Punane mets
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (September 2023) |
Punane mets (ukraina keeles Рудий ліс, ka Іржавий ліс, Червоний ліс; vene keeles Рыжий лес, ka Ржавый лес, Красный лес) on 10 km²[1] suurune metsaga kaetud maa-ala Tšornobõli tuumaelektrijaama katastroofi tagajärjel tekkinud radioaktiivse reostusega ohutsoonis Prõpjati lähedal Ukrainas.
1986. aasta aprillis võttis Punane mets vastu suurima osa tuumakiirgusest ja radioaktiivsest tolmust, muutis reaktori plahvatuse järel kõigest 30 minuti jooksul värvi ning on üks saastatumaid piirkondi maailmas.
Ülisuurest radioaktiivsusest punakas- ja ingveripruuniks muutunud männimets on saanud nime Punane mets.[2] Seoses reaktori avariiga neeldus ümbritsevasse keskkonda suur kiirgusdoos, mis põhjustas taimede kasvavaisse kudedesse kogunevate ensüümide ja radioaktiivsete osakeste vahelise interaktsiooni, intensiivse öise helendamise värvi vahetanud puude piirkonnas ning lõpuks punase metsa radioaktiivse lagunemise. Surnud mets tähendas kahekordset radioaktiivset reostumist ja märkimisväärset tulekahjuohtu. Lisaks halvendas surnud mets oluliselt radiatsioonilist olukorda tuumaelektrijaama viival maanteel ja selle läheduses. Seepärast rajati 1987. aastal surnud metsa ümber kaitsevall kõrgusega 2,5 m ja kogupikkusega umbes 3,5 km. Hiljem lükati surnud mets õnnetustagajärgede kõrvaldamise käigus buldooseritega kokku ja maeti jäätmete kalmistule 1,5–2 meetri sügavusele. Kokku maeti rohkem kui 4 miljonit kuupmeetrit radioaktiivseid materjale, mille tulemusena gammakiirgus vähenes 4–50 korda ning annuse võimsuseks jäi 180 mR/h (milliröntgenit tunnis).
Männiokkad püsivad võrsetel tavaliselt kolm aastat ja merelises kliimas kaks aastat. Tiheda võraga männile mõjuv tuule rõhumisjõud on suurem ja männid on tuulele suuremaks takistuseks kui näiteks kuused. Tõkestades sel viisil radioaktiivse tolmu levimist ümbruskonda, osutub männik tõhusaks looduslikuks filtriks. Mändide kasv on aeglasem kui lehtpuudel ja tuumaelektrijaama avarii tingimustes suurenes taimede kiirgustundlikkus arengutsükli erinevatel staadiumitel 1,5–3 korda tavalisest. Seetõttu võis alles 21. sajandi algusest alates märgata peamise kiirguskoormuse vastu võtnud metsades jälgi looduslikust taastumisest.
Kiirituskahjustuste järgi eristatavad tsoonid[1]
[muuda | muuda lähteteksti]- Täieliku kahjustusega tsoon on okaspuude täieliku hävimise ja lehtpuude osaliste kahjustustega 4500 hektari suurune maa-ala, kus arvestuslikud kiirguse neeldumisdoosid aastatel 1986–1987 olid 8000 – 10 000 raadi ehk 80–100 greid (1 rad = 0,01 Gy)[3], annuse võimsus oli 500 mR/h ja rohkemgi (radioaktiivsuse tase 600 röntgenit tunnis on inimesele surmav). Selles tsoonis olid mändide okkad telliskivivärvi ja Punane mets, olles kogunud sellisel hulgal radioaktiivset heidet, oli peaaegu täiesti "põlenud". Täieliku radioaktiivse saastumise tõttu tuli surnud puud maha matta. See tsoon on olnud metsa taastamise prioriteetsete meetmete rakendamise territoorium. 500 ha suurusel maa-alal on mets juba taastumas.
- Subletaalse ja peaaegu täieliku kahjustusega tsoon, kus koorealuste kahjustuste tõttu hukkus 25 kuni 40% puudest ja kiiritus tappis 1–2,5 m pikkuse järelkasvu. 90–95% puudest on tugevalt kahjustatud ning võrsed ja pungad surnud. Neeldumisdoos 1000–8000 raadi ehk 10–80 Gy, annuse võimsus 200–250 mR/h. Territooriumi pindala hõlmab 12 500 hektarit, sellest männimetsa on 3800 ha.
- Männimetsa keskmise kahjustusega tsoon. Selles tsoonis kannatasid peamiselt noored võrsed, okkad muutusid vaid paiguti kollaseks. Mändide kasvus esines väheseid morfoloogilisi kõrvalekaldeid ning taimede elujõulisus siiski säilis. Neeldumisdoosi suurus oli 400–500 raadi ehk 4–5 Gy ja annuse võimsus 50–200 mR/h. Kolmanda tsooni suurus on 43 300 ha, sellest männimetsa on 11 900 ha.
- Madala kahjustusega tsoon, kus mändide kasvuprotsessis esines vaid mõningaid kõrvalekaldeid ja silmaga nähtavaid kahjustusi ei avastatud. Kõik puud säilitasid normaalse kasvu ja okaste värvi. Keskkonda neeldunud kiirgusele vastav energiahulk ehk neeldumisdoos oli 50–120 raadi ehk 0,5–1,2 Gy, annuse võimsus 20 mR/h.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Punane mets. (ru: Рыжий Лес), Sergei Paskevitš. Punane mets Tšornobõli ohutsoonis. (vene keeles: Рыжий лес в Чернобыльской зоне отчуждения). (inglise, vene ja ukraina keeles).
- ↑ Tšernobõl: saastatud tsoonis laiutavad surm ja hirm, Eesti Päevaleht, Rein Sikk. 26. aprill 2006.
- ↑ Radioaktiivsus. Tuumafüüsika.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Asjatundjate sõnul oli tegemist suure koguse radioaktiivsusega, mis ületas 400 korda Hiroshima tuumapommi plahvatusel tekkinud radioaktiivsuse., Postimees, Inna-Katrin Hein. 26. aprill 2013.
- "Otse töölt Tšernobõli. Veega kiirgust maha pesema ja robotit asendama." Hendrik Kuusk.
- "Tšernobõlis töötanud arst Ants Koskaru: kohapeal oli kõigist ravimitest puudus." Einar Ellermaa.
- "Toomas Alatalu: Mihhail Gorbatšov uskus, et Tšernobõli plahvatus hävitas Nõukogude impeeriumi!" Vaatleja Toomas Alatalu.
- "Kui inimesed kadusid, võttis loodus üle." Hendrik Kuusk.
- "Kevadpäevad, mil kõik said käsu suu pidada". Tiit Made.
- "Ajakirjanikuna töötanud Heimar Lenk sai juba õnnetuse päeval teate valmis olla." Hendrik Kuusk., DELFI.
- Kümme müüti Tšernobõli tuumaelektrijaama katastroofist. (ru: Десять мифов вокруг аварии на Чернобыльской АЭС, RIA Novosti, Ökoloogia. Vestles Andrei Reznintšenko. 24.4.2009.