Põhja-Kaukaasia
Põhja-Kaukaasia ehk Ees-Kaukaasia (vene Северный Кавказ) on Kaukaasia osa, mis jääb Kaukasuse peaahelikust põhja poole, ulatudes kuni Aasia ja Euroopa loodusgeograafilise piirini Kuma-Manõtši nõos.
Põhja-Kaukaasia kuulub alates 19. sajandist Venemaale, kes kulutas piirkonna allutamiseks kaks esimest kolmandikku nimetatud sajandist (nn Kaukaasia sõjad).
![](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/5/57/Kaukasus1940.png/300px-Kaukasus1940.png)
Tänased piirid on näidatud valgete joontega.
![](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/1/18/Kaukasus1950.png/300px-Kaukasus1950.png)
Valgete joontega on näidatud 1940. aasta piirid.
![](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/a/ae/Kaukasus2005.png/300px-Kaukasus2005.png)
Suurimad linnad: Jekaterinodar, Vladikavkaz, Rostov Doni ääres, Stavropol, Groznõi, Pjatigorsk.
Etniline koosseis
[muuda | muuda lähteteksti]Etniliselt ja religioosselt on Põhja-Kaukaasia kirev piirkond.
Piirkonna riigid 1918. aastal
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Venemaa keisririigi lagunemist 1917. aastal moodustati Põhja-Kaukaasias 1918. aasta kevadel 3 nõukogude vabariiki: Kubani-Mustamere Nõukogude Vabariik (Кубано-Черноморская), keskus Jekaterinodar; Terski Nõukogude Vabariik (Терская), keskus Vladikavkaz ja Doni Nõukogude Vabariik (Донская) ning bolševike juhitav Stavropoli kubermangus. 1918. aasta juulis moodustati nende nõukogude vabariikide poolt Põhja-Kaukaasia NSV