Rõivastustüli

Rõivastustüli oli konflikt Liivi ordu ja Riia peapiiskopi vahel 14. sajandi lõpust 15. sajandi keskpaigani.

Konflikt algas, kui Riia peapiiskop (1348–1369) Fromhold von Vyshusen otsustas 1348. aastal Riia toomkapiitli senise premonstraatliku reegli, mis nõudis ranget vaimulikku elu, asendada augustiinliku reegliga, mis lubas kapiitlisse võtta ka ilmalikke, sealhulgas mõjukaid suurvasalle.

Selle põhjuseks oli oma positsiooni tugevdamine ordu vastu, lisaks sellele oli sel ka sümboolne tähendus, sest premonstraatlik valge rüü sarnanes väga ordurüüga, samas kui augustiinlase rüü oli must. Lisaks nõudis ta ordult ka truudusvannet. Ordule see mõistagi ei meeldinud ning algas piiskopi ja ordu pikaajaline omavaheline konflikt. 1366. aastal lepiti esimesel Danzigi konverentsil kokku, et Riia linn läheb ordu alluvusest tagasi peapiiskopi kätte, ent vastutasuks ei nõua too ordult kuulekusvannet. Peapiiskopile see aga ei sobinud ja tema ärgitusel ei kiitnud paavst sõlmitud lepet heaks. Nii jäid asjad vanaviisi: Riia linn jäi endiselt ordule ja samas ei andnud ordu ka mingit kuulekusvannet.

Aja jooksul tugevnes ordu positsioon veelgi ning tal õnnestus hankida paavst Bonifatius IX-lt mitmeid soodsaid otsuseid: Riia toomkapiitel pidi hakkama kandma ordurüüd ning lõpuks nõustus paavst ka peapiiskopkonna täieliku inkorporeerimisega ordusse. Sellega polnud nõus aga peapiiskop Johann von Zinten. 1393. aastal aga surus ordu oma tahtmise läbi: peapiiskopiks sai ordumeelne Johann von Wallenrodt, samuti vahetati välja toomkapiitel, kuhu pandi ordumehed. Sellega ei nõustunud aga Tartu piiskop Dietrich Damerow, kes järgnevatel aastatel organiseeris suure orduvastase koalitsiooni. Ent 1396. aastal varises see kokku ja ordu sai sisuliselt võimu kogu Liivimaa üle. Siiski ei jäänud asjad nii, sest Damerow ja eksiilis olev endine Riia toomkapiitel suutsid mõjutada nii paavsti kui ka keisrit, mistõttu nõuti ordult peapiiskopi positsioonide taastamist. Seda siiski ei juhtunud. 1397. aastal toimunud teisel Danzigi konverentsil otsustati peapiiskopkond jätta ordusse inkorporeerituks, kuid anda sealsetele vasallidele vabastuse sõjaväekohustusest ordu ees. Samuti said Tartu-vastases sõjas silma paistnud Harju-Viru vasallid endale Jungingeni armukirjaga laialdase pärimisõiguse.

Nii läks enamik Liivimaast ordu kontrolli alla, ka Saare-Lääne piiskopkonnas sai võimule ordumeelne Winrich von Kniprode, Tartuski said võimule ordumeelsed jõud.

Rõivastustüli polnud siiski lõppenud, sest 1420. aastateks oli ordu tunduvalt nõrgenenud (Grünwaldi lahingus 1410. aastal oli Preisi orduharu tugevalt lüüa saanud) ja Saare-Lääne ning Tartu tema mõju alt vabanenud. Ka Riias ajasid nimeliselt ordusse kuuluvad piiskopid tegelikult iseseisvat poliitikat ja 1425. aastal loobus uus peapiiskop Henning Scharpenberg ordurüüst, kehtestades taas augustiinliku reegli. Ordu oli aga liialt nõrk, et piiskopi vastu sõtta minna ja pärast pikka vaenutsemist lepiti 1435. aastal, Valga konföderatsiooni loomisel, kujunenud olukorraga. See leppimine jäi siiski lühiajaliseks ja 1440. aastatel püüdis ordu taas peapiiskopkonda oma võimu alla saada. Eriti hakkas selles liinis töötama ordumeister Johann von Mengede. 1448. aastal saigi peapiiskopiks ordumeelne Silvester Stodewescher, kes taastas 1451. aastal ordureegli toomkapiitlis. 1452. aastal sõlmiti ordu ja peapiiskopi vahel ka Kirchholmi leping, millega Riia linn läks mõlema ühisvaldusse. Kuid jätkuvad tülid Riia pärast viisid peapiiskopi ja ordu taas vastuollu ning seda isegi hoolimata Silvesteri ametlikku ordussekuulumisest. 1478. aastal saavutas ordu Silvesteri üle aga otsustava võidu ning alates sellest ajast ei suutnud peapiiskop tegelikult ordule enam tõsist väljakutset esitada. Nõnda oli ka rõivastustüli lõppenud ordu võiduga, kõik järgnevad peapiiskopid kandsid kuni Vana-Liivimaa lõpuni ordurüüd.