Plaadimängija
Plaadimängijaseade ehk plaadimängija on seade plaadikujulisele alusele (plaadile, kettale) kantud või salvestatud signaali, näiteks fonogrammi (helisignaali) taasesitamiseks.
Analooghelisalvestuse kontekstis nimetatakse plaadimängijat grammofoniks. Enamiku grammofonide puhul on taasesitamisel kasutatud helivakku salvestatud analoogsignaali mehaanilist lugemist, kas otsese muundamisega heliks (~78 pööret minutis mängitavate plaatide puhul kuni 1930. aastateni) või muundamisega elektrisignaaliks. Muundamine elektrisignaaliks võeti massiliselt kasutusele alates 1930. aastatest ja on praktiliselt sajaprotsendiliselt olnud kasutusel mikrosalvestisega ehk nn kauamängivate plaatide (LP, EP, singel) puhul. Need on enamasti olnud vinüülplaadid.
Stereofoonilisi plaadimängijad on teostatud praktiliselt ainult mikrosalvestisega heliplaatide jaoks (kui varased eksperimendid stereofooniliste heliplaatide osas välja arvata).
Analoogsignaali lugemine heliplaadilt võib plaadimängijas toimuda kas mehaanilise kontakti kaudu nõela ehk astla abil, või ka kontaktivabalt. Reeglina loetakse salvestist kontaktivabalt optiliselt, näiteks laserkiire abil, kuid see võib toimuda ka mahtuvusliku või mõne muu kontaktivaba meetodi abil.
Heliplaadile kantud salvestis võib sisaldada ka abisignaale (nagu seda on kvadrofoonilise heli puhul ultrahelisagedusliku abikandja abil edastatavate kanalite signaalid). Plaadimängija seade peab nende signaalide lugemiseks olema piisavalt laia ultrahelisagedustesse ulatuva töösagedusalaga, mis tähendab piisavalt "terava" otsikuga nõela kasutamist ja piisavalt laiaribalist mehaanilise liikumise elektriliseks signaaliks muundamise vahendi kasutamist. Tavalised piesoelektrilised ja magnetilised grammofonide helipead seda ei võimalda. Küll aga võimaldavad tavalised stereoplaadimängijad taasesitada nn maatrikskvadrofoonilise salvestisega heliplaate (kvaasikvadrofoonilisena vastava dekoodri olemasolu korral).
Kettakujulistele magnetilisest materjalist töökihiga kaetud heliplaatidele on heli salvestatud ka magnetiliselt. Seda on tehtud küll vaid kõne jaoks mõeldud (madala helisignaali kvaliteediga) diktofonides. Selliste plaatide plaadimängijaseadmed erinevad mitmes osas oluliselt grammofonidest, kuna salvestusrada pole magnetketastel reeglina mehaaniliselt eristatud (nagu nad pole seda ka arvutites kasutatavate diskettide ja kõvaketaste puhul).
Plaadimängijaid on tehtud ka videoplaadile ehk videokettale (video disc) jäädvustatud videosignaali taasesitamiseks. Nendel videoplaatidel kasutati impulsi kestusmodulatsiooni. Selline signaal on taasesitamisel loetav nii diskreetselt iga üksiku impulsi (joonekese) pikkuse kujul kui ka pulsijada keskväärtuse kujul kui analoogvideosignaal (umbes nii nagu on helisignaal loetav kõrgsagedusliku vahelduvvoolueelmagneetimisega magnetsalvestuse korral). Sellistes videoplaatide taasesitamiseks mõeldud plaadimängijates kasutati reeglina optilist lugemist (näiteks laserkiire abil).
Digitaalse salvestisega laserplaatide (CD-de, minidiskide jms) esitamiseks mõeldud seadmeid ei ole kuigi tihti nimetatud plaadimängijateks, vaid konkreetse kasutusala või plaadi (infokandja) tüübi järgi (CD-mängija või -seade, minidiskiseade). Varasel perioodil CD-plaadimängijaseadme mõistet siiski kasutati (näiteks radioola Estonia 10 puhul).