Polotski maakond
| Polotski maakond | |
|---|---|
|
| |
| valgevene keeles Полацкі павет | |
| vene keeles Полоцкий уезд | |
|
| |
.svg) | |
| Pindala: 4560 km² | |
Elanikke: 141 841 (1897)  | |
| Rahvastikutihedus: 31,1 in/km² | |
| maakonnalinn: Polotsk | |
 |
Polotski maakond (valgevene keeles Полацкі павет; vene keeles Полоцкий уезд) oli Venemaa Keisririigi ja Valgevene NSV Vitebski kubermangu haldusüksus.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Sealsed maad läksid Venemaa koosseisu esimese Poola jagamise järel. Maakond rajati 1777. aastal endise Polotski vojevoodkonna aladele. Algselt oli see Polotski kubermangu, seejärel Polotski asehaldurkonna koosseisus. Aastail 1796–1802 kuulus see Valgevene kubermangu koosseisu, seejärel aga Vitebski kubermangu koosseisu. Aastal 1924 likvideeriti Vitebski kubermang ja maakond hakkas kuuluma Valgevene NSV koosseisu. Maakond likvideeriti 20. juunil 1924.
1897. aasta rahvaloenduse järgi elas maakonnas 141 841 inimest.[1] Valgevenelasi, venelasi ja ukrainlasi oli kokku 119 413. Juute oli 17 140, poolakaid 2795 ja lätlasi 1721.
Aastal 1913 oli maakonna territooriumil üks linn (Polotsk) ja 15 valda. Aastal 1883 oli maakonnas kolm katoliku kihelkonda keskustega Harbačovas, Polotskis ja Rukszonicas. Tähtsamad majandusharud olid metsandus ja linakasvatus, nii palgid kui lina toimetati maalt välja Riia sadama kaudu.
Haldusjaotus
[muuda | muuda lähteteksti]Venemaa keisririigi koosseisus jagunes maakond valdadeks (vene keeles Волость). Maakonna keskuseks oli maakonnalinn Polotsk, lisaks oli maakonnas aastal 1913 veel 15 valda.
Alevid olid aastal 1906 Ekimań ja Sirocina.[2]
15 valda maakonna koosseisus olid aastal 1913:[3]
- Alaksandraŭskaja vald, keskus Harbačova (vene Александровская, valgevene Аляксандраўская)
- Andrejeva vald, keskus Miškavičy (vene Андреевская, valgevene Андрэеўская)
- Arciejkavičy vald, keskus Suchi-Boj (vene Артейковичская, valgevene Арцейкаўская)
- Bonońi vald, keskus Licvinava (vene Бононская, valgevene Банонская)
- Uładzimirskaja vald, keskus Zaborje (vene Владимирская, valgevene Уладзімірская)
- Vazniasienskaja vald, keskus Albrechtava (vene Вознесенская, valgevene Вазнясенская)
- Jefrasinnieŭskaja vald, keskus Sakališča 1. mõis (vene Евфросиньевская, valgevene Ефрасіннеўская)
- Zamšany vald, keskus Biełaje (vene Замшанская, valgevene Замашанская)
- Łovaži vald (vene Ловожская, valgevene Лаўжанская)
- Michajłaŭščyna vald, keskus Lubičy (vene Михаловщинская, valgevene Міхайлаўшчынская)
- Mikałajeŭskaja vald, keskus Trodavičy (vene Николаевская, valgevene Мікалаеўская)
- Pietrapaŭłaŭskaja vald, keskus Obali mõis (vene Петро-Павловская, valgevene Петрапаўлаўская)
- Struńi vald, keskus Struńi 1. mõis (vene Струнская, valgevene Струнская)
- Turoŭla vald (vene Туровлянская, valgevene Тураўлянская)
- Juravičy vald (vene Юрьевичская, valgevene Юравіцкая)
Aastaks 1918 oli maakonna koosseisus 16 valda, lisandunud oli Homieli vald.[4]
Aastal 1923 oli valdasid maakonnas 13. Haldusreformi järel asusid seal Bucharynskaja, Vaładarskaja, Vorkavickaja, Drysienskaja, Kalininskaja, Kastryčnickaja, Leninskaja, Pieršamajskaja, Praletarskaja, Pracoŭnaja, Sialanskaja, Siamionaŭskaja ja Čyrvonaarmiejskaja vallad.
20. juunil 1924 liideti maakonnaga kolm valda Botšeikovo maakonnast. Polotski maakonna koosseisu läksid Lepieli, Ušačy ja Chocini vallad.
Aastal 1873 oli maakonnas 1701 šlahtitšit.
Polotski maakonna šlahta marssalid (piirkondliku esinduskogu eesistujad) olid:
- Antoni Sielicki (1798–1800)
- Józef Hrebnicki (1805–1811)
- Józef Rypiński (1812)
- Serafin Roszkowski (1817)
- August Hłasko (1818–1820)
- Stanisław Hrebnicki (1822)
- Ludwik Bielikowicz (1830)
- Tadeusz Szczytt (1831)
- Trojan Hłasko (1848)
- Piotr Kulesza (1854)
- Edward Hrebnicki (1857)
- Edward Reutt (1859)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ http://demoscope.ru/weekly/ssp/rus_gub_97.php?reg=5
- ↑ http://www.radzima.net/be/uezd/polockiy.html
- ↑ Волостныя, станичныя, сельскія, гминныя правленія и управленія, а также полицейскіе станы всей Россіи съ обозначеніем мѣста ихъ нахожденія. — Кіевъ: Изд-во Т-ва Л. М. Фишъ, 1913.
- ↑ Занальны дзяржаўны архіў г. Полацка. — lk. 59.