostani juhina
[muuda | muuda lähteteksti]11. oktoobril 2018 määras Putin Habirovi Baškortostani Vabariigi juhi kohusetäitjaks.[3] 2019. aasta valimiste jaoks valmistumiseks tegi ta mitmeid tähelepanu tõmbavaid avaldusi: väljendas ta korduvalt avalikult rahulolematust vabariigi asjade seisuga ja ähvardas vastutavaid alluvaid vallandamisega. Ta vallandas asendamatuks peetud terviseministri Anvar Bakirovi ja andis Kuštau mäe baškiiri soodaettevõttele.[2]
2019. aasta valimistel valiti Habirov ametlikult 82,02% Baškortostani juhiks, ametikohale asus ta ametlikult 19. septembril 2019. Kuu hiljem, 25. oktoobril, valiti ta Ühtse Venemaa Baškortostani piirkondliku osakonna sekretäriks.[3] Valimislubadustena lubas ta vabariigis luua erimajandustsoone, vähendada vaesust ja võidelda korruptsiooni vastu. Kõige lubatuga on vähemalt näiliselt tegeletud: vaesuse osakaal on langenud, erimajandustsoonid loodud ja mitmed korruptsiooniga seotud kriminaalsüüdistused esitatud. Samas on Habirov hoidnud süüdistuste eest oma lähikondlasi ja vabariigi majandustulemused on jätkuvalt kesised.[2]
Kui esialgu olid eksperdid Habirovi võimule saamise suhted ettevaatlikult optimistlikud, siis aja jooksul see optimism hääbus. Tema võimuloleku ajal on võim ja majandus tsentraliseeritud Ufaa võimu alla. Kuid vabariigi majandus ei ole ka Habirovi võimu ajal kasvama hakanud ja kohalike sissetulekud on märgatavalt alla Venemaa keskmise. Kuna Habirov keeldus demograafiakriisi lahendamiseks eelarvest lisaraha investeerima, siis on Baškortostani demograafiline kriis märgatavam kui mujal Venemaal. Suhted Moskvaga on head, kuid Kuštau rahutuste järel on tal olnud keeruline hoida häid suhteid Baškortostani elanikega. Seda võimendab Habirovi võimu ajal märgatavalt kasvanud juriidiline nihilism. [2]
Habirovi võimuloleku aeg on olnud rahutu ka mitme kriisi tõttu. Tema presidentuuri ajal on ta pidanud võitlema keskkonnaaktivistide ja kohalike elanikega, kes on protesteerinud Kuštau ja teiste šihhanite kaevandamise vastu. Kuigi ta esialgu oli kaevandamisloa andnud soodaettevõttele, tühistati see 2020. aastal pärast suuri meeleavaldusi Kremli sekkumisel. Lisaks Kuštau rahutustele pidi ta 2020. aastal tegelema koroonapandeemiast tingitud haigekohtade puudusega. 2022. aastal pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse korraldas Habirov viie vabatahtliku pataljoni moodustamist, mis põhjustas samuti rahutusi vabariigi elanike seas.[2]
Isiklik elu
[muuda | muuda lähteteksti]Habirov on olnud abielus kaks korda, esimesest abielust on tal kaks tütart ja teisest abielust kaks poega. Oma esimese naisega, õigeuskliku venelanna Larisa Lukjanovaga, tutvus ta ülikooli esimesel kursusel. Nad abiellusid 1987. aastal, 1989. aastal sündis nende tütar Svetlana. Teine tütar Rita sündis 1998. aastal Ufaas, kui Habirov oli Baškiiri Riikliku Ülikooli õppejõud. Nad lahutasid 2013. aastal. Mõlemad tütred elavad väljaspool Venemaad Euroopa riikides.[2][3]
Moskvas elades (täpne tutvumisaeg pole teada) tutvus Habirov oma teise naise Karine Avetisjaniga (sündinud Babojan). Karine on ortodondiharidusega Venemaa armeenlane. Paaril on 18-aastane vanusevahe. Nad on saanud kaks poega Farit ja Timer.[2][4]
Ülikoolis õppides oli Habirov sõber mitme rahvuslikumalt meelestatud baškiiriga. Neist tuntumad olid Airat Dilmukhametov ja Fanit Muratbakijev. Kui Dilmukhametoviga suhted erineva poliitilise karjääri tõttu katkesid, siis Muratbakijeviga on Habirovil kontakt püsinud ning tema lapselaps nimetati Habirovi järgi Radiks. Ta on ka võimul olles kaasanud kriitikuid oma meeskonda ja nendega oma plaane arutanud.[2]
Habirov on harrastav moslem, kuid oma lapsed on ta kasvatanud õigeusklikeks.[4] Baškortostani juhina on ta ehitanud endale hiiglaslikud datšad Karmaskalõ rajoonis asuvas Vjazovka külas ja Ufaas, mis ametlikult küll riigile kuuluvad. Ta on harrastanud kreeka-rooma maadlust, huvi maadluse vastu hakkas ta tundma kooli ajal.[2][3]
Auhinnad ja tiitlid[3]
[muuda | muuda lähteteksti]- Vene Föderatsiooni presidendi aukiri (2014);
- Krimmi Vabariigi orden "Truuduse eest" (2015).
- Venemaa Föderatsiooni 2. klassi tõeline riiginõunik
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Максим Шевченко: «На Радия Хабирова объявлена охота. Видимо, кто-то хочет забрать под себя Башкортостан»". Business Online. 24. jaanuar 2024.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 "Что мы узнали про Радия Хабирова за пять лет: самая полная и честная биография главы Башкирии". Ufa1. 23. aprill 2023.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 "Хабиров Радий Фаритович". FederalPress. Vaadatud 11. augustil 2024.
- ↑ 4,0 4,1 ХАН, ИКРАМУТДИН (24. oktoober 2018). ""Мусульманин" с православными детьми во главе Башкортостана". Голос Ислама.