Poliitiline ökonoomia
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2008) |
Poliitiline ökonoomia ehk poliitökonoomia on majandusteaduse haru, mis mõtestab majandusliku arengu seaduspärasusi lähtudes ühiskonna ajaloolise arengu astmetest ja majanduse analüüsil on vajalik samaaegne ühiskonna analüüs.
Mõistet "poliitiline ökonoomia" käsitles esimest korda 17. sajandi alguses Prantsusmaal Antoine de Montchrestien teoses "Poliitilise ökonoomia traktaat". Seda kasutati feodalismis tekkinud absolutistliku riigi põhiprobleemi, riikliku võimu majandusliku (rahalise) aluse analüüsiks (maksud ja nende otstarbekas kasutamine).
Arusaama, et valitseja ja riigi võimsus sõltub riigi käsutuses olevast rahast, kasutasid ka merkantilistid.
18. sajandi keskel tekkis Prantsusmaal poliitökonoomia uus suund, mida esindasid füsiokraadid, kelle arvates oli uue rikkuse loomine võimalik ainult selles majandusharus ja vaid tänu looduslikele protsessidele, mille kaudu toimub väärtuse suurenemine. Seetõttu oli maaomand füsiokraatide arvates tähtsaim rikkuse loomise eeldus. Niisugune arusaam rikkuse tekkimisest aga äratas aga valitsejates huvi oma maavalduse suurendamise ning uute maade vallutamise vastu.
Klassikalise poliitilise ökonoomia kui teaduse rajajaks peetaks Adam Smithi, kes 1776. aastal avaldas uurimuse "An Inquiry into the Nature and Wealth of Nations" ("Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest", eesti keeles 2005). Selles käsitluses olid seisukohad kaubanduse, kui majandusliku mehhanismi ühe osa, kasulikkusest tööjaotuse kujunemisele ühiskonnas ning tööjaotuse seosest ühiskondliku rikkusega.
Smithi mõttekäigud rikkusest ja selle allikast panid poliitilises ökonoomias aluse töö väärtusteooriale, mida arendasid edasi David Ricardo ("Principles of Political Economy and Taxation", 1817), Karl Marx (Kapital. Poliitilise ökonoomia kriitika, 1864) jpt. Nende töödes seostati tööväärtuse teooria kaupade hindadega ja selgitati, miks mõned kaubad on odavad, teised aga kallid. Marx täiendas väärtusteooriat lisaväärtusteooriaga.
Vähehaaval vähenes poliitilises ökonoomias poliitika ja majanduse sümbioosi uurimiselt otseselt majanduslike probleemide analüüsile ning mõistet "poliitiline ökonoomia" kasutati kuni 20. sajandi alguseni majandusteaduse üldises tähenduses. Hiljem asendus poliitiline ökonoomia mõiste mõistega majandusteadus (inglise keeles economics), mis omakorda harunes paljudeks spetsiaaldistsipliinideks.
Tunnused
[muuda | muuda lähteteksti]Poliitökonoomia omab järgmisi tunnuseid:
- Poliitökoloogiat tuleb käsitleda, kui interdistsiplinaarset teadust. Seda analüüsides, lisaks majanduslikele muutujatele, tuleb arvesse võtta ka sotsioloogiat ja poliitikat.
- Aitab mõista, kuidas raha- ja eelarvepoliitilisi otsuseid valitsuse poolt tehakse.
- Hõlmab ka ajaloolisi aspekte, arvestades eelnevaid mõttevoole ja teooriaid, et teha kindlaks, kus nad on õnnestunud ja kus mitte.
- Annab laiema ülevaate sellest, kuidas riik majandust juhib. Seletab, miks valitsuse poolt pealtnäha halvad otsused on reaalsuses kasulikud.[1]