Planeedikosmogoonia
Planeedikosmogoonia on kosmogoonia haru, mis tegeleb päikesesüsteemi ja teiste taoliste süsteemide tekkimise ja arenemise küsimustega.[1]
Esimene, kes proovis seletada päikesesüsteemi iseärasusi, oli loodusteadlane Georges-Louis Leclerc de Buffon. Filosoof Immanuel Kanti hüpotees (1755) oli esimene nebulaarhüpotees. 1796. aastal esitas Pierre-Simon Laplace oma hüpoteesi päikesesüsteemi tekkimise kohta.[1]
Laplace'i mudeli tajutavad puudused ajendasid teadlasi sellele asendust otsima. 20. sajandi jooksul käsitlesid seda probleemi paljud teooriad, sealhulgas Thomas Chamberlini ja Forest Moultoni (1901) planetesimaaliteooria, James Jeansi katastroofihüpotees (1917), Otto Schmidti akretsioonihüpotees (1944), William McCrea protoplaneetide teooria (1960) ja mõned teised.
Tänapäeval laialdaselt tunnustatud planeetide moodustumise teooria – päikese nebulaarketta mudeli (SNDM) – lõi Nõukogude Liidu astronoom Viktor Safronov.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 P. I. Popov, K. L. Bajev, B. A. Vorontsov-Veljaminov, R. V. Kunitski. "Astronoomia" (toimetanud J. Einasto) Eesti Riiklik Kirjastus, 1959. Lk 417.
- ↑ Henbest, Nigel (1991). "Birth of the planets: The Earth and its fellow planets may be survivors from a time when planets ricocheted around the Sun like ball bearings on a pinball table". New Scientist.