Pierre-Augustin Caron de Beaumarchais

Pierre-Augustin Caron de Beaumarchais
Pierre-Augustin Caron de Beaumarchais u 1755. aastal (autor Jean-Marc Nattier)
Sünninimi	Pierre-Augustin Caron
Sünniaeg	24. jaanuar 1732 Pariis, Prantsusmaa
Surmaaeg	18. mai 1799 (67-aastaselt) Pariis, Prantsusmaa
Rahvus	prantslane
Tegevusala	näitekunst, kirjandus, filosoofia
Abikaasa	Madeleine-Catherine Aubertin (1755–1756) Geneviève-Madeleine Lévêque (1768–1770) Marie-Thérèse de Willer-Mawlaz (1786–1799)
Lapsed	Amélie-Eugénie de Beaumarchais
Autogramm

Pierre-Augustin Caron de Beaumarchais (24. jaanuar 1732 Pariis, Prantsusmaa – 18. mai 1799 Pariis, Prantsusmaa) oli prantsuse näitekirjanik, muusik ja kirjanik, aga ka leiutaja, kellassepp, spioon, relvakaubitseja ja revolutsionäär.

Tema tuntumad teosed näitekirjanduse vallas on näidendid "Sevilla habemeajaja" (mille põhjal on valminud koomiline ooper "Sevilla habemeajaja") ja "Figaro pulm" (mille põhjal on valminud ooper "Figaro pulm").

Elulugu

Pierre-Augustin Caron sündis 1732. aastal Pariisis keskklassi kellassepa peres. Ta oli kuuelapselise pere ainus poisslaps.

Aastatel 1742–1745 õppis ta Maisons-Alforti koolis, kuid jättis 13-aastaselt kooli pooleli ning asus ametit õppima isa André-Charles Caroni juures. 21-aastaselt tegi ta kellatööstuses revolutsiooni: leiutas uudse kellamehhanismi, mille tulemusena sai hakata ehitama palju täpsemaid ja väiksemaid kelli. Selle leiutise tulemusena lõi pereäri õitsele. Caronide kellad said väga prestiižseks, näiteks Prantsusmaa kuninga Louis XV armuke Madame de Pompadour kandis tema tehtud sisseehitatud kellaga sõrmust.

1755. aastal tutvus ta Madeleine-Catherine Aubertiniga, kellega järgmisel aastal abiellus. Abikaasa aitas tal end õukonna juures paremini kindlustada ning ta lahkus kellaärist. Naitumise järel võttis Caron nimeks Pierre-Augustine Caron de Beaumarchais, sest sellel olevat aristokraatlikum kõla. Nimevaliku taust pole selge: on arvatud, et see on seotud naise lahkunud abikaasa Bosc Marchais’ga või abikaasale kuulunud maatüki Le Bois Marchais’ga. Beaumarchais’ abikaasa suri vähem kui aasta hiljem ning ta sattus rahalistesse raskustesse.

Beaumarchais huvitus ka muusikast, mängis mitmesuguseid pille ja lõi muusikat. Tema rahamured leevenesid pärast seda, kui ta hakkas andma harfitunde Louis XV tütardele. Õukonnas tutvus ta ka ettevõtja Joseph Paris Duverneyga, kellest sai ta hea sõber.

1764. aastal sõitis Beaumarchais Hispaaniasse, et puhata ja rahus kirjutada, aga ka Duverney jaoks ärisidemeid sõlmida. Reisides avastas ta armastuse dramaturgia vastu ning pärast kodumaale naasmist kirjutas ta mitu lavateose stsenaariumi ja helitööd. Tema kõige kuulsamad teosed on kolm Figaro-ooperit: "Sevilla habemeajaja" (Le Barbier de Séville või La Précaution inutile, 1773), "Figaro pulm" (La Folle Journée või Le Mariage de Figaro, 1778) ja "Patune ema" (La Mère coupable, 1793).

1768. aastal abiellus Beaumarchais Geneviève-Madeleine Lévêque’iga. Naine suri paari aasta pärast segastel asjaoludel, kuigi usutakse, et põhjuseks võiks olla tuberkuloos. 1774. aastal tutvus ta Marie-Thérèse de Willer-Mawlaziga, kellega abiellus 12 aastat hiljem. Neil sündis tütar Amélie-Eugénie de Beaumarchais.

Pärast Voltaire’i surma 1778. aastal ostis Beaumarchais tema teoste avaldamisõigused ning asutas Prantsusmaa tsensuuri vältimiseks Saksamaal kirjastuse, et trükkida ta teoseid, mis kodumaal olid revolutsioonieelsel ajal keelatud. 1783.–1790. aastani andis ta välja 70 trükist. Kuigi ettevõtmine jäi rahaliselt kahjumisse, suutis ta sel moel säilitada palju Voltaire’i hilisemaid teoseid, mis võinuks muidu kaotsi minna.

Kahtlustatuna koostöös revolutsionääridega kuulutati ta 18. sajandi lõpuaastatel Prantsusmaal persona non grata’ks, mistõttu ta elas suurema osa viimastest eluaastatest Saksamaal. 1796. aastal naasis ta Prantsusmaale.

Pierre-Augustin de Beaumarchais suri 18. mail 1799 Pariisis insuldi tagajärjel. Ta on maetud Père-Lachaise’i kalmistule.