Psychosemantics: The Problem of Meaning in the Philosophy of Mind

"Psychosemantics: The Problem of Meaning in the Philosophy of Mind" ("Psühhosemantika: tähenduse probleem vaimufilosoofias") on Jerry Fodori filosoofiaraamat. Selle andis 1987 välja MIT Press.

Raamat on pühendatud Ned Blockile ja Georges Reyle.

Kokkuvõte

1 Sissejuhatus: hoiakute püsivus

Tervemõistuslik uskumuste ja soovide psühholoogia on sattunud suure filosoofilise surve alla ning võib kahelda, kas teda saab päästa. Kas aga ta on väärt päästmist?

1. Kui tihti ta töötab

Tervemõistusliku psühholoogia rakendused vahendavad meie omavahelisi suhteid, ja kui selle ennustused ei täitu, siis suhted ebaõnnestuvad. Sellest sünnib segadus, mis äratab tähelepanu. Ennustuste täitumine on aga tavaline ja märkamatu. Teooria töötab erakordselt hästi.

Mõnikord öeldakse, et tervemõistuslikul psühholoogial on nii palju ceteris paribus-klausleid, et üldistusi ei saagi sõnastada. Kui üldistused on tühjad, kuidas siis on võimalik, et sel teoorial on nii hea ennustusjõud? Fodor arvab, et sama lugu on eksplitsiitsete ennustustega kõigis eriteadustes, kõigis empiirilistes seletusskeemides peale fundamentaalse füüsika. See lugu aitab seletada, miks meil üldse on peale fundamentaalse füüsika veel eriteadused (Jerry Fodor. Special Sciences. – Synthese, 1974, 28; raamat Representations) ning kuidas idealiseerimine töötab. Ceteris paribus tähendab umbes lisamist "mis tahes nomoloogiliselt võimalikus maailmas, kus selle eriteaduse idealisatsioonid töötavad.

Võib-olla analoogia tervemõistusliku psühholoogia ja eriteaduste vahel on pealiskaudne. Donald Davidson on väitnud, et erinevalt nendest üldistustest, millel põhinevad tervemõistuslikud seletused uskumuste ja soovide kaudu, on reaalse teaduse üldistused "täiustatavad": ceteris paribus-klauslitest on võimalik lahti saada, loetledes tingimused, millel üldistused peavad kehtima. Aga sel juhul on ainus reaalne teadus füüsika. Ceteris paribus-klauslid väljuvad eriteaduse raamest. Öelda saab ainult seda, et idealisatsioonid ei tööta. Sama lugu on ka tervemõistuslikus psühholoogias: kui keegi jätab tegemata selle, mida ta kavatses, siis peab olema midagi juhtunud.

Eriteaduse üldistuste erandid on tavaliselt selle teaduse seisukohast seletamatud, sellepärast ta ongi eriteadus. Mõni teine teadus võib neid seletada. Sama lugu on ka tervemõistusliku psühholoogiaga.

Kui maailma üldse saab kirjeldada põhjuslikult suletud süsteemina, siis ainult meie kõige fundamentaalsema teaduse sõnavara abil.

Tervemõistusliku psühholoogia ennustuslik adekvaatsus on väljaspool mõistlikku kahtlust.

2. Teooria sügavus

Psühholoogilise seletuse tüüpiline viis ei ole banaalsuste alla subsumeerimine. Kui need seletused eksplitseerida, selgub sageli, et neil on reaalses teaduses kasutatavale seletusele iseloomulik deduktiivne struktuur. Teooria alusüldistused sõnastatakse mittevaadeldavate objektide kaudu; ennustusteni ei jõuta mitte ühekordse subsumeerimise teel, vaid pika arutluse kaudu, mis arvestab seaduste koostoimet ja asjaolusid.

Kõige võimsamad etioloogilised üldistused käivad mittevaadeldavate põhjuste kohta. See näitab teooria sügavust. Implitsiitne tervemõistuslik meteoroloogia ei ole selle kriteeriumi järgi sügav. (Ja ta ka ei tööta kuigi hästi.) Tervemõistuslik psühholoogia aga on sügav: ta eeldab pikki vaadeldamatute vaimusündmuste põhjuslikke ahelaid. Me oleme sündinud mentalistid ja realistid, kuniks halb filosoofia tervet mõistust välja ei tõrju.

3. Selle hädavajalikkus

Meil ei ole tervemõistusliku psühholoogilise seletuse sõnavarale praktikas alternatiivi. Kui me tahame subsumeerida oma käitumist ja selle põhjusi kontrafaktuaalselt toetavate üldistuste alla, siis me ei saa neid teisiti kirjeldada.

Ilma tervemõistusliku psühholoogiata ei saa isegi nimetada lausungeid sõnade vormideks ega käitumist tegude liikidena. Sõna on psühholoogiline kategooria.

Meil ei ole sõnavara sündmuste tüüpide jaoks, mis rahuldavad järgmisi tingimusi:

Minu lausumine "neljapäeval olen kohal" on T_i-tüüpi sündmus.
Minu saabumine neljapäeval on T_j-tüüpi sündmus.
"T_j-tüüpi sündmused järgnevad T_i-tüüpi sündmustele" on üldjoonteski tõene ja kontrafaktuaalselt toetav.
Kategooriad T_i ja T_j ei ole taandumatult psühholoogilised.

Ainsad teadaolevad taksonoomiad, mis rahuldavad esimest kolme tingimust, tunnistavad selliseid sündmuste tüüpe nagu teatud sõnade vormi lausumine või ütlemine, et... ja teatud teo sooritamine.

Psühholoogid ja filosoofid on unistanud alternatiivsest mõistestikust, milles käitumise tüüpide inventari asendaks liigutuste tüüpide inventar. Psühholoogia kontrafaktuaalselt toetavad üldistused ilmutaksid siis liigutuste sõltuvust keskkondlikest ja orgaanilistest muutujatest. Aga sellised üldistused ei ole võimalikud, sest käitumine koosneb tegudest, aga tegude ja liigutuste vahel pole kindlat vastavust. Ometi peab üldise arvamuse kohaselt see raskus olema põhimõtteliselt kuidagi ületatav. Võib-olla me saame need üldistused siis, kui füüsika on valmis, sest kõik liigutused alluvad füüsika seadustele. Ent see on eksitav, sest valmis füüsika üldistused käiksid organismi liigutuste kui liikumiste, mitte kui liigutuste kohta. Füüsika seadusi liigutuste kohta ei ole (erandiks on võib-olla ainult pisut klassikaliste reflekside psühholoogiat) ning pole ka metafüüsilist põhjust neid oodata. (Võib-olla on seadusi, mis seovad ajuseisundeid liigutustega, aga võib-olla ka mitte, sest üldistused peaksid olema seotud tegudega, mitte liigutustega.)

Isegi kui ilma tervemõistusliku psühholoogiata saaks põhimõtteliselt läbi, ei tähenda see, et me peaksime sellest loobuma. Oluline on see, et faktiliselt me ei saa ilma selleta läbi. Nii et vast oleks parem propositsioonilised hoiakud alles jätta. Sel juhul tuleb näidata, kuidas (või vähemalt et) on võimalik respektaabel teadus, mille ontoloogia eksplitsiitselt tunnistab seisundeid, millel on seda laadi omadused, nagu terve mõistus omistab hoiakutele. Sellest ongi järgmistes peatükkides juttu, kohe allpool aga sellest, millised omadused terve mõistus hoiakutele siis omistab.

Hoiakute olemus

Kuidas aru saada, kas mingi psühholoogia on uskumuste ja soovide psühholoogia? Kust me teame, kas mingi teooria ontoloogia tunnistab propositsioonilisi hoiakuid? Siin tekib üldine küsimus, kuidas eristada elimineerimist reduktsioonist ja rekonstruktsioonist.

Fodori ettepanek on stipuleerida, et psühholoogia on hoiakute suhtes tervemõistuslik (neid toetav) parajasti juhul, kui ta postuleerib seisundeid või muid entiteete, mis rahuldavad järgmisi tingimusi:

(i) Nad on semantiliselt hinnatavad.
(ii) Neil on põhjuslik jõud.
(iii) Tervemõistusliku uskumuste ja soovide psühholoogia implitsiitsed üldistused peavad nende puhul enam-vähem paika.

Fodor eeldab tegelikult, et need ongi hoiakute olemuslikud omadused.

(i) Semantiline hindamine

Uskumused on seda sorti asjad, mis on tõesed või väärad; soovid on seda sorti asjad, mis võivad täituda või mitte; eelaimused on seda sorti asjad, mis võivad osutuda õigeks või valeks. Fodor eeldab, et uskumuse teeb tõeseks või vääraks miski, mis on seotud tema suhtega mittepsühholoogilise maailmaga (mitte teiste uskumustega, kui just pole tegu uskumusega uskumuste kohta). Nii et kui öeldakse, et uskumus on tõene, siis hinnatakse teda suhte kaudu maailmaga. Sellist hindamist nimetab Fodor semantiliseks hindamiseks. Analoogne lugu on soovide, eelaimduste ja teiste hoiakutega.

On mõistatus, et uskumused, soovid jne on semantiliselt hinnatavad. Kui eeldada, et on olemas propositsioonid, siis ka need on semantiliselt hinnatavad, need aga ongi selleks, et uskumused ja soovid käiksid millegi kohta. Osutub, et filosoofilised raskused uskumuste ja soovidega tulevadki sellest omadusest.

Psühholoogilise seisundi semantilise hinnatavuse mõistega on tihedalt seotud selle sisu mõiste. Kui on teada, mis on uskumuse sisu, siis on teada, mis maailma juures määrab uskumuse semantilise hindamise. Sisu omamine on propositsioonilisel hoiakul olemuslik. Kanooniline viis hoiakule osutamiseks on öelda a) mis liiki hoiak see on ja b) mis on selle hoiaku sisu.

(ii) Põhjuslik jõud

Tervemõistuslik psühholoogiline seletamine eeldab vähemalt kolme sorti vaimset põhjustamist: käitumise põhjustamist vaimuseisundite poolt; vaimuseisundite põhjustamist keskkonnasündmuste poolt (proksimaalne stimulatsioon); vaimuseisundite põhjustamist teiste vaimuseisundite poolt. Muu hulgas tunnistab terve mõistus eeldatavalt põhjuslikke mõtteahelaid, mis sageli lõpevad uskumuse kinnistumisega.

Iga psühholoogia, mis on vaimuseisundite suhtes realistlik, tunnistab ka nende põhjuslikku jõudu. (Biheiviorismi põhitees oli vaimuseisundite etioloogilise kaasatuse eitamine. See oli loogilisele biheiviorismile ja eliminatiivmaterialismile ühine. Vt: Jerry Fodor. Something on the State of Art. – Representations.) Funktsionalistid leiavad koguni, et vaimuseisundi põhjuslik jõud määrabki selle identsuse. Kui see on tõsi ning kui on ka tõsi, et propositsioonilisele hoiakule on selle sisu olemuslik, siis vaimuseisundi põhjuslik jõud määrab kuidagi selle sisu. Aga Fodor ei usu seda.

Tervemõistuslikule soovide ja uskumuste psühholoogiale on iseloomulik, et ta omistab sisu ja põhjusliku jõu neilesamadele vaimsetele asjadele, mida ta peab semantiliselt hinnatavateks. (Mõne filosoofi järgi tuleb siin kindlasti eristada objekti ja seisundit (või sündmust): põhjuslik jõud on vaimuseisundite tüüpide eksemplaridel, aga semantiline väärtus on propositsioonidel.)

Veel enam, propositsiooniliste hoiakute vahelistel põhjuslikel seostel õnnestub kuidagi arvestada nende sisusuhteid. Uskumuste ja soovide psühholoogia seletused kasutavad seda sageli. Kui üks propositsioon toob kaasa teise, siis kasutatakse põhjuslikku üldistust, mille järgi esimese propositsiooni uskumine põhjustab teise propositsiooni uskumist.

See parallelism põhjuslike jõudude ja sisude vahel toob kaasa ühe hämmastavama tõsiasja tunnetava vaimu kohta, nii nagu tervemõistuslik uskumuste ja soovide psühholoogia seda mõistab: sagedase sarnasuse mõttekäikude ja arutluste vahel. Mõtted, mis kinnistavad uskumuse, et P, annavad sageli mõistlikud põhjendid uskumiseks, et P. Kui see nii poleks, siis poleks mõtlemisest suurt kasu.

Mis laadi sisusuhted säilivad üldistustes, mis subsumeerivad uskumuste ja soovide põhjuslikkuse tüüpilisi juhtumeid? kuidas saab vaim olla nii konstrueeritud, et niisugused üldistused vaimu kohta paika peavad? Mis laadi mehhanismil võiks olla seisundid, mis on seotud nii semantiliselt kui ka põhjuslikult, kusjuures põhjuslikud seosed arvestavad semantilisi? Niisuguste küsimuste lahendamatuse tõttu peavadki paljud filosoofid tervemõistuslikku psühholoogiat lootusetuks. Aga teiselt poolt: kui parallelism sisusuhete ja põhjuslike suhete vahel on sügav tõsiasi tunnetava vaimu kohta, siis kui ei saa säilitada sisu mõistet, ei seleta meie psühholoogia üht sügavat tõsiasja.

(iii) Üldistused säilivad

Seni on öeldud: eksplitsiitne psühholoogia, mis õigustab tervemõistuslikke seletusi uskumuste ja soovide kaudu, peab lubama põhjuslikult tegusatele vaimuseisunditele sisu omistamist ja peab tunnistama käitumuslikke seletusi, milles katvad üldistused osutavad nende vaimuseisundite sisudele, mida nad subsumeerivad, või kvantifitseerivad üle nende sisude. Fodor lisab nüüd, et üldistused, mida õigustav teooria tunnistab, ei tohi olla terve mõistuse seisukohast hullumeelsed. Kui tervemõistuslik teooria ei osutu vähemalt ligikaudselt tõeseks, siis õigustamist ei toimu.