Pihkva lahing toimus 1061. aastal sossolite (tõenäoliselt mõni muinaseestlaste hõim) ja Pihkva ning Novgorodi vägede vahel. Lahingut mainivad Vana-Vene kroonikad.
Lahingule eelnevalt, 1060. aastal, oli Kiievi suurvürstIzjaslav I maksustanud sossoliteks nimetatud hõimu. Järgmisel kevadel ajasid sossolid maksukogujad minema, põletasid alates umbes 1030. aastast Kiievi võimu all olnud Tartu (Jurjevi) ja külad selle ümber ning tungisid kuni Pihkvani. Seal astusid neile vastu pihkvalased ja novgorodlased, kellega puhkes suur lahing. Lahingus olevat hukkunud 1000 venelast, sossoleid aga arvutult. Et kroonikates pole lahingu võitjat nimetatud, on võimalik, et selles olid edukamad sossolid – nii suure hulga oma poolel langenute tunnistamine on Vene kroonikates ebatavaline ja pärast seda lahingut lakkasid mõneks ajaks Eesti alale suunduvad sõjakäigud.[1][2] Samas on ka võimalik, et lahingu tulemus jäi "viiki": kumbki poolt ei saavutanud otsustavat edu ja pooled sõlmisid omavahel mingisuguse kompromissi.[3] Lahingut võib lugeda ka sündmuseks, mis lõpetas esimese teadaoleva Kiievi-Vene võimuperioodi praeguse Eesti alal. Venelaste retki Eesti alale pole teada järgneva poole sajandi jooksul.
„Samal suvel läks Izjaslav sossolite vastu ja pani neid maksma andamit 2000 grivnat aastas. Nemad aga olles [algul] nõus maksma, ajasid maksukogujad minema; kevadel [seega aastal 1061] aga tulid ja vallutasid külad Jurjevi ümbruses, põletasid linnuse ja majad ning tegid palju kurja, jõudes sõdides kuni Pihkvani. Ja nende vastu läksid taplusse pihkvalased ja novgorodlased, venelasi langes 1000, sossole aga arvutult.“
