Pjotr Izvolski (1863−1928)

Pjotr Petrovitš Izvolski (14. veebruar (vkj) 1863 Jekaterinoslav, Jekaterinoslavi kubermang − 9. detsember 1928 Le Vésinet, Île-de-France, Prantsusmaa) oli Venemaa keisririigi riigitegelane ja hiljem vaimulik. Tõeline riiginõunik (1905). Aastatel 1906−1909 oli ta Püha Sinodi ülemprokurör, 1902−1904 teenis Riia õpperingkonna kuraatorina.

Elulugu

Päritolu ja haridus

Põlvnes XV sajandi 2. poolel Poolast Venemaale elama asunud aadlisuguvõsast. Tema isa oli tõeline riiginõunik Pjotr Aleksandrovitš Izvolski (1816−1888), kes teenis järgemööda Irkutski, Jekaterinoslavi ja Kurski tsiviilkubernerina. Tema ema oli Jevdokia Grigorjevna Geželinskaja (1832−1907). Astus Peterburi ülikooli ajaloo-filoloogia teaduskonda, kus õppis aastani 1886. Oli Itaalia Pisa ülikooli stipendiaat. 1887. aastal kaitses ta Peterburi ülikooli juures kandidaadi kraadi.

Riigiteenistuse algus 1886−1891

Pärast ülikoolistuudiumi lõppu astus 1886. aastal Venemaa tsiviilteenistusse. Teenis esmalt välisministeeriumi sisesuhete departemangus, kuid juba järgmisel aastal viidi üle siseministeeriumi käsutusse. Alates 1888. aastast oli ta Kaukaasias tsiviilosakonna peaülema juures VII klassi eriasjade ametniku kohusetäitja.

Teenistus rahvahariduse ministeeriumis

1891. aastast teenis ta rahvahariduse ministeeriumis, kus oli algul ministeeriumi liige Tuula kubermangu Novosili maakonna õppenõukogus ja rahvahariduse ministri juures VI klassi eriasjade ametniku kohusetäitja. Aastatel 1894−1896 oli ta Kiievi õpperingkonna inspektori kohusetäitja ja seejärel kuni 1899. aastani inspektor. Aastatel 1899−1902 oli ta õpperingkonna kuraatori abi (asetäitja). Seejärel nimetati ta Riia õpperingkonna kuraatoriks, kellena oli ametis 1904. aastani. 1904−1905 teenis Peterburi õpperingkonna kuraatorina. Seejärel oli ta kuni 1906. aastani rahvahariduse ministri abi ehk aseminister.

Sinodi ülemprokurör 1906−1909

1906. aasta juulis nimetati ta Venemaa õigeusu kiriku juhiks ehk sinodi ülemprokuröriks (tema kandidatuuri seadis üles tema vend Aleksandr). Selles ametis toetas ta kiriku iseseisvust.

Teenistus kuni 1917. aastani

Pärast ülemprokuröri ametist tagasiastumist nimetas keiser Nikolai II ta 1909. aastal Riiginõukogu liikmeks. Ta oli koolide seadusloome komisjoni esimees. 1912. aastal sai temast Tema Keiserliku Majesteedi Õukonna õuemeister.

Emigratsioonis

Kodusõja ajal elas ta oma suvilas Krimmis Jaltas. 1920. aasta sügisel emigreerus ta koos perekonnaga Istambuli. Sealt siirdus ta edasi Prantsusmaale Pariisi, kus temast sai Püha Aleksander Nevski kiriku kogudusenõukogu liige. 1921. aastal pühitses metropoliit Jevlogi (Eulogius) ta diakoniks ja järgmisel aastal preestriks. Samal aastal nimetati ta Belgias Nikolai kiriku esivaimulikuks. Kui järgmisel aastal moodustati Belgia-Hollandi kirikuringkond, määrati Izvolski selle etteotsa. 1923−1927 oli ta metropoliidi piiskopliku nõukogu liige. 1928. aastal pöördus ta haiguse tõttu tagasi Prantsusmaale.

Surm

Suri 1928. aastal 65 aasta vanuses raske haiguse tagajärjel ja maeti Sainte-Geneviève-des-Bois' kalmistule.

Teoseid

Учебные заведения Императорского Православного палестинского общества в апреле и мае 1893 (1894)
К вопросу о соединении Церквей (1922)

Isiklikku

Ta abiellus vürstinna Maria Sergejevna Golitsõnaga (1866−1929). Sellest liidust sündis kaks tütart ja kaks poega: Maria (sündinud 1887), Sergei (1890−1955), Pjotr (1895−1968) ja Olga (sündinud 1897). Tema vanem vend Aleksandr (1856−1919) oli tuntud Venemaa riigitegelane (aastatel 1906−1910 välisminister).