Rabamännik
 | Selles artiklis on vaidlustatud väiteid. Artikli sisu võib olla väär. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2020) |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2020) |
Rabamännik on kuivendatud looduslik puisraba. Looduslikes puisrabades esineb üksikuid mände ning kuivendamise tagajärjena ei suuda ülejäänud puuliigid vähese vee nimel konkureerida.[1] Rabamännikute levimist soodustab kuiv kliima ning sellest tulenev mulla kuivenemine.[2]
Rabamänd
[muuda | muuda lähteteksti]Rabamänd (Pinus sylvestris var. nana) on hariliku männi üks teisendeid. Harilik mänd on seejuures Eesti ainus looduslik männiliik ja samas levinuim puu Eesti metsades.[3] Tüüpiline rabamänd on tavaliselt madal, tüvi on okslik ning mattunud osaliselt turbasamblasse.[4]
Taimestik
[muuda | muuda lähteteksti]Rabamännikutes ja metsasoodes on levinud järgmised turbasamblad: pruun turbasammal, lilla turbasammal, Läänemere turbasammal ning lepa turbasammal.[5] Iseloomulikud rabamännikule on kanarbik (Calluna vulgaris), harilik kukemari (Empetrum nigrum), harilik jõhvikas (Vaccinium oxycoccus), harilik sinihelmikas (Molinia caerulea), tupp-villpea (Eriophorum vaginatum), pudeltarn (Carex rostrata), harilik luga (Juncus effusus) ja ümaralehine huulhein (Drosera rotundifolia).[6] [7] Rabamännik on väga marjarikas, seal on palju mustikaid, pohli ja jõhvikaid. Peale marjade leidub rabamännikus ka suurel hulgal seeni.[8]
Kasvukoht
[muuda | muuda lähteteksti]Mänd talub äärmuslikke kasvutingimusi, nii kuuma kui ka külma. Mändi võib leida liivaluidetel, nõmmedel kui ka soodes ja rabades. Soodes ja rabades kasvavad männid moodustavadki rabamänniku. Mänd suudab kasvada nii happelisel mullal kui ka karbonaadirikkal pinnasel. [9]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Turja, K (2006). "Metsataimekatte mitmekesisus ja seda mõjutavad tegurid" (PDF).
- ↑ Mari Müür (2009). "Kuivendamise mõju märgalde taimekooslustele ning nende taastamine" (PDF).
- ↑ Ain Raal (2012). Seitse tervendavat puud. ISBN 9789949321155.
- ↑ Ülo Tamm (2001). "Mänd - vastupidavuse sümbol".
- ↑ Eckstein, J ; Leuschner, H.H ; Bauerochse, A ; Sass-Klaassen, U (2001). "Subfossil bog-pine horizons document climate and ecosystem changes during thie mid-holocene".
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "Bog Woodland". 2020.
- ↑ Kristy Paterson (2019). "Bog woodands".
- ↑ Jaanus Paal (1999). "Eesti taimekatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon".
- ↑ CABI (2002). "Pines of silvicultural importance".