Mine sisu juurde

Primo Levi

Allikas: Vikipeedia

Primo Michele Levi (31. juuli 1919 – 11. aprill 1987) oli Itaalia juudi päritolu keemik ja kirjanik.

Tema tuntumad teosed on “Kas see on inimene” (1947) ja “Perioodilisustabel” (1975), mille Royal Institution of Great Britain nimetas parimaks teadust käsitlevaks raamatuks läbi aegade.[1]

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]
Primo Levi

Levi sündis Torinos keskklassi juutide peres.[2] Suurema osa elust veetis Levi samas hoones – vanemate korteris.[3] Ta oli väga lähedane oma noorema õe Anna Mariaga.[4]Levi isa oli innukas lugeja ning pärandas selle harjumuse ka pojale.[5] Levi pere sulandus hästi Itaalia katoliiklikku ühiskonda ning nad polnud eriti usklikud. Judaismi roll seisnes nende jaoks põhiliselt sugulassidemete hoidmises.[6]

Levi pere reageeris juutide tagakiusamisele Itaalias endasse tõmbumisega ega näidanud oma vastumeelsust valitsevale režiimile avalikult välja. Nagu paljud teisedki juudid kuulus ka Levi lapsena fašistlike noorte organisatsiooni ning ta isa oli 1920. aastatel fašistlikku partei liige.[7] Valdava osa tema lapsepõlvest kestnud Mussolini režiim tegi ta varakult oma päritolust valusalt teadlikuks. Teise maailmasõja ajal oli Levil oma päritolu tõttu kaks valikut: enese peitmine ning sõja lõpu ootamine või vastupanuliikumises osalemine. 1943. aastal liitus Levi partisanide organisatsiooniga Partito D’Azione.[8] Sama aasta detsembris vangistas fašistlik miilits Levi ja ta tunnistas läbikuulamise käigus, et ta on juut.[9] 1944. aastal jõudis ta Auschwitzi, kuhu ta jäi laagri vabastamiseni 1945. aasta jaanuaris. [4] Tema ellujäämisele aitas kaasa Auschwitzis töötav itaallasest müürsepp Lorenzo Perrone, kes andis kuue kuu jooksul oma ettenähtud toiduportsjonist poole Levile. Lorenzo panust oma ellujäämisse kirjeldab Levi järgmiselt:

“Aga Lorenzo oli inimene; tema inimlikkus oli puhas ja rikkumata, ta ei olnud pärit sellest eitamise maailmast. Tänu Lorenzole õnnestus mul meeles pidada, et ka mina olin inimene.”[10]

1944. aasta novembris viidi Levi tavasunnitöölt üle keemialaborisse, mis tootis sünteetilist kummi. Karmist välitööst pääsemine ja laborist varastatud materjalide vahetamine toidu vastu olid ühed peamised tegurid, mis võimaldasid tal Auschwitzis ellu jääda.[11]

Lühikest aega enne laagri vabastamist jäi Levi sarlakitesse ja oli sakslaste taandumise ajal laagri haiglas. Kõik terved vangid hukati või sunniti saksa vägedega lahkuma. Enamus vange ei elanud seda teekonda üle ning suri külma kätte.[12] Auschwitzi jäänud haiged vangid pidid rüüstatud laagris 10 päeva elus püsima, mistõttu nõukogude vägede saabudes olid elus vaid vähesed.[13] Kuigi Auschwitz vabastati jaanuaris, jõudis Levi oma kodulinna Torinosse alles 1945. aasta oktoobris.[14]

Kogu oma ülejäänud elu elas ja töötas Levi Torinos. 1947. aastal abiellus ta Lucia Morpurgoga, kes oli ta kaaslaseks elu lõpuni.[15] Lorenzo Perronel oli raskusi sõjajärgse traumaga toimetulekul ning ta pöördus alkoholismi rüppe. Vaatamata Levi katsetele teda aidata suri Perrone 1952. aastal. Levi tütar Lisa Lorenza ja poeg Renzo said oma nimed Perrone järgi.[16]

Keemia

[muuda | muuda lähteteksti]

Levi nimetas end tavaliselt keemikuks, mitte kirjanikuks.[3]

Vaatamata rassiseadustele lõpetas ta kiitustega 1941. aastal Torino ülikooli doktorantuuri keemia erialal. Tema lõputunnistusel oli märge juudi päritolust.[5]

Pärast ülikooli lõpetamist asus Levi tööle San Vittore lähistele asbestikaevandusse, kus ta ülesandeks oli kaevandusjäätmetest niklit eraldada.[17]Kaevandusest lahkumise järel kolis Levi Milanosse, kus sai ülikooliaegse tuttava kaudu tööle Šveitsi firmasse. Ta tööülesandeks oli eraldada taimsest massist diabeedivastaseid toimeaineid.[18] Levi kokkupuude tööalase diskriminatsiooniga oli minimaalne tööandjate ükskõikse suhtumise tõttu. Need kaks töökohta pakkusid talle teise maailmasõja ajal pelgupaika ühiskonnas toimuva eest.[5]

Pärast Auschwitzist tagasipöördumist töötas Levi 30 aastat keemiavabrikus, mis valmistas lakke.[3]1975. aastal ilmunud “Perioodilisustabel” tõi Levile tunnustust kirjanikuna tema kodumaal Itaalias ning 1977. aastal lahkus ta vabrikumänedžeri ametist, et keskenduda kirjatööle.[19]

Surm

[muuda | muuda lähteteksti]

11. aprillil 1987 kuulis Levi kortermaja hoidja mõni hetk pärast talle posti toomist, kuidas Levi teise korruse trepimademelt alla kukkus. Tema surma täpsed asjaolud pole teada, kuid arvatavasti oli tegemist enesetapuga. Tema lähedaste sõprade jaoks ei olnud tegemist üllatusega, sest Levi oli kogu oma elu võidelnud depressiooniga.[20]

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Suur osa Levi loomingust on biograafiline. Ta on kirjutanud kaks memuaariraamatut, ühe romaani, lühijutte, esseesid ja luuletusi. Siiski saab lugeja pigem osa Levi ümbritsenud maailmast kui tema enda siseelust.[3] Levi stiil kirjanikuna on vaatlev, arutlev ning annab aimu autori laialdastest teadmistest kirjandusest, filosoofiast ja teadusest.[21]

1947. aastal ilmus Levi esikteos “Kas see on inimene” (“Se questo e un uomo”), mis räägib tema läbielamistest surmalaagris. Levil oli selle avaldamisega raskusi ja selle esmatrükk ei pälvinud erilist tähelepanu. “Kui see on inimeses” keskendub ta Auschwitzi igapäeva elu faktilistele tõsiasjadele ning jätab kõrvale oma emotsioonid. Seda kiretult detailset aruannet vangide elust ja suhetest valvuritega peetakse üheks silmapaistvamaks holokausti käsitlevaks teoseks.[3]

Eesti keelde tõlkimata “Perioodilisustabel” on lühijuttude kogumik, millest iga jutt kannab ühe keemilise elemendi nimetust ning kirjeldab Levi isiklikku kokkupuudet sellega.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ James Randerson (21.10.2006). "Levi's memoir beats Darwin to win science book title". The Guardian. Vaadatud 14.11.2017.
  2. ↑ Ian Thompson (2014). Primo Levi: A Life. Henry Holt and Company. Lk 33. ISBN 9781466866065.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Carole Angier (09.03.2002). "The secret life of Primo Levi". The Guardian. Vaadatud 28.11.2017.
  4. ↑ 4,0 4,1 Ian Thompson (2014). Primo Levi: A Life. Henry Holt and Company. Lk 34. ISBN 9781466866065.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 Primo Levo (1984). The Periodic Table. New York: Schocken Books. Lk 64.
  6. ↑ Ian Thompson (2014). Primo Levi: A Life. Henry Holt and Company. Lk 47–49. ISBN 9781466866065.
  7. ↑ Ian Thompson (2014). Primo Levi: A Life. Henry Holt and Company. Lk 40–41. ISBN 9781466866065.
  8. ↑ Ian Thompson (2014). Primo Levi: A Life. Henry Holt and Company. Lk 141. ISBN 9781466866065.
  9. ↑ Primo Levi (2004). Kas see on inimene. Hingetõmbeaeg. Tallinn: Vagabund. Lk 9.
  10. ↑ Primo Levi (2004). Kas see on inimene. Hingetõmbeaeg. Tallinn: Vagabund. Lk 103.
  11. ↑ Primo Levi (1984). The Periodic Table. New York: Schocken Books. Lk 142–150.
  12. ↑ Ian Thompson (2014). Primo Levi: A Life. Henry Holt and Company. Lk 214. ISBN 9781466866065.
  13. ↑ Ian Thompson (2014). Primo Levi: A Life. Henry Holt and Company. Lk 221. ISBN 9781466866065.
  14. ↑ Primo Levi (2004). Kas see on inimene. Hingetõmbeaeg. Tallinn: Vagabund. Lk 299.
  15. ↑ Ian Thompson (2014). Primo Levi: A Life. Henry Holt and Company. Lk 283. ISBN 9781466866065.
  16. ↑ Ian Thompson (2014). Primo Levi: A Life. Henry Holt and Company. Lk 292- 296.
  17. ↑ Ian Thompson (2014). Primo Levi: A Life. Henry Holt and Company. Lk 129. ISBN 9781466866065.
  18. ↑ Primo Levi (1984). The Periodic Table. New York: Schocken Books. Lk 114, 120.
  19. ↑ Ian Thompson (2014). Primo Levi: A Life. Henry Holt and Company. Lk 404. ISBN 9781466866065.
  20. ↑ Diego Gambetta (aprill/mai 2004). "Diego Gambetta: Primo Levi's last moments". Boston Review. Vaadatud 28.11.2017. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)
  21. ↑ Tony Morrison (05.09.2015). "Tony Morrison on Primo Levi's defiant humanism". The Guardian. Vaadatud 28.11.2017.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Primo_Levi&oldid=6489100"