Psychologism and Behaviourism
"Psychologism and Behaviourism" on Ned Blocki artikkel, milles ta kritiseerib Turingi testi kui testi arukuse tuvastamiseks, kasutades Blockheadi argumenti.
Artikkel ilmus 1981 ajakirjas The Philosophical Review (kd LXXXX, nr 1,lk 5–43).
Kokkuvõte
[muuda | muuda lähteteksti]Psühhologismi definitsioon
[muuda | muuda lähteteksti]Olgu psühhologism vaade, mille kohaselt see, kas mingi käitumine on arukas (arukas), sõltub seda esilekutsuva sise-infotöötluse iseloomust. Sellest järeldub, et kaks süsteemi, milles stiimuleid ja reaktsioone vahendav infotöötlus on sel moel erinev, et üks neist on täiesti arukas ja teine täiesti ilma aruta, võivad olla oma tegeliku ja võimaliku käitumise, käitumisdispositsioonide ning -võimete ja kontrafaktuaalsete käitumisomaduste poolest täiesti ühesugused.
Põhiväited
[muuda | muuda lähteteksti]Esiteks, psühhologism on tõene ning intelligentsuse biheivioristlik loomulik analüüs, mis on sellega vastuolus, on väär.
Teiseks, tavalised argumendid intelligentsuse loomuliku biheivioristliku analüüsi vastu ei suuda seda kummutada ega näidata psühhologismi tõesust.
Psühhologismi suhe biheiviorismiga
[muuda | muuda lähteteksti]Psühhologism on biheiviorismiga täielikus vastuolus. Näiteks Gilbert Ryle'i järgi ("The Concept of Mind") on küsimuses, kas kellegi käitumine on intelligentne, otsustavad võimed, oskused, harjumused ja kalduvused.
Psühhologism ei ole inimšovinism
[muuda | muuda lähteteksti]Paljud filosoofid heidavad psühhologismi kõrvale sellepärast, et psühhologismist tundub järelduvat, et teistmoodi konstrueeritud infotöötlusega olendid ei ole intelligentsed, isegi kui nende keeleline käitumine on samasugune kui inimesel. Üks artikli eesmärke on näidata, et psühhologismist ei tulene niisugust järeldust.
Psühhologismiga funktsionalismi vastu
[muuda | muuda lähteteksti]Kui psühhologism on tõene, siis ei saa funktsionalismi kaitseks esitada argumenti, et inimesetaoline olend, kellel on samasuguste kausaalsete rollidega seesmised funktsionaalsed olekud nagu inimestel, kuid need on homunkuluste poolt kavandatud inimkäitumise simuleerimiseks, on arukad.
Turingi test
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Turingi test
Üks viis Turingi testi tõlgendada on "operatsionaalselt" defineerida arukus nii: kui süsteemile tehakse Turingi test, on ta arukas siis ja ainult siis, kui ta selle edukalt läbib. Sel juhul peetakse Turingi testi eksimatuks: kui seade on Turingi testi läbinud, on mõttetu küsida, kas ta on ka tegelikult arukas; ja kui ta seda millegipärast ei läbinud, on mõttetu küsida, kas ta ehk siiski on arukas.
Selle raskuse vältimiseks võib defineerida arukuse käitumusliku "biheivioralistlikult" dispositsioonina läbida Turingi test, kui see tehakse. Üks raskustest, mis ikkagi tekib, on lootmine inimesest kohtuniku eristusvõimele, mis võib olla liiga hea (tunneb tegelikult arukad masinad ära masinatena näiteks masinliku mõttestiili järgi).
Selle raskuse vältimiseks võib lasta kohtunikult küsida, kas üks või mõlemad vastajad on vähemalt sama arukad (intelligentsed) kui keskmine inimene. See toob kaasa tsirkulaarsuse, sest arukuse üle otsustatakse kohtuniku arusaama järgi intelligentsusest. Peale selle tekib sama probleem uuesti, sest masinlikku mõttestiili võidakse pidada ebaintelligentseks.
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |