Presidendiloss (Helsingi)

Presidendiloss, Pohjoisesplanadi 1 – Mariankatu 2. 2007

Presidendiloss on Soome Vabariigi presidendi residents Helsingis Kruununhaka linnaosas Kauppatori servas. Igal aastal 6. detsembril leiab presidendilossis aset pidulik iseseisvuspäeva vastuvõtt, mis on suurim sündmus lossis kogu aasta jooksul.

Ajalugu

1814. aastal projekteeris arhitekt Pehr Granstedt ampiirstiilis elamu Heidenstrauchide perekonnale. Kolmekorruselise hoone alakorrus oli mõeldud poeruumideks, teise korruse ruumid olid kavandatud perekonna tarbeks ja kolmanda korruse ruumid olid jagatud väikesteks üüripindadeks. Kaubandusnõunik J. H. Heidenstrauch oli 19. sajandi alguses Helsingi rikkaim mees. Heidenstrauchide perekond jõudis elada uhkes hoones vaid 17 aastat; 1837. aastal ostis Soome senat maja ära Venemaa keisri Soome paleeks. Ostu-müügitehingule eelnes aastaid kestnud planeerimisarutelu, mille jooksul arutati Venemaa keisri palee ehitamist Helsingis ühte või teise kohta, kaasa arvatud Tähetornimäele (Tähtitornimäki) või Katajanokka mäele. Berliinist Soome kutsutud ja Helsingi ehituskomiteed juhtima määratud arhitekt Carl Ludvig Engel oleks soovinud ehitada keisrile uue palee Esplanaadi pargi ühte või teise serva Kauppatorist lääne pool või siis Katajanokkale. Kuid Venemaa keiser Nikolai I ei võtnud Engeli soovitusi arvesse ning andis korralduse Heidenstrauchi suursugune maja riigi tarbeks ära osta. Hoonet muudeti ja laiendati märgatavalt Engeli plaanide kohaselt 1843. aastal ning selle ametlik nimetus oli seejärel "keisripalee Helsingis" ("keisarillinen palatsi Helsingissä"). Palee alumisele korrusele seati sisse köögiruumid ja teenijaskonna eluruumid. Teisel korrusel ehk peakorrusel olid keisrinna vastuvõturuumid, mõned keisriperekonna magamistoad ning kolmanda korruse kõrguseni ulatuvate lagedega suur ja väike söögisaal ning tantsusaal. Palee kolmanda korruse magamistoad ja tööruumid nähti ette keisrile ja tema lähisaatjaskonnale ning seal oli ka käik väiksesse vaatetorni ja salakeerdtrepp keisrinna magamistuppa.

19. sajandi lõpul plaaniti korduvalt hoone laiendamist, kuid alles 1907. aastal ehitati arhitekt Johan Jacob Ahrenbergi projektide järgi suurem riigisaal koos ooteruumidega. Esimese maailmasõja ajal toimis palee sõjaväehaiglana, kuhu sai majutada kuni 200 rindel haavata saanud sõdurit. Venemaa revolutsiooni aegu oli see kasutusel Venemaa soldatite ja tööliste nõukogu peakorterina. Soome kodusõja ajal 1918. aastal oli hoones algul sakslaste ja hiljem soomlaste staap. Kodusõja järel plaaniti võtta hoone kasutusele Soome kuninga lossina ning just sel ajal hakatigi hoonest rääkima kui lossist. See jõuti isegi osaliselt möbleerida, kuid Soome vabariigiks kuulutamise järel pandi juba tellitud ja ostetud mööbliesemed Stockmanni kaubamajas müüki.

Eesti Vabadussõja ajal 1918–1919 asus lossi ruumides Eesti Abistamise Peatoimkonna kantselei.

Aastatel 1919–1921 paiknes hoone kolmandal korrusel Soome välisministeerium. Presidendilossiks korrastati hoone 1921. aastal. Ruumide jaotuses tehti mitmeid muudatusi: õigeusu kiriku saal lossi teisel korrusel muudeti ja seati ümber raamatukoguks. Kirikuesemed anti üle Soome rahvusmuuseumi kogudesse.

Presidendi ametikorter asus algselt presidendilossis ning seal elasid oma ametiaegadel presidendid Kaarlo Juho Ståhlberg, Lauri Kristian Relander, Pehr Evind Svinhufvud, Kyösti Kallio, Risto Ryti ja Juho Kusti Paasikivi oma peredega. 1940. aastal kingiti presidendi ametikorteriks Tamminiemi villa ning seal elas president Carl Gustaf Emil Mannerheim. Tema järel presidendiametisse valitud Paasikivi eelistas elada Helsingi presidendilossis. Paasikivi ametijärglane presidenditoolil Urho Kekkonen asus 1956. aastal elama Tamminiemisse, kus ta elas kuni oma surmani 1986. aastal ja kus 1987. aastal avati Urho Kekkose muuseum. Mauno Koivisto elas presidendilossis seni, kuni 1993. aastal sai valmis uus presidendi ametikorter Mäntyniemis. Sealses residentsis on elanud kõik hilisemad presidendid – Martti Ahtisaari, Tarja Halonen ja Sauli Niinistö. President võib siiski ise otsustada, millises esindushoones ta elada soovib.

Presidendilossi ruumid ja sisustus

Presidendiloss, 2007.

Kolmekorruselises presidendilossis on ligikaudu sada erineva suurusega ruumi. Esimesel korrusel on teenindava personali tööruumid, köögid ja saun. Teisel korrusel on presidendi esindusruumid. Kolmandal korrusel on presidendi eraruumid.

II korruse esindusruumid

Riigisaal

Riigisaal on lossi suurim ruum ning siin viiakse iseseisvuspäeval läbi presidendi vastuvõtu kätlemistseremoonia; siin võetakse vastu diplomaadikorpuse esindajaid ning antakse pidulikud õhtusöögid Soomes ametivisiidil viibivate riigimeeste auks. Enne 1918. aastat kasutati saali Venemaa keisri troonisaalina. Ruum ehitati ümber 1907. aastal, mil eduskunna uuendamise järel tekkis vajadus suuremate ruumide järele riiklike tseremooniate läbiviimisel. Saali ümberehitamisel oli eeskujuks Peterburi Talvepalee Püha Georgi saal. Riigisaali ja sellega külgneva aatriumi projekteeris arhitekt Ahrenberg.

Söögisaal

Söögisaal on suhteliselt suur ruum. Iseseisvuspäeva vastuvõtul pakutavad söögid ja joogid serveeritakse pidulistele selles ruumis. Söögisaali laemaalide autor on Alexander Engel.

Peeglisaal

Peeglisaal on ruum, kus ametist lahkuv valitsus annab üle oma lahkumiskirjad ja kus uus valitsus nimetatakse ametisse. Algselt oli see kasutusel tantsusaalina, mida varasemal ajal enne uue riigisaali valmimist kasutati riigipäevade avamise aegu ka riigisaalina.

Kollane saal

Kollases ruumis võtab president vastu diplomaate ja ametlikke külalisi; saalis annavad üle oma volikirjad ka suursaadikud. Soome suurvürstiriigi ajal nimetati saali keisrinna suureks kabinetiks. Ruumi ampiirstiilis mööbel pärines Peterburist ja paiknes algselt keisri kabinetis III korrusel. Mannerheimi valitsemise ajal viidi siinse saali originaalmööbel riiginõukogu esindushoonesse Smolna (Lõuna-Esplanaadi 6), kus see on tänini. Saali puitpõrandakattes on kasutatud kaheksat liiki puitu.

Presidendi töökabinet

Presidendi kabinet on tema peamine tööruum. Tavapäraselt peab Vabariigi President oma uusaastakõne just selles ruumis.

Lisaks on lossis järgmised ruumid: punane ootesaal, gooti saal, abikaasade ruum, kollane salong ja raamatukogu. Presidendilossis on arvukalt Soome riigile kuuluvaid kunstiteoseid nagu näiteks Albert Edelfelti õlimaale ja Walter Runebergi skulptuure. Enamik lossis eksponeeritud kunstiteoseid pärineb ajavahemikust 1850–1890, Soome suurvürstiriigi aegsest perioodist, ning seda nimetatakse keiserlikuks kunstikoguks. Lossi praegune mööbel on enamjaolt kas ampiirstiilis või sellest mõjutatud stiilis (uusrokokoo). Lossis on rohkesti Venemaa keisri Lappeenranta residentsist pärinevaid mööbli- ja dekoratiivesemeid. Lossi sisustust ei näe kohapeal tervikkoguna, osa esemetest on viidud mitmetesse riigile kuuluvatesse esindushoonetesse (nt Kultaranta, Tamminiemi, Kesäranta).

Välislingid

• Soome Vabariigi President. Koduleht