Peko
|
See artikkel räägib mütoloogilisest olendist; Anne Vabarna eepose kohta vaata Peko (eepos); orienteerumisklubi kohta vaata artiklit Värska Orienteerumisklubi Peko. |
Peko (soome keeles Pekko, Pellon Pekko) on olend läänemeresoomlaste mütoloogias, koduhaldjas ja viljakusjumalus.
Setumaal peeti Pekot üldiseks aitajaks ja õnnetoojaks, kes valitses ilma ning kaitses põlde ja saaki. Pekot kujutas puunukk (mõnedel andmetel ka vahakuju), mille ees ja peal põletati küünlaid. Kuju hoiti valgesse linasse mähitult viljasalves ning toodi sealt välja erilistel puhkudel. Peko kultus püsis Setumaal elusana 20. sajandini, viimane teadaolev palve Pekole on üles tähendatud 1930. aastatel.
Vigala Sassi järgi võib Peko elada koopas, põllul, aidas, oskab kutsuda või keelata vihma, kaitseb kiimaväge, oskab kirjutada ruune.[1]
Tänapäeval peavad setud Pekot oma rahvuskangelaseks ja kuningaks, kelle nime ja kujundit kasutatakse rahvussümbolina. Igal aastal toimuvate Setu kuningriigi päevade ajal valitakse taevase kuninga Peko maapealne asemik – ülemsootska. Kujutelm kuningas Pekost põhineb Anne Vabarna loodud eeposel "Peko", kuningriigi idee on üle võetud 1990. aastatel Rootsi ja Norra metsasoomlastelt.
Maavalla Koja väljaantavatel sirvilaudadel oli kuni 39. aastakäiguni (aastani 10230/2017) tähistatud Peko püha – liikuva pühana oli see sügiskuu kolmandal pühapäeval.[2][3]
Mütoloogia ja kombestik
[muuda | muuda lähteteksti]Setumaal
[muuda | muuda lähteteksti]Seto mütoloogias on Peko viljakusjumal. Pekot esindas inimesekujuline puust figuur, mis liikus kindlas perede ringis igal aastal uude kohta. Kuju hoiti Peko peremehe viljasalves, peremees valiti igal aastal uuesti. Kevaditi ja sügiseti korraldati Peko auks pidu, mida nimetati koŕadsipraasnik (<koŕama, vilja koristama). Mõlemad peod olid salajased ja pidid toimuma öösel, et kirikuvõimud sellest teada ei saaks. Kultuse vanemat avalikku vormi ei tunta, aga on oletatud, et see jäi põhijoontes muutumatuks.
Uue Peko peremehe valimine toimus sügispeol, kus osalesid ainult mehed. Pidu toimus pärast viljalõikust, valiku otsustas nn vereliisk. Vastu ööd kogunesid mehed peremehe tallu, kelle juures Peko sel aastal hoiul oli olnud. Peoruumi aknad suleti ja peremees tõi koos kahe abilisega viljasalvest Peko kuju. "Mehed istusid ümberringi, seljad Peko poole, ja asusid igaüks eraldi oma kotist sööma. Pärast sööki tõusti, võeti kätest kinni ja sõõris ümber Peko käies paluti järgmiseks aastaks oma viljale ja karjale kaitset. Seejärel joosti välja ja hakati üksteist haarates ja kriimustades üle aia hüppama. Kellele seejuures esimesena veri välja tuli, oli järgmisel aastal Peko peremees."[4] Uus Peko peremees võttis Peko kuju valge lina sees oma koju kaasa ja pani viljasalve hoiule.
Kevadpidu toimus pärast külvi, suvistepühade ajal, peost võtsid osa nii peremees kui ka perenaine. "Mõned nädalad enne nelipühi viisid peolised Peko peremehele otri, millest valmistati õlu. Peole kogunenud külalised võtsid kaasa muna ja leiva peremehele andmiseks ning veel ühe leiva ja nõu piimaga enda jaoks. Pärast seda, kui ühes ruumis oli söödud peremehe pakutud toite, siirduti teise, kus nurgas asuva õllenõu kohal oli Peko. Tema külge olid kinnitatud põlevad küünlad."[4] Pekot paluti põlvitades, igaüks nii, kuidas soovis. Peko kõrval seisis peremees ehk nn Peko papp koos kahe abilisega. Pärast palvetamist tõstis peremees iga osaleja anumast kolm korda õlut üles ja laskis selle jälle tagasi, paludes anuma omanikule ja tema perele õnnistust pühalt Iljalt. Seejärel söödi, joodi õlut ja palvetati veel. Peko kujule lisati küünlavaha, mis oli riituse ajal selle peale voolanud. Mida rohkem vaha kogunes, seda soodsam pidi tulema suvi.
Olga Jõgever on 1953. aastal üles kirjutanud Uusvada küla elaniku, 59-aastase Marie Lumi kirjelduse Peko püha pidamisest 20. sajandi alguses:
"Vasla ja Kõõru külas peeti umb. 50 a. tagasi "Pekot". Kindlaksmääratud kohal ja ajal tuldi kokku, õhtul pimedas ja salaja. Jutustaja isa oli ka käinud. Pimedas rehetoas olnud must puupakk, keset tuba, vahast küünlad põlenud pääl. Iga tulija pani omalt poolt küünla. Kelle küünal kõige enne ära põles, pidi järgmisel aastal oma juures pekot pidama. Kui oli vaikselt omaetti palvetatud, mindi tuppa sööma ja jooma. Usuti, et niisugune palvetamine loomadele ja põllule õnne toob."[5]
M. J. Eiseni järgi viidi Peko kuju külviajal välja põldu õnnistama, peites ta põllu äärde puude ja põõsaste vahele. Selliseid kohti kutsuti "Peko kohtadeks" ja sinna toodi ohvreid ka ajal, mil kuju oli aidas. Ohverdati raha, aga samuti soola, vilja, linu jm.[6] Jaaniööl viidi Peko kuju karjamaale, ohverdati talle võid, kohupiima, villu ja muud ning paluti karjale kaitset ja õnnistust. Õnnistust võis saada ka nn "Peko leiva" abil: "Peko pidul võetakse üheksa pidulise käest paluke leiba. Need leivatükid antakse karjalaskmise päeval karjale. Niisugust Peko leiba saanud karjalooma ei taba suvel mingisugune õnnetus. Leivaga ühes tuleb Peko kaitse ja õnn kõigele karjale."[6]
Mujal
[muuda | muuda lähteteksti]Soomes on Pellonpecko-nimelist jumalust esimesena maininud Mikael Agricola, kes paigutas ta 1551. aastal Karjala ebajumalate loetellu. Agricola järgi on tegemist odrajumalaga (ohran casuon soi) või odraõlle jumalaga, kes on ühtlasi põlluhaldjas (<soome pelto, põld).[7] Nimi Pekko tuleb võib-olla deminutiivsest isikunimest Pekka, mis omakorda tuleneb mehenimest Pietari (<ladina Petrus). Samas võib Pekko olla seotud ka metshaldjat või kolli tähistava sõnaga peikko. Folklorist Uno Harva arvates on soome Pekko olnud ka laulu ja luule jumal nagu vanarooma Bacchus.[7] Sama jumalust tundsid ka vadjalased (riihi-pekka) ning tal on olemas paralleelid isegi mordva, udmurdi ja mari usundis.[8]
Pekot on seostatud ka Pikse ja balti Perkunasega.
Huvitavaid fakte
[muuda | muuda lähteteksti]Petserimaalt valitud I Riigivolikogu liige Nigul Kaliste väitis 1938. aastal, et ta pole elu sees Pekost midagi kuulnud.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Matthias Johann Eiseni "Eesti mütoloogia" peatükk Peko kohta.
- Eesti mütoloogia
- Soome mütoloogia
- Maausk
- Peko (eepos)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Aleksander Heintalu e. Vigala Sass. Estide (tšuudide) hingestatud ilm. II. Sõnade seletus. Lk 257.
- ↑ Ahto Kaasik. Sirvide koostamisest. Maavalla Koja koduleht.
- ↑ Maavalla kalender 10232 (2019). 41. aastakäik. Sirvid kujundas Mana Kaasik. Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda. ISSN 1736312.
- ↑ 4,0 4,1 Hagu 1975, lk 166–167.
- ↑ RKM II 44, 271/2 (123) < Setu, Meremäe v., Uusvada k. – Olga Jõgever < Marie Lumi, 59. a. (1953). Avaldatud raamatus: Mari Tammar. Sõna raamat: vaimuilmast nüüd ja muiste. Tallinn: Tänapäev 2012, lk 48–49.
- ↑ 6,0 6,1 Matthias Johann Eisen, Eesti mütoloogia. Tallinn: Mats, 1995, lk 79.
- ↑ 7,0 7,1 Seppo Suhonen, "Johdanto". In: Pekko. Setukaiseepos. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2006, lk 15.
- ↑ Paul Hagu, "Saateks". In: Peko. Setu rahvuseepos. Kuopio: Snellman-Instituutti, 1995, lk 27.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Matthias Johann Eisen, "Setukeste jumal Peko". Eesti Kirjandus 1908, nr 3, lk 377–387.
- Matthias Johann Eisen, "Eesti mütoloogia". Tallinn: Mats, 1995, 77–80.
- Paul Hagu, "Setu viljakusjumal Peko" – Keel ja Kirjandus 1975, nr 3, lk 166–173.
- Peko. Setu rahvuseepos. Toim. Paul Hagu ja Seppo Suhonen. Kuopio: Snellman-Instituutti, 1995.
- Pekko. Setukaiseepos. Käännös setun kielestä suomeen Seppo Suhonen. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2006.
- Heiki Valk. Jumala jälgedel: Peko lahkumine. – Keel ja Kirjandus 2019, nr 3, lk 165–191.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Peko pyha kommete kirjeldus Maavalla Koja kodulehel.
- s:Kuidas on lugu viljajumala "Pekoga", algselt ilmunud ajalehes Uus Eesti, 5. november 1938, nr 303, lk 6