Harilik mudakonn
|
See artikkel räägib harilikust mudakonnast; perekonna kohta vaata artiklit Mudakonn (perekond) |
| Harilik mudakonn | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Kahepaiksed Amphibia |
| Selts |
Päriskonnalised Anura |
| Sugukond |
Mudakonlased Pelobatidae |
| Perekond |
Mudakonn Pelobates |
| Liik |
Harilik mudakonn |
| Binaarne nimetus | |
|
Pelobates fuscus | |
Harilik mudakonn ehk mudakonn (Pelobates fuscus) on mudakonlaste sugukonda, mudakonna perekonda kuuluv kahepaikne.
Mudakonna levila ulatub Kesk-Euroopast (Loode-Prantsusmaast ja Belgiast)[1] Lääne-Siberi lõunaosa ja Araalini, lõunas hõlmab Krimmi ja Põhja-Kaukaasia, põhjas Taani ja Eesti ning ulatub Peterburi ja Kaasanini. Eesti saartel ta puudub (v.a. Piirissaar Peipsi järves), Pärnu–Viljandi–Tartu joonest põhja poole elab ta ainult Saadjärve voorte ja Porkuni oosi piirkonnas.[2]
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Täiskasvanud mudakonn on kuni 8 cm pikkune[2][3]. Keha on ümar ja sile[2][3]. Seljapool on kollakaspruun või helehall pruunide laikude ja täppidega ning mustade tähnidega, mille keskel on punane täpp[2][3]. Nahk on vahel tugeva küüslaugulõhnaga[2][3]. Neil on märkimisväärselt suured silmad, mis erinevalt teistest Eesti kahepaiksetest on vertikaalsete pupillidega[3]. Laup on silmade vahel kumer, õlgadel on ovaalsed näärmed[2]. Mudakonnadele on iseloomulikud kühveljad sisemised pöiaköbrukesed, mis on arenenud kaevuva eluviisi tulemusena [2].
Mudakonn meenutab kärnkonna, aga tal on jalgade vahel ujulestad, tema nahk on sile ja liigutused kiiremad.[3]
Eluviis
[muuda | muuda lähteteksti]Mudakonlaste sugukond koosneb peaaegu eranditult kaevuva eluviisiga liikidest. Sellepärast väldivad nad kivist pinnast, millesse nad kaevuda ei suuda[3]. Sellepärast on nad tavaliselt levinud tasandikel, kus on kobe savine või liivane pinnas. Mudakonn kaevub tagajalgade abil ja kaob mulla sisse peaaegu püstloodis, tagaots ees. Enda täielikuks peitmiseks kulub 2–3 minutit[3].[2]
Mudakonn veedab päeva pinnasesse kaevununa ja ronib välja alles õhtuti[2][3]. Ta elab kuival ja läheb veekogusse üksnes sigimise ajaks [2]. See muudab ta veekogudest vähem sõltuvaks ja võimaldab hõivata neist kaugel olevaid elupaiku[1].Mudakonn läheb jahile öösiti[3]. Tema aktiivsus sõltub otseselt õhuniiskusest. Mida suurem on niiskus, seda aktiivsemad mudakonnad on. Temperatuuri 10–15 °C ja õhuniiskuse 78–89% juures on ainult 11% mudakonnadest aktiivsed, aga õhuniiskuse 90–95% korral 52% mudakonnadest. [2] Mudakonna maksimaalseks elueaks on mõõdetud 1 aasta, mis on konnaliikide keskmisest vähem.[4]
Füsioloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Mudakonnal on kopsud suhteliselt nõrgalt arenenud, kui võrrelda teiste päriskonnalistega. Seda põhjustab asjaolu, et ta viibib suure osa elust maa all[2]. Kõikidest gaasivahetusest osavõtvatest kapillaaridest (need jagunevad kopsu-, naha- ja suulaekapillaarideks) moodustavad kopsukapillaarid mudakonnal 49,3%, mis on küll rohkem kui iidkonnal (31,9%), aga jääb kõvasti alla sabakonnaliste hulka kuuluvatele tähniksalamandrile (57,3%), siirenile (58,2%) ja amfiuumile (68,2%).[5]
Toit
[muuda | muuda lähteteksti]Mudakonn sööb kõiki maismaaselgrootuid, keda kätte saab, välja arvatud lendavad liigid, mida ta üldse ei söö. Tema toidus moodustavad maismaaselgrootud 99%, mis on endise NSV Liidu alal elanud konnaliikidest kõige suurem osakaal. See näitab, et vees ta peaaegu üldse ei toitu. Kui siiski lemmiktoitu otsida, siis sipelgad, ämblikud ja jooksiklased[3] moodustavad mudakonna toidust ühtekokku 87%.[2]
Sigimine ja areng
[muuda | muuda lähteteksti]Mai alguses siirdub mudakonn kudema madalasse läbivooluta veekogusse[3]. Kudema hakkab ta kohe pärast talveunest virgumist[2]. Mudakonn jääb vette lühikeseks ajaks: kogu asurkond koeb 20–25 päeva jooksul[2]. Sealt võib kevadööl kuulda isaslooma krooksumist, mis meenutab kana loksumist või vee mulksumist[3]. Isaskonnad krooksuvad vee all[2]. Pulmatüükaid neil ei ole ja nagu ungidki hoiavad nad emasest kinni niudepiirkonnast[2].
Emasloom koeb 1000–2500 muna, mille läbimõõt on 1,5–2 mm. Koetud kudu on jäme vorstitaoline nöör, mis on tekkinud munade liitunud väliskestadest ning mis mässitakse ümber veetaimede ja oksakeste.[2][3][1]
Vastkoorunud kullesed elavad põhjamudas[1]. Hiljem ujuvad nad vabalt vees[2]. Kullesed veedavad vees 3–4 kuud ja selle aja jooksul saavutavad nad hiiglaslikud mõõtmed: 73–175 mm, mis võib olla enam kui poole pikem täiskasvanud konnast[2][1]. Mida soojem on vesi, seda kiiremini nad arenevad. Sellepärast eelistavadki mudakonnad kudeda madalatesse läbivooluta veekogudesse, et need soojenevad kiiremini.[3]
Mudakonna kulleste areng kestab 90–110 päeva[1], mis on pikem kui teistel endise NSV Liidu maa-ala kahepaiksetel. Välislõpused kaovad kullesel 7. päeval, jäsemete pungad muutuvad märgatavaks 34. päeval, tagajalad liigenduvad osadeks 67. päeval, eesjäsemed ilmuvad 92. päeval ja 94. päeval hakkab saba taandarenema. Nende keskmine pikkuse juurdekasv on 1,2 mm päevas, mis on suurim endise NSV Liidu maa-ala kahepaiksete kullestest.[2]
Mudakonna kulleste pikka arengut seostatakse sellega, et nad söövad üksnes taimset toitu. Sellepärast on nende sooltoru väga pikk, üle 6 korra kehast pikem, mis on samuti kahepaiksete seas ebatavaline. Kullesel on sügav suulehter, mille servadel on pikad narmad, võimas sarvnokk ja hambad. Mudakonna kullesel on kuni 1100 hammast, poole rohkem kui rohukonnal või harilikul lehekonnal.[2]
Moonde läbinud kullesed kaevuvad pinnasesse otse veekogu kaldal ja jäävad sinna kuni järgmise kevadeni[2][3]. Kui tingimused on ebasoodsad, siis võib juhtuda, et nad ei jõua moonduda ja peavad talvituma vastsetena[2][1]. Alles pärast talvitumist hakkavad nad laiali rändama[2][3]. Mudakonnad kaevuvad talveks kuni 1,5 m sügavusele pinnasesse, aga nad võivad talvituda ka mahajäetud keldrites ning hiire- ja mutiurgudes[1]. Mudakonna talveuni kestab kuni 200 päeva ja see on endise NSV Liidu kahepaiksete seas kõige pikem[2].
Koht toiduahelas
[muuda | muuda lähteteksti]Mudakonna kulleseid söövad ujurid, noorloomi rohelised konnad ja nastikud, täiskasvanud mudakonni mägrad, rebased, siilid, mutid ja linnud.[1]
Kaitse Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Mudakonn kuulub looduskaitsealuste liikide II kategooriasse.[6] Ta kuulus juba Eesti NSV punasesse raamatusse.[7] Tähtsaim mudakonna kaitseala asub Piirissaarel, kus on ka konna suurim populatsioon Eestis.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Mudakonn bio.edu.ee
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 2,23 2,24 2,25 "Loomade elu", 5. kd., lk. 60–61
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 Mudakonn bio.edu.ee
- ↑ "Loomade elu", 5. kd., lk. 26
- ↑ "Loomade elu", 5. kd., lk. 22
- ↑ I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu
- ↑ "Loomade elu", 5. kd., lk. 9
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Harilik mudakonn |
- Harilik mudakonn andmebaasis eElurikkus
- Ulvar Käärt, Mudakonnade kudemiskohad tehakse korda, Eesti Päevaleht, 5. veebruar 2011
- Loodusheli:mudakonn