Puhu tuul ja tõuka paatiǃ

"Puhu tuul ja tõuka paatiǃ" (liivi keeles Pūgõ tūļ, läti keeles Pūt vējiņi) on iidne liivi pulmalaul, mis on folkloriseerunud ja mida peetakse läti rahvalauluks. Laul ilmus Väina liivlaste seas Vidzemes. Liivi poiss läks paadiga Kuramaale oma kallima juurde, soovides abielluda. Laul on tuntud ka Eestis.

Laulu "Puhu tuul" sõnad avaldas esimesena 1807. aastal Ruhja pastor Gustav von Bergmann. Laulu meloodia avaldas 1872. aastal Jānis Cimze. Tänapäeval on tuntuim Andrejs Jurjānsi laulu seade aastast 1884 neljahäälsele a capella segakoorile. Populaarseks sai see viiendal Läti üldlaulupeol 20. juunil 1910, kui ühendsegakoor helilooja enda juhatusel esitas selle laulu esmaettekande. "Puhu tuult" lauldi enam-vähem kõigil laulupidudel nii Lätis kui ka paguluses, olles sõjajärgses okupeeritud Lätis kui mitteametlik Läti hümn.

1989. aastal komponeeris välisläti helilooja Kanadas Imants Ramiņš Vancouveri kammerkoori dirigendi tellimusel uue seade laulule. Imants Ramiņši mälestuste järgi "kui Kanada koor Riias seda laulma hakkas, tõusis publik püsti, kuid koorilauljad olid üllatunud, mõistmata, miks.

Laulu "Puhu tuul ja tõuka paatiǃ" sõnad on eesti keelde tõlkinud Mart Pukits.

Laulu tekst

liivi keeles	läti keeles	eesti keeles
Pūgõ, tūļ, ja ajā laijõ, Ajā mīnda Kurāmōl! Kurmōnikād minnõn tȭitist Eņtš tidārõd jovājist. Tȭitõs Tȭitist, bet ist āndat, Kītist mīnda jūojizõks, Kītist mīnda sūr jūojizõks, Ibīz ailijizõks ka. Kīngan rō ma jarā jūond um, Kīngan ibīz ailõn mōz? Īž eņtš rōdõ jūob ma krūogõs, Īž eņtš ibīst ailõb ma. Pōlaks, pallõs, krūogõnikā, Tūo sa vȯltõ vȭlga pǟl! Tulāb sigž ja kazāb vȯddõrz, Ma sin gūodig aizmaksāb. Tulāb sigž, ma võtāb nāista, Kutsūb sīnda kōznigiz, Jūom kuolm päuvõ kōznigidi, Panūksnikād daņtšõgõd.	Pūt, vējiņi, dzen laiviņu, Aizdzen mani Kurzemē. Kurzemniece man solīja Sav' meitiņu malējiņ'. Solīt sola, bet nedeva, Teic man lielu dzērājiņ', Teic man lielu dzērājiņu, Kumeliņa skrējējiņ'. Kuru krogu es izdzēru, Kam noskrēju kumeliņ'? Pats par savu naudu dzēru, Pats skrēj' savu kumeliņ'. Pats paņēmu līgaviņu, Tēvam, mātei nezinot. Pūt, vējiņi, nostājiesi, Ļauj ievāmi noziedēt, Jājat, tautas, pagaidati, Ļaujat pūru pielocīt. Pūt, vējiņi, dzen laiviņu, Aizdzen mani Kurzemē.	Puhu tuul ja tõuka paati, Aja Kuramaale mind! Kura ema oma tütre Lubas kodukanaks mull’! Lubas küll, ei annud aga, Nimetas mind joomariks! Nimetas, et purjus pääga Varsa sõitnud vaeseks ma. Kus ma joonud kõrtsi kuivaks? Varsa vaevand millise? Oma raha eest ma joonud, Sõitnud oma varsaga. Puhu tuul ja tõuka paati, Aja Kuramaale mind! Kura ema oma tütre Lubas kodukanaks mull’!