Pjotr Aleksejev
Pjotr Fjodorovitš Aleksejev (1813? Peterburi – 1870? Holmogorõ, Arhangelski kubermang) oli vene luuletaja, üliõpilaslaulik ja gümnaasiumiõpetaja.
Aleksejev sündis arvatavasti 1813. aastal Peterburis ja alustas samas ka oma haridusteed. 1834–1838 järgnesid ülikooliõpingud Tartus, kus ta alustas kameralistikaga, aga suundus hiljem meditsiiniteaduskonda, kuid ei lõpetanud stuudiumi. 1829. aastast oli ta vastasutatud vene üliõpilaskorporatsiooni Ruthenia liige ja sellesse aega jäävad samuti tema esimesed luulekatsetused.
Luuletaja esimesed luuletused, "Koidik" ja "Minu täht", ilmusid 1838. aastal. Aasta hiljem trükiti ajakirjas Otetšestvennõje zapiski (Oтечествeнные записки – 'isamaalised kirjutised') tema tõlge Friedrich Schilleri ballaadist "Sukelduja" (Der Taucher) ja almanahhis "Утреннaя заря" ('koidupuna') ilmus Aleksejevi luuletus "Ööbik" (Соловей). Schillerit tõlkis ta ka hiljem ("Rõõm").
Aleksejev tegutses algul Tartu erapansionaatides vene keelt ja kirjandust õpetades ning sellest kujunes peagi tema põhitegevus.
1840. aastal ilmus tema luulekogumik "Лирические стихотворения и сказки" ("Lüürilised luuletused ja muinasjutud"), mis sai positiivse vastuvõtu osaliseks. Tartus kujunes välja laus vene üliõpilastest koosnev luulekoolkond, kus tõusis kõige selgemalt esile Nikolai Jazõkovi luule, aga kelle loomingut matkivat üliõpilaslaulu viljelesid mitmed Ruthenia korporantidest poeedid, nagu Aleksandr Karamzin, Nikolai Ivanov jt.
Aastatel 1839–1861 (teistel andmetel hoopis 1840–1861) oli ta õpetaja Varssavi õpperingkonna haridusasutustes ning seal anti 1841. aastal välja ka tema romantiline poeem "Мель-Дона", mis räägib Tartus tekkinud traagilise lõpuga armukolmnurgast. Kriitikud ei andnud sellele teosele armu. Samal perioodil tükiti Peterburis ära mitmed tema teosed, nagu "Kaasaegne hääl vene sõdalaste auks ja kuulsuseks" (1854), "Närtsimatu luuderohi Issandas lahkunud valitseja Nikolai I kalmule" (1859), "Troonipärija, Tema Keiserliku Kõrguse Nikolai Aleksandrovitši täisealiseks saamise puhul" (1859) ja "Rahva tänulikkus Tema Keiserlikule valitsejale Aleksander II le" (1861), kuid suuremat tähelepanu need ei pälvinud.
Säilinud on ka 1844–1849 loodud, aga avaldamata jäänud luuletused ja kogumik luuletaja enda eluolu ning argieluvaateid kirjeldavat luulet aastatest 1854–1867. Viimaste seast leiab ka luulevormis kirjelduse 30. juulil 1860 toimunud kohtumisest ukraina kirjaniku Tarass Ševtšenkoga.
Aastatel 1861–1864 õpetas ta Arhangelskis ladina keelt ning töötas seejärel lühikest aega Šiauliai gümnaasiumis. 1869. aastal läks ta riiginõuniku auastmes pensionile ja suri järgmisel aastal Holmogorõs Arhangelski kubermangus.
Pjotr Aleksejevi vähene panus kirjandusse ning originaalsete tähtteoste puudumine on jätnud ta siiski vene kultuuris teisejärguliseks kirjameheks. Olulisem osa selle luuletaja loomingust jäi Tartus veedetud üliõpilasaastatesse.