Porfiri Ivanov

Porfiri Kornejevitš Ivanov (20. veebruar 1898 – 10. aprill 1983) oli ukraina-vene karastamise ja loodusliku elu propageerijate koolkonna looja ehk "mees, kes võitis loodusjõud".

Ta sündis vaeses kaevuri perekonnas. Seetõttu tuli tal varakult tööle minna. Ta oli kaevur, laadija, puhastas vedureid, juhtis tööliste artelli. Ta lõpetas vaid neli klassi küla kirikukoolis, kuid tänu loomulikule intelligentsile ja uurivale mõistusele jätkas ta haridusteed iseõppijana.

Kuni 35. eluaastani elas ta nagu kõik teisedki. Aga "1933. aasta kevadel sündis mul Looduse poolt teadvus ja ma hakkasin tõsiselt mõtlema: milleks inimene elab maa peal?" Ning just sellest momendist toimus järsk pööre Ivanovi saatuses, ta saab aru, et "inimese elu mõtte" võib leida ainult ühenduses Loodusega, tema "kolme elusa kehaga" – õhu, vee ja maaga, mis võivad anda inimesele jõudu elada looduses sõltumatuna, s.o ilma söögita, riieteta ja elumaja vajaduseta ning tulevikus viia inimese surematuseni.

"Kõige tähtsam on – inimesed," kirjutas Ivanov. "Kõige tähtsam – on armastada inimesi". "Käitu inimestega viisakalt ja oskuslikult. Tee vaenlasest sõber". Halbadest mõtetest ja sõnadest inimeste kohta "kasvavadki välja" meie haigused. Ivanovi eksperiment ja tema ütlemised olid kaunis ebatavalised ja harjumatud. "Kellelegi ei meeldi minu raske ja kannatlik, tasuta Idee."

Inimesed pidasid teda kes posijaks, kes sektandiks, mõni lihtsalt skisofreenikuks. Kuid ise ta rääkis endast nii: "Ma pole papp, posija ega arst, ma olen praktik looduses". "Minul ei ole müstikat, mul on praktika..." Ivanovil tuli palju kannatada, sest teda paigutati vastu tema tahtmist psühhiaatriahaiglasse Moskvas, Leningradis, Kaasanis ... Korduvalt viidi teda miilitsasse, pandi kongi. 1930. aastatel, mil teisitimõtlemine kisti välja koos juurtega, panid arstid Ivanovile diagnoosi: "Isiku paranoiline arenemine, skisofreenia", millega võeti talt mitte ainult võimalus töötada vaid jäeti ka täielikult õigusetuks. Sel põhjusel ta ei olnud Teise Isamaasõja päevil sõjaväes.

Kuid 1942. aastal okupeeritud Ukraina alal võtsid sakslased Ivanovi kinni ning hoidsid teda gestaapos 27 ööpäeva. Nad katsetasid teda külmaga kui "ebaloomulikku inimest". Terve öö vastu 22. novembrit veeti teda alasti mootorratta külgkorvis suure kiirusega mööda Dnepropetrovski tänavaid. Külmad olid karmid, kuid õpetaja ei külmunud ära, vaid pidas vastu. Ta meenutas: "Palusin emakest loodust vaese vene sõduri eest". Loodus hoidis teda. Saksa kindralfeldmarssal Friedrich Paulus nimetas teda "vene Jumalaks".

Kõigele vaatamata Ivanovi loodusliku karastuse idee arenes ja elas. Leidus inimesi, kes hakkasid proovima enese peal tema karastuse meetodit, õppisid elama ühes Loodusega ning iseseisvalt vabanema igasugustest haigustest.

Inimesed nimetasid teda Maa Jumalaks. Ise Profiri ütles: "Jumal asub Maa peal inimeses, kes suutis võita iseennast".

Vahetult enne tema surma tehti temast filmi, kus ta pidi näitama ka seda, kuidas ta end karastab. Kuid sel ajal oli tema tervis juba nõrgem ja jalad haiged. Ta suri 85-aastaselt. Oma raamatus nimetas ta inimese loomulikuks, looduse poolt antud elueaks üle 250.

Vaata ka

Talisuplus

Välislingid